Rubriik: Jalgrattasõit

2 nädalat maratonini | 21.–27.08.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Mul tõusid ihukarvad püsti selle pealkirja kirjutamise peale. Vähem kui 2 nädalat.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Taastusin Suvejooksust, kiireid liigutusi ei teinud. Sörkisime Mailiga rahulikult Kvissentali suunas ja tagasi. Oli kerge jooks ja pulss ilusti madal. (7,42 km, 7:16 min/km, 135 l/min) Trenni teises osas tegime ÜKEt kogu kehale. Enim andsid tunda puusad ja tuharad, seal oli tunda, et laupäeval sai kiirelt joostud. (46 min, 91 l/min)

Teisipäev: rahulik jooks. Nädala kergeim jooks. Kõik kuidagi klappis, väga hea ja kerge oli joosta. Tulin koju ja olin optimistlik, et nüüd hakkab minema. Isegi Garmini VO2max indeks hakkas üle jupi aja tõusma ja maandus 44 peal. (6,33 km, 6:58 min/km, 141 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Väga raske lõigutrenni päev. Kogu värskus ja kergus oli kadunud. Sain sellest aru juba soojenduse lõpus, kui üksinda jooksuharjutusi tegema hakkasin. Teised olid sisehallis, sest staadion oli vhmast ligumärg, aga mina läksin oma pikki lõike õue kergliiklusteedele jooksma. Ees ootas tõeline väljakutse: 2+1+2+1 km kiireid lõike, vahele 1 km rahulikku jooksu, kokku 10 km lõigutrenni.

Teadsin, et saab olema raske, aga ei osanud kuidagi ette näha, et nii raske. Ilm oli oluliselt jahedam ja meeldivam kui eelmise nädala lõigutrennis, aga kuhjunud koormus istus mul turjal nagu tonn telliskive. Hakkasin vaikselt minema, pulss jumala madal, aga jalad lihtsalt kiiremini ei liigu. Lõpetasin tempo jälgimise kiirelt ära ja lihtsalt jooksin enesetunde järgi, et oleks pingutus, aga et päris kasti end ei jookseks. Kokkuvõttes tuli välja nii:

  • 2 km: 5:35 min/km, 162 l/min
  • 1 km: 5:47 min/km, 158 l/min
  • 2 km: 5:52 min/km, 160 l/min
  • 1 km: 5:51 min/km, 161 l/min

Kui mina TYSKi tagasi jõudsin, oli peaaegu kõigil teistel oma lõigud juba lõpetatud. Ajasin juttu, sotsialiseerusin ja õnneks see ei lasknud hakata oma trenni taga “leinama”, et nii raske ja aeglane oli kogu see asi. It is what it is. Treener ütles, et pidigi raske olema ja laupäeval on veel raskem. Siis on natuke veel raske ja siis loodetavasti läheb heaks. 😅 Jään seda head osa ootama.

Neljapäev: trennivaba. Kihnu mineku päev. Mõned kilomeetrid sõitsin rattaga, aga ei tulnud pähe kella käima panna.

Reede: rahulik jooks. Magamaminek oli paar tundi liiga hiline ja unetunde jäi väheks. Äratuskell ei olnud üldse meeldiv, aga teadsin, et pean jooksu enne hommikusööki tehtud saama, ülejäänud päev on muid käimisi ja tegemisi täis ning järgmisel päeval start juba kell 10 – kuidagi ei venita hilisemat jooksu välja.

Läksin kella 8 ajal jooksma, unine oli olla. Olin Garminis puhtalt kaardi alusel mingi raja endale kokku pannud. Paaris kohas pidin natuke ekslema, et õigele rajale saada, ja ühes kohas eksisin rajalt. Mul on küll väga kehv suunataju ja orienteerumisvõime, aga õnneks sain aru, kuhu poole pean minema. Sain nende kaheksa kilomeetri jooksul joosta asfaldil-, kruusa- ja metsateel, varjus ja päikeses, metsas, karjamaal ja külades. Kihnu oma täies ilus. (8,2 km, 7:14 min/km, 139 l/min)

Laupäev: Kihnu Männäkäbä Maraton. Pikemalt peatselt. Pärast poolmaratoni jooksin veel 9 km peale, et päeva saldoks kirja saada 32 km = kõige pikem pikk jooks enne maratoni.

Pühapäev: trennivaba. Tulime Kihnust tagasi, tee oli pikk ja väsimus suur. Kihnu sai läbi, minu viimane nädal puhkust sai läbi. Kurb.

Kokkuvõttes:

69 km jooksu nädalaga: pole vist imestada, et ma sellest treeningplokist täiesti väsinud olen. Päriselt pikad pikad jooksud on nüüd läbi. Lõigutrennid peaksid teoorias vähemalt mahu poolest kergemaks minema. Jäänud on vaid peenhäälestus. Tallinna Maraton läheneb hirmsa hooga. Mulle ei mahu pähe, et juba selle nädala lõpus hakkan ma teiperiga peale ning kohe-kohe on võimalik maratoni ilmaennustust jälgima asuda.

Kuhu see aeg kõik kadus?

Kas ma olen saan valmis?

4 nädalat maratonini | 7.–13.08.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: trennivaba. Käisin JJVs teistega jutustamas ja rullimas. Nii imelik oli, et ei saagi esmaspäeval fartlekki joosta, harjumus on juba tekkinud. Jälle puhkepäev: nagu paneks poppi. Aga see puhkepäev pidi olema. Taastumine on arengu alus!

Teisipäev: BodyPump. Võistlusest oli veel vähe aega möödas, aga reede peale ei tahtnud Pumpi lükata. Tegin hästi kergelt kaasa, ülakeha võtsin ka rahulikumalt, jalad iseenesest mõista ainult keharaskusega. See kõik peegeldub keskmises pulsis, mis oli ikka puhta madal. Kui muidu väga aru ei saanud, nagu oleks võistlemas käinud, siis trenni tehes siit-sealt natuke ikka lihas kiskus. (65 min, 108 l/min)

Kolmapäev: rahulik jooks. Ma ei saanud õhtul JJVsse minna, seega tegin oma rahuliku jooksu varem ära. Treener ei lubanud kiireid liigutusi veel teha, kuigi ma ise juba oleksin tahtnud. Jumal tänatud, et ei lubanud, sest joostes olid jalad okeid, aga kiirust sealt välja poleks pigistanud mingi nipiga. Tuleb veel taastuda. (8,19 km, 7:23 min/km, 138 l/min)

Neljapäev: hanna x moomoo 13. naiste rattasõit. Ülimõnusa ilmaga rahulik veeremine pundis. Hästi tore oli jälle, rada ka võrdlemisi lihtne ja ilus. (47,79 km, 24,4 km/h, 119 l/min) Varsti tuleb rattasõit kõrvale jätta, sest maratonini on niivõrd vähe aega jäänud. Üldse ei tahaks, aga saan aru, et tegelikkuses toimub ikkagi aeglane väsitamine, baasvastupidavus on juba kogutud ja nüüd tuleb otsida kiireid ja kergeid jalgu + enesetunnet, millele ratas ei pruugi kaasa aidata. Äkki ühe korra saan veel käia, siis tuleb juba Kihnu minek peale ja ongi vaid 2 nädalat maratonini.

Reede: rahulik jooks. Siin polegi pikalt midagi rääkida: tegin ühe rahuliku õhtuse 6,5 km ringi Tähtveres, ilm oli okei, enesetunne ja jalad okeid, pole midagi pikalt jutustada. (6,56 km, 7:13 min/km, 142 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Jätsin jooksu õhtu peale, et hommikul kaua magada, päeval oli jällegi väga kuum ja päikseline ilm, sellise saunaga mina vabatahtlikult ei jookse. Hea meelega oleks ringitamise asemel teinud ühe pikema ringi, aga teadsin, et vajan regulaarselt jooki ja ei tahtnud janu kannatada. Esialgse plaani teha sel nädalal pikana 26 km jätsin Treeneri soovitusel ära ja tegin sellise poolpika otsa. Maratoniks treenides on alla 20 km jooksud mitte väga pikad – milline veider fenomen.

Pulss kippus hästi natuke üle selle piiri, mida oleks tahtnud näha. Enesetunne samas oli hea, parem kui pulss. Alustasin jooksu kell 19, aga oli ikka veel päris soe (ca 23 kraadi), ilmselt seegi mõjutas üht-teist. Mida tund edasi, seda mõnusamaks temperatuur läks. Õnneks jooksin enamiku ajast puude ja majade varjus, abiks ikka. (19 km, 7:28 min/km, 145 l/min)

Vaikselt hakkab nendest ühtede ja samade ringide tegemisest koppa ette viskama, aga põhimõtteliselt ongi veel ainult üks pikk treeningjooks Tartus järgmisel nädalal jäänud. Edasi on juba Kihnu poolmaratonile minek ja pärast seda tulevad koormused alla. Aeg kaob kiirelt.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Üldiselt oli selline imelik nädal. Ühelt poolt seetõttu, et nii vähe sai trenni tehtud, teiselt poolt seetõttu, et väljaspool trenni on mu enesetunne alates neljapäevast olnud kuidagi off. Ei saa aru, kas mingi haigus tikub ligi, stress on liialt kõrge või mis siin kehas toimub, aga miskit on teoksil. Mingid imelikud pinged kimbutavad ülakeha ja selga ja isegi pea on valutanud, mida mul peaaegu kunagi ei juhtu.

Loodan, et peatselt asi laheneb, sest järgmisel nädalal tahaks enne viimast suvist puhkusenädalat roppu moodi tööd tehtud saada, lisaks paar pildistamist ja kvaliteetselt ilusa mahu trenni ära teha. Keha, palun pea vastu!