Rubriik: Rühmatrennid

Nädala kokkuvõte 29.05–4.06.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Midagi läks tõlkes kaduma, kui ma kirjutasin, et ma olen väsinud ja võistlused on alles ees ootamas – ma ei mõelnud ma seda, et peaksin nüüd vigastuse saama, et sundpuhkusele minna. Täpselt nii aga läks.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Mul oli seljataga laupäevane pikk jooks ja pühapäevane Rattaralli, kuid lõigutrenn ootas ees. Ma ei olnud selleks valmis, seda näitas minu pikk särk ja valed, st vanemad tossud. Arvasin, et äkki teeme rahuliku jooksu või kerge lõigutrenni, aga 7x 400-meetristeks lõikudeks ei olnud valmis. Seekord ei läinud vähemalt joostes trenni.

Soojenduseks sörkisime 2 km (7:00 min/km, 137 l/min), seejärel tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud. Jalad ei olnud värsked, aga midagi hullu ka mitte, pigem olin üldiselt väsinud. Lõigud jooksin üsna ühtlases tempos, esimene oli 4:43 min/km, teised stabiilselt 4:50–4:55 min/km, keskmine pulss 160–165 l/min, lõigu lõpus anaeroobsel lävel. Trenn sooritatud, nagu olema pidi. Enesetunne polnud värske, aga Garmini VO2max indeks pani korraga 2 ühikut ülespoole, jõudes 46 peale, kus ta pole olnud viimased 4 aastat. Vorm hakkab tulema, see on selge.

Teisipäev: trennivaba. Lõpuks trennivaba päev, keha oli tänulik.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. The day it all went to sh*t. Plaan oli teha kerge soojendus, jooksuharjutused ja 2x 1000 meetrit võistlustempos, et jalg oleks laupäevaks mõnusalt terav. Läksin kodust jooksuga, seega sain korraliku soojenduse alla (4,96 km, 6:58 min/km, 140 l/min). Võimlesime, tegime dünaamilised venitused. Jooksuharjutuste ajal tundsin teatavat pinget vasakus sääres, aga see oli nii olematu, et kui poleks juhtunud, mis juhtus, ma isegi ei mäletaks seda pisikest pinges kohta.

Jooksuharjutused olid peaaegu lõpule jõudmas, hakkasime tegema sirgete jalgadega jooksu. Sain vist umbes kolm sammu teha, kui hull sähvatus käis vasaku säärelihase sisemisest peast (gastrocnemius medialis) läbi. Sain ainult ühel jala hüpates lähima istmeni liikuda. Mul ei olnud telefoni kaasas, aga õnneks Treener sai härra Jooksja mulle järele kutsuda. Isegi need sada meetrit staadionilt autosse olid väga keerulised läbida. Kodus alustasin kohe RICE raviga (rest, ice, compression, elevation) ja lootsin parimat.

Neljapäev: trennivaba. Ärgates oli jalg oluliselt parem kui eelmisel õhtul, aga vaatamata sellele olin ma kogu päeva väga ettevaatlik. Pidin korra kodust 400 meetri kaugusel käima, see võttis umbes terve igaviku sirge jalaga lonkamist. Kompressioonisäärised ja kinesioteip on parimad sõbrad, jääkott samuti.

Reede: trennivaba. Sõna otseses mõttes puhkasin jalga. Paranemine oli toimumas: kui kolmapäeva õhtul ma vasakule jalale toetada ei saanud, siis reedel sain juba jalgsi liikuda, valuvabalt. Lihtsalt väga lühikeste sammudega ja pooleldi sirge jalaga.

Laupäev: Rakvere Ööjooks. Minu jaoks Öökõnd. Ehk jõuan millalgi pikemalt kirjutada. Sain valuvabalt normaalselt kõndida, aga jooksmisest ja pikkadest sammudest on asi veel kaugel.

Pühapäev: ratas. Läksime koos härra Jooksjaga rattaringile. Kaks vigast jooksjat, üks taastunud ja teine värskelt vigane. Olin väga ettevaatlik, sest ei osanud aimata, mida säär tunneb pedaalides. Minu õnneks ei tundnud mitte kui midagi. Vähemalt rattaga saab sõita, väike võit seegi. Hullematel tuulistel lõikudel istusin häbitundeta härra Jooksja tuules. (47,54 km, 23,5 km/h, 133 l/min)

Kokkuvõttes:

What a sh*t-show. Terve aprill kulus augus istumisele, maikuus sain jälle hoo sisse, täpselt õigeks ajaks ehk enne võistlusi. Nüüd olen täiesti randomi vigastusega rajalt maas. Ma ei oska seekord isegi aru saada, kas ja mis ma valesti tegin, et lampi oma säärelihas üle venitada/ära rebestada. Ebareaalne.

Mis saab Narva poolmaratonist? Mis saab Tipust Topini? Varsti peab hakkama otsuseid tegema. Otsuseid, mida ma ilmselt üldse teha ei taha…

Nädala kokkuvõte 22.–28.05.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Plaanis olid mõnevõrra kiiremad liigutused vähem struktureeritud kujul ehk fartlek: 4 korda 7 minutit kiiremat jooksu, mitte punases, aga kiiremat, vahele 3 minutit rahulikku. Läksime Lähte poole, teades, et tagasiteel saab vastutuult ja tõusukesi jagub sel teel. Aga kes see ütles, et trenn peab lihtne olema? Võtsin täielikult tunde järgi. Jalad ei olnud kindlasti veel pühapäevasest pikemast jooksust taastunud, seega oli selline 50-50. Tempod ja pulsid vaatasin alles hiljem järele, tulid väga ühtlased kiiremad lõigud:

  • 5:59 min/km, 160 l/min
  • 5:59 min/km, 157 l/min
  • 6:12 min/km, 157 l/min
  • 6:02 min/km, 160 l/min

Hiljem proovisime treppidel natuke puusaharjutusi teha, kuid kihulased ja sääsed hakkasid nii hullult purema, et umbes viie minutiga tulime sealt tulema ja jooksin koju ära. Kokku tuli päevane jooksukilometraaž ca 13 km.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi testi päev. Võtsin oma isikliku jänese ehk härra Jooksja trenni kaasa. Ega me midagi revolutsioonilist enne Cooperit ei teinud, väike soojendus, jooksuharjutused ja lahtijooksud (4x100m) alla. Päris palav ja päikseline ilm, putukaid jagus, aga seekord olin targem ja sääsetõrje oli peal ning ükski putukas eriti ligi ei tikkunud.

Cooperi testiks võtsime ette Portugalis joostud tulemuse 2480 meetrit ehk 4:50 min/km ehk 58 sekundit 200 meetri kohta ehk 1:56 ring. Eesmärk joosta kuus ringi ja siis veel midagi. Umbes 4. ringist oli tegelikult tunda, et täna päris seda tempot hoida ei suuda. Ringiaeg kukkus 2:01 peale, sama tuli ka 5. ring. Pulsi suutsin seekord päris kõrgeks pingutada. Lõpuks jäi märtsikuisest tulemusest puudu umbes 40 meetrit (2437 m, 4:55 min/km, 176 l/min, max 182 l/min). Ei ole katastroof, arvestades, mis seisus olin terve aprilli. Võib täitsa rahule jääda. Selle vormi pealt teeb kevadhooaja lõpu ilusti ära ja siis on aega sügiseks valmistuda.

Treener andis meile veidike aega taastumiseks ja siis tegi üllatuse: kuna ees ootavad pikemad distantsid, jooksime veel 12 minutit tempojooksu, nüüd aga oli eesmärk pulss hoida alla 165. See oli juba hulga meeldivam pingutus. Läbisin selle ajaga täpselt 2 km ehk viis ringi, keskmine pulss tuli 162. Ülesanne edukalt täidetud. Äkki see võiks enam-vähem poolmaratoni tempo olla?

Neljapäev: ratas. moomoo x hanna 5. rattasõit. Seekord võtsime suuna Kastre poole ja eesmärk oli õppida esimest korda vahetustega sõitu. Ilusa ilmaga oli sõitma kogunenud 35 naist – see vist on meie grupi rekord. Rivi oli pikk. Seekord sõitsin koos Liisiga. Kartsime, et vahetuse järjekord meieni üldse ei jõuagi. Tagasipöördel hoidsime aga rivis ettepoole ja saime ühe korra ees sõita ja kenasti vahetuse läbida. Ei olnudki üldse nii hirmus see asi. Oli küll väga tuuline ilm, kuid grupis sõites taaskord oli pulss ilus ja kordagi polnud hambad ristis sõitmist. Nii on ikka väga mõnus sõita ja iga korraga läheb aina mõnusamaks. (50,93 km, 23,2 km/h, 119 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: pikk jooks. Ma eeldasin, et Cooperi testi lihasvalu on pärast reedest trennivaba päeva lihastest lahkunud, aga nii polnud see mitte. Ilmselt eelmise õhtu pildistamine ja kahe ratta küürimine, mõlemad kuskil poolkükkis asendis olid piisavad. Mu jalad olid nii kanged. Lisaks oli terve päev jube uni peal ja selline väsimus, et roniks hea meelega voodisse tagasi ja magaks järgmise päevani. Kuna aga see oli viimane võimalus enne Narva poolmaratoni viimane pikk jooks kirja saada, siis tuli end kokku võtta ja need kaks tundi ära joosta. Pulsi ja tempo poolest ei olnud hullu, üpris tavapärane jooks, aga motivatsiooni oli null ja lihtsalt tegin distsipliini pealt selle trenni ära. Tundsin sel kevadhooajal esimest korda, et ootan hooaja lõppu ja jooksuvaba nädalat. (16,45 km, 7:18 min/km, 144 l/min)

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Kirjutan kunagi veidi pikemalt, aga kokkuvõttes: elu lihtsaim ja meeldivaim Rattaralli!

Kokkuvõttes:

Järgmised kolm nädalat saavad olema intensiivsed: ees ootab Ööjooksu 10 km, Narva 21 km ja Tipust Topini. Need on kõik nii ägedad sündmused, aga kõigi muude kohustuste taustal tean ma juba praegu, kui väsinud ma jaanipäevaks olen. Jään lootma vaid mõõdukat ilma, et võistlustel kuumarabandust saama ei peaks. Pöidlad pihku!