Esmaspäev: puhkus. Rullisin jalgu ja see oli niiiii valus. Huh. Tõeline eneseületus. Lihasvalu tahtis pisara silma võtta.
Teisipäev: ujumine. Veetunnetus oli alguses ikka väga kehv, kuigi Auras olid pikad 50 m rajad ja iseenesest oleks pidanud kõik super olema. Kuidagi ei tahtnud need õiged liigutused välja tulla. Lõpus oli asi juba parem, aga siis olid käed väsinud. 😀 Kokkuvõttes ujusin 500 m rinnuli, 500 m krooli, 200 m rinnuli, 300 m krooli. Kavatsesin tund aega ujuda, aga väsisin ära ja ei hakanud üle pingutama. Sobis ka 45 minutit. Ujumine aitas ka lihasvalu leevendada.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna alles oli võistlus selja taga, siis lõike me selles trennis ei jooksnud. Jooksime 30 minutit: aeg muudkui venis seal sisehallis. Seejärel tegime ringtreeningu jalgadele ja kerelihastele, igas jaamas veetsime 5 minutit: trepijooksud, 100 m rütmijooksud, väljaasted, plangud, puusatõsted, seljaharjutused ja kõhuharjutused. Ma tundsin juba trenni lõpus, kuidas mu tuhar ja reied lihasvalusse jäävad. Mul oli õigus. 😀
Neljapäev: ujumine. Seadsin jälle sammud Aurasse. Seekord siis päris hullus lihasvalus. Plaan oli ujuda 1500 m krooli ja selle plaani ma täitsin. Tunne oli palju parem kui teisipäeval. Sain jälle üksinda oma 50 m rajal ujuda. Super mõnus. 1500 m peale läks aega 42 minutit. Ma tean, see on päris piinlik ühe isehakanud triatleedi kohta… Aga vähemalt sain hakkama. See jäigi mu viimaseks korraks Auras, sest järgnevad 2 kuud on see asutus kinni. 
Reede: puhkus. Puhkasin oma valutavaid lihaseid.
Laupäev: puhkus. Tagantjärele on mul isegi hea meel, et veel ühe puhkepäeva tegin. Plaanisin küll natuke joosta, aga tuju ei olnud selle tormise ilmaga üldse. Jätsin trenni ära. Süümepiinadeta. Tegelikkuses tahab keha ikkagi veel poolmaratonist taastumist.
Pühapäev: rattasõit + jooks. Ehk esimene triatloni moodi trenn. Nii mõnus oli. 🙂 Ilm on lõpuks ilusaks läinud, tuult ka enam nii palju ei ole. Rattasõit oli hea, eriti ei pidanud tuulega võitlema ja tunne oli tšill. Pärast 20 km sõitu panin ratta ära ja läksin kohe jooksma. Vot see oli lihtsalt super. Nii bad ass tunne tekib alati. 😀 Tegin lühikese, aga natuke tempokama ringi Emajõe ääres, nautisin imelist ilma ja vapustavaid vaateid. Täiuslik nädala lõpp.
Kokkuvõttes:
Trennid olid pigem tagasihoidlikud, aga just niimoodi pärast suurt pingutust (poolmaratoni) peabki. Nädala lõpuks hakkan end juba puhanult tundma. Suur roll on selles kindlasti ka unel. Pärast magistritöö kaitsmist oli pingelangus nii suur, et varasemalt üle kuu aja piinanud kehva kvaliteediga uni ja unehäired on täiesti kadunud. Nüüd magan igal ööl üle 9 tunni sügavat und. Inimese tunne hakkab tagasi tulema. 🙂
Aga juba 5 päeva pärast esimene triatlon. Ulme. Soovige mulle edu!
Nourish, Train & Flourish 