4 nädalat maratonini (22.–28.07.2024)

Esmaspäev: trennivaba. Pärast laagrit ja 90 km nädalat tegin kohustusliku puhkepäeva.

Teisipäev: rahulik jooks. Õues oli jälle megapalav (üllatav, eksole?) ja otsisin võimalikult varjulise teekonna. Töölt otse spordiklubisse ja sealt kuhu mujale kui dendroparki tiirutama. Laagriväsimus oli pea täielikult kadunud ja kuidagi hea ja lihtne oli, isegi palavusele vaatamata. Üle jupi aja üks päris hea jooks. (6.12 km, 6:44 min/km, 138 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Kui teisipäeval oli palav, siis kolmapäev oli põrgu. Juba soojenduse ajal mõtlesin ikka väga tõsiselt oma eluvalikute peale. Jooksin kevadel maratoni, et suvekuumuses ei peaks maratonitrenni tegema. Nali minu kulul, enda tehtud. Harjutuste ajal ähkisime, puhkisime ja surime nii piisavalt, et Treener võttis plaani tagasihoidlikumaks ja andis meile ette 500-meetrised. Mulle sobis, mul siiski ju puhkenädal.

Staadion oli jälle märg ja tegime kergliiklusteel. Treener tegi meile koos Väikese Treeneriga joogipunkti. Ei hakanud end ülesmäge piinama ja tegime mõnusad kerivad kergelt allamäge lõigud. Kella 19st oli päike puude varju minemas ja see aitas palju. Täitsa asjalikud lõigud said.

  • 4:51, 160
  • 5:02, 165
  • 4:45, 163
  • 5:00, 162
  • 5:02, 159
  • 5:01, 167

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Käisin õhtul pärast töönädala lõppu kiirel Sadamaraudtee ringil. Paras troopika, tore rada, aga midagi seal eriti selles ilmas nautida ei olnud. Päris jalgade järel vedamist ka õnneks polnud. (6,06 km, 6:43 min/km, 145 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Hommikul ärkasin ilma kellata varakult, päeval koristasin ja broneerisin sügis- ja kevadreisi (sest millalgi peab inimene puhkama ka). Oma lühikese pika jooksu sättisin õhtutundidesse, kui enam pole põletavat päikest ja on veidigi mõõdukam temperatuur. 100% õige samm. Härra Jooksja tuli kaasa tiksuma, sest ta oli terve päev füüsilist tööd teinud meie maja ümber “kaevikuid” kaevates ja oma trenni ei viitsinud. Tegi mulle mõnusat tempot ja pulss oli isegi selle juures väga ilus. Ikka hoopis teine tera, kui saab vähegi inimlikemates oludes joosta. Nauditav isegi! (15,37 km, 6:31 min/km, 144 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Tegin härra Jooksjale pikal jooksul liikuvat joogi- ja kastmispunkti, hiljem tegin oma sammu- ja poeringikese ning ajasin tubaseid toimetusi.

Kokkuvõttes:

Sellega saigi minu tore kolme puhkepäevaga kergem nädal läbi. Mingit erilist tunnet ei ole, et oleks puhanud, aga eks sellest vist saab alles järgmise nädala trennides päriselt aru. Võib-olla halastab lõpuks ka see ilm… Uued pikad ja rasked trennid ootavad.

43. Tartu Rattaralli

Ammu pole siia kirjutama jõudnud, sest vahepeal on palju juhtunud. Maikuu oli täidetud sündmustega. Kuu sai avapaugu Viljandi järvejooksuga. Esimesel nädalavahetusel toimus Panga pidu, järgmisel päeval minu tüdrukuteõhtu parima pundiga. Järgneval nädalavahetusel, emadepäeval jooksin poolmaratoni Elva metsade vahel, aga mul tõesti polnud mahti seda blogis kokku võtta. Teen siis praegu lühidalt: oli äge, esimesed 7 km ajasin Mariat taga, järgmised 7 km jooksin temaga koos ja viimased 7 km jooksin tema eest ära. Seejärel jätkus suurem sahmimine igal vabal hetkel, sest nagu juba eelmisest postitusest nägite: alates 24. maist olen ma abielunaine.

Maikuu järgmine suur sündmus oli Tartu Rattaralli. Selleks olin ma koos härra Jooksjaga trenni teinud täpselt kaks korda ja sel aastal kokku sõitnud ei vähem ega rohkem kui 80 km. Tõeline rattasportlane, eksole. Pärast pulma olin ma korralikus unevõlas ja laupäeva õhtul, kui oli plaan võistluseks ratas ja asjad valmis panna, ma hoopis magasin sügavat und. Vähemalt rajakaardile olin korraks enne otsa vaadanud, abiks seegi.

Pühapäeval oleks nii hea meelega edasi maganud, aga kahjuks ei saanud. Sõime ikka veel pulmatoitu, panime vaikselt asjad kokku ja rattad korda. Õnneks oli meeles üks geel kaasa võtta. Elus esimest korda tuli julgeda Tartus mööda Riia tänavat rattaga sõita, et starti minna. Kulgesin turvaliselt härra Jooksja taga ja õnneks oli teisigi rattureid omajagu ning autojuhid olid väga viisakad ja arvestasid kõigi liiklejatega.

Stardialas kohtusime Hannaga, tegime paar pilti, nägime veel mõnda tuttavat ning otsisime minu stardikoridori üles. Härra Jooksja nimelt sõitis elus esimest korda pikka rallit. Oli tema viies ralli ja nagu ta kord lubas: sinna läheb isikliku rattaga ning pikale distantsile. Tegi edukalt oma sõidu ära. Minul oli kindel plaan minna 25 km/h tempogruppi, sest milleks rühkida ja kannatada üksi, kui võib kolm korda väiksema pingutusega sõita pundis? Kohtusime naiste rattapundist tuttava Kristiinaga, kellega võtsime algusest peale tempomeistrite seljataha ja jäime sinna kuni sõidu lõpuni.

Tempogrupid startisid kõige lõpust. Nii mõnus ja muretu oli minna, ei mingit tõmblemist stardialas ja saime kohe ilusti sõitma asuda. Kilomeetrid läksid nagu lennates, mis sest, et oli ikka väga kuum ja päikseline ilm. Pidasin meeles iga 20 minuti tagant juua.

Foto: Klubi Tartu Maraton

Algusest peale oli tempo mõnevõrra kõrgem, 27 km/h. Väike puhver oli sisse arvestatud, sest ees ootasid tõusud ja ka teeninduspunktide jaoks hoiti väikest varu. Esimeses punktis keegi peatuda ei soovinud, seega panime aga edasi. Grupis oli täielik lust sõita, eriti eespool, sest seal ei tee keegi kahtlasi manöövreid ja tõesti pulss oli okei ja pingutus madal.

Kuskil poolel maal avastasin, et juba nii palju on sõidetud, nii et arugi ei saanud. Juba Kambjast läbi. Võtsin oma kaasavõetud geeli sisse. Mitmed rasked tõusud olid juba seljataga, aga nii mõndagi ootas veel ees. Mina, tõusudel jube kehv sõitja, läksin grupis neist üles, nii et eriti teist nägugi ei teinud. Kõik individuaalsõitjad vaatasid, et kurat see punt on, kes neist nagu postist mööda vurab. Pea kõiki sai punti kutsutud, osad vist julgesid liituda. Said ka nautida grupisõidu võlusid.

Foto: Klubi Tartu Maraton

Sel korral ei näinud ma mitte ühtegi kukkumist ega verist ratturit. See on vist tõesti täiesti esimene kord, kui nii õnnestus. Ca 10 km enne lõppu nägin veel Treenerit perega kaasa elamas ja see aitas sealt viimasest laugest tõusust nagu nipsti üles minna. Jäidki veel vaid üksikud kilomeetrid minna ja kerkis esile jutt, et kui natuke nüüd Ringtee ja Turu tänaval allamäge lõikudel hagu anname, siis jõuame isegi alla 2 tunni finišisse. Sai natuke pulsi üles ja täpselt alla kahe tunni me finišisse jõudsime. Ametlikult ajaga 1:55, sest aeg läheb käima 2 km pealt pärast linnast väljumist. Aga tegelikult loetud sekundid alla kahe. Äge! Praktiliselt kõige kiirem Rattaralli, mis mul kunagi olnud on.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:55:11 (tehnilisest stardist; joonest: 1:59:52)
  • Distants: 56 km
  • Keskmine kiirus: 28,1 km/h
  • Max kiirus: 45,4 km/h
  • Keskmine pulss: 139 l/min
  • Max pulss: 165 l/min
  • Koht: 642/1047
  • Koht naiste seas: 103/253
  • Koht N vanusegrupis: 93/235