Selleaastane Tartu Rattaralli: ilmselt minu kõige sündmusterohkem lühike Ralli, mida sõitnud olen. Algas kogu üritus sellega, et rattakompuuter andis otsad ja oleks peaaegu lõppenud Nõos maanteekraavis, kus ühe joogipudeli otsa sõitmisest jäi lahutama paar sentimeetrit. Nüüd aga kõigest lähemalt. 🙂
Selle aasta seisuga on lühikesi Rallisid kogunenud kolm (aastatel 2014, 2016 ja 2017) ja pikki üks (aastal 2015). Lühike distants on minusugusele, kes eriti valmistuda ei viitsi/jõua, sest joosta on vaja, üks vägagi sobilik distants. Selle sõidab ka eelneva ettevalmistuseta ära, kui asja mõistusega võtta. Lootuses, et ka teised sõitjad asja mõistusega võtavad ja ilm tormiseks ei pööra (2015. aasta valud on veel meeles). Aga räägime nüüd sõidust ka.
Hommik algas kell 7.30 ühe mõnusa pudruga ja perekonna tervitamisega. Isa tuli ka sellel aastal lühikest distantsi sõitma ja etteruttavalt võib öelda, et oma vähese trenni (150 km rattasõitu) ja suitsetaja kopsude pealt tegi ta jälle ülehea tulemuse alla 2 tunni ja sai 700. koha. Võib ju vägagi rahule jääda. Toppisin end vaikselt riidesse ja oligi juba kell 9 peal ja aeg minema hakata. Start on praktiliselt minu kodu kõrval, seega minna polnud palju vaja. 😀
Kohe, kui uksest välja sain, mõistsin, et veel eelmisel õhtul korralikult töötanud rattakompuutril oli patarei tühjaks saanud. 
Saatsin venna kiirelt Maksimarketisse uut ostma ja ise liikusin emaga stardi poole. Isa oli juba läinud materjale välja võtma ja rattakumme täis pumpama. Lõpuks saime patarei vahetatud ja liikusime Synlabi telgi juurde, kus pidime kell 9.30 Marise, Maria ja Liisiga kokku saama. Kell 9.30 ei olnud seal ei Synlabi telki ega ühtegi trennikaaslast. 😀 Mul hakkas juba närv sisse tulema, et ma ei leiagi neid üles ja pean üksi sõitma. Plaan oli ikkagi koos mõistlikult sõita.
Lõpuks kohtusin siiski Maria ja Marisega (jess!), tegime mõned pildid ja läksime kiirelt oma stardikoridoride poole. Maria läks siiski aega sõitma. Mina loobusin oma kohast 2. stardigrupis ja läksin Marisega kõigi sõitjate lõppu viimasesse koridori. Saime natuke oodata ja 4,5 minutit pärast stardipauku saime ka meie üle joone ja sõit võis alata.
Esimene kukkuja oli juba Kaubamaja juures. Kõik need kukkumised võtavad nii kõhedaks seest. Alguses on alati vaja tõmmelda ka. Olgu, ma saan aru, kui sa oled viimases grupis, aga tegelikult lähed esisajasse sõitma vms. Aga kui sa oled nagu mina ja su koht on 1000+, mis sulle loeb, kas lõpetad 2 sek varem või hiljem? Kas see on väärt ohtlike olukordade tekitamist niigi kitsastes kohtades? Ikka selliseid “sõelumisi” ja manöövreid sai nähtud, et hoia ja keela. Üks oleks mul Riia tänaval peaaegu lenksu pihta sõitnud. Ei no tere hommikust…
Hakkasime ise vaikselt algusest peale selgasid võtma. Hoog oli hea (maanteerattaga on see muidugi palju lihtsamalt saavutatav kui mõne muu rattaga) ja pulss oli madal, alla 150. Kui 5 km sõidetud sai, sai ka natuke juba juttu rääkida, kuigi tähelepanu pidi siiski rohkem olema teel ja kaassõitjatel kui jutustamisel. Vaikselt kruiisisime seal, kiirus oli päris hea isegi. Ma ei osanud oodatagi, et nii kiirelt liigume. Isale ennustasin küll, et 25 km/h me küll ei sõida. 😀
Selleaastane rada oli aga võrreldes eelmise aastaga teistpidi ja minu arvates on see nii ikka hoopis kergem. Jah, Pangodi poole pöörates ikka tuleb neid laugeid tõusukesi, mis kohe tagareide kinni hakkavad ja pulssi tõstavad, aga üldiselt on lihtsam. Esimene pool oli kindlasti raskem ja aeglasem.
Pangodi TP (26 km): ametliku ajaga 1:05:08 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1303. koht, keskmine kiirus 24,5 km/h (26 km/h)
Esimese poole (31 km) sõitsime netoajaga 1:10 ja teise poole 1:00. Aga reljeefi vaadates pole siin midagi imestada ka. Mis veel esimesest poolest meelde jäi? Kuskil teel oli hunnik verd maas (vist oli ikka mingi loom öösel surma saanud, mitte keegi kukkunud), ühes kohas nägime kukkuja sini-musta ratast ja juba kartsime, kas see on Maria (õnneks ei olnud, see oli maastikuratas) ja teeninduspunktide järele vajadust ei olnud. Marisel oli ikka väga hea minek ja mina natuke pidurdasin seal tõusudel. 😀 Paari tuttavat märkasin ka, kellest mööda sõitsime. Liisit otsisime, aga ei näinud. See naine on oma maastikurattaga ikka uskumatult kiire ja tubli.
Vahepeal sadas vihma. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga alati, kui Maris rattavõistlusel on, peab vihma sadama. Ausalt öeldes hakkas päris jahe, kui keha ja käed nii märjaks said. Õnneks oli see esimene vihm mõõdukas. 10 km jooksul said riided jälle kuivaks. Vahepeal sattusime mitu korda mingist meeste pundist mööda sõitma. Küll olime meie ees, siis jälle nemad. Niimoodi mitu korda. Samuti võttis meile sappa üks tubli maastikurattaga neiu, kes sõitis meiega kogu distantsi lõpuni.
Lõpuks hakkasid asjad allamäge minema, mis ratturi jaoks on hea asi. 😉 Aga siis loomulikult pidi veel üks vihm tulema. Ja see ei olnud enam mingi nali. See oli ikka tõsine padukas nii kaugele, kui silm seletas. Asfalt oli märg ( = ohtlik), julmalt külm hakkas ja jalad lirtsusid rattakingade sees. Vihma jätkus ikka päris pikalt. Pori hakkas pritsima. Minu valgest rattasärgist ei jäänud mitte midagi alles.
Nõo TP (39 km): ametliku ajaga 1:33:12 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1198. koht, 26.–39. km keskmine kiirus 27,6 km/h
Lõpuks jäi ka vihm järele ja korraks vilksatas isegi päike. Nõole jõudes jäi sõita vist umbes 20 km. Kuskil ligikaudu samas kohas sattusime sõitma mingi väiksema pundi taha. Seal samas pillas minu ees üks mees oma joogipudeli maha. Minu maailm hakkas liikuma millisekundi kaupa. Teate küll seda tunnet, kui näiteks talvel jääl libisete ja selle sekundi murdosa jooksul jõuate mitu mõtet ära mõelda. Mul oli samasugune hetk. Jõudsin mõelda, et pöörata ma enam ei jõua kuskile ja tuleb sellest pudelist üle sõita. Proovisin sirget joont hoida, et mitte kellelegi ette pöörata. Õnneks pudel veeres ja minu rattast jäi vist paar sentimeetrit puudu. Huh. Võttis närvid jumala läbi. 😀
Edasi oli inimestel jälle tõmmelda vaja. Meil oli päris korralik kiirus sees, seal 30–35 km/h vahel (finišiprotokoll ütleb, et viimased 13 km läbisime keskmise kiirusega 33,4 km/h). Tee kulges allamäge ja ausalt öeldes ega raskeks ei läinudki. Ainukesed jamad olid 1) tagumik, mis tuld lõi 2) kael, mis tuld lõi. Ma ei tea, kuidas me 2 aastat tagasi 142 km sõita suutsime. 
Igal juhul see aasta mõtlesin juba 50 km peal, et hea, et varsti läbi saab. Ega kaua enam ei viitsiks kah. 😀
Hullem vajutamine hakkas pihta siis, kui Tartusse Ringtee tänavale jõudsime. Mingi punt jõudis meile järele ja mina jäin kuskile pundi keskele kinni, Maris oli kuskil eesotsas. Oi kus seal tõmmeldi. Ega inimesed ei mõtle sellele, et nende taga võib ka keegi olla ja päris niisama lihtsalt pöörata ja nihkuda ei ole päris turvaline, eriti nende kiiruste juures. Korra pidin isegi häält tegema, et mulle küljelt sisse ei tuldaks. Lõpuks sain sealt vabaneda ja korraks Marise kõrvale tagasi.
Turul tänaval pidime loomulikult veel mõned vihmapiisad kaela saama. Traditsiooniline juba. Seal jäin ka meelega natuke tahapoole, sest seal grupis tehti jälle imelikke asju ja vajutati vihaselt. Parem sõitsime natuke tagapool, aga ohutult. Mis see 10 sekundit meile ikka annab? 🙂 Oleks jaksanud ise ka vajutada, aga mul on peagi vaja Narvas poolmaratoni joosta ja luud-kondid võiksid selleks terved olla.
Finišisse jõudsime netoajaga 2:10:02 (ametlik aeg: 2:14:30).
Tuletasime teineteisele veel meelde, et jalad on kinni klipitud ja need tuleb lahti teha, et mitte peatudes käna käia. Saime vett ja medalid, tegime pilti ja sõime ning oligi aeg koju minna, et oma vettinud riietest välja saada.
Õnnestunud Rattaralli. Kohe kindlasti.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:10:02 (ametlik: 2:14:30)
- Distants: 62 km (minu kell: 61,75 km)
- Keskmine kiirus: 28,5 km/h
- Max kiirus: 49 km/h
- Keskmine pulss: 152 bpm
- Max pulss: 175 bpm
- Koht: 1106/1786
- Koht naiste seas: 145/433
- Koht N21 vanusegrupis: 39/133
- Kulunud kaloreid: 1342 kcal
PS. Viimased päevad hääletada oma lemmikblogide poolt! On sul ikka oma 5 häält jagatud? Minu leiad ikka spordiblogijate hulgast. 🙂 Hääletada saab SIIN.
Kõik fotod tegi minu vend. Suur aitäh sulle! 🙂
Nourish, Train & Flourish 