Nädala kokkuvõte 5.–11.06.2023

Võtsin nädala jooksuvabaks, et mu jalg saaks võimaluse lihasrebendist paraneda kauaoodatud tiimiürituseks Tipust Topini. See tähendas, et Narvas ma jälle poolmaratoni rajale ei saanud. Kurb, aga vajalik otsus. Tegelesin teiste spordialadega, et aktiivsust ja mingit aeroobset vormi hoida.

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: BodyPump. Üle mitmete nädalate käisin Pumpis. Mu jalg oli juba üpris hea, aga ma olin ikka väga ettevaatlik. Teipisin end ära, tõmbasin kompressioonisäärised peale ja läksin trenni. Jalgadega ühtegi kiiret ega rapsivat liigutust ei teinud, kartes säärelihast liigselt pingestada või venitada. Väljaasteid ei teinud, asendasin kükkidega, need tegin kõik aeglasemates tempodes. Modifitseerida tuli ka seljalugu. Sain täiesti valuvabalt trenni tehtud. Raskused hoidsin samuti madalal. (61 min, 106 l/min) Tuleb jälle vaikselt peale hakata – tugev lihas niimoodi ei lagune. Mul on plaan sügiseks olla kiire ja tugev.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ei jooksnud, sain Kerli ja Saalega ühes toreda kõnniringi teha. Seejärel ootas süvalihaste ÜKE – jälle asi, mida nädalaid teinud pole. (39 min, 82 l/min) Lihased olid eelmise päeva Pumpist omajagu kanged ja lihasvalu täis, eriti andis tunda rinnalihas. Päris huvitav oli käsi pea taga hoides harjutusi teha, kui rinnalihas järele ei veni.

Neljapäev: moomoo x hanna 7. rattasõit. Taaskord üks väga mõnus veeremine koos Hanna naiste pundiga. Grupp sõidab aina sujuvamalt koos ja lausa lust on need neljapäevased sõidud. Parim otsus, et aprillis esimesele ühissõidule läksin. (56,7 km, 23,1 km/h, 123 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: Narva Energiajooks. Kolmapäeval registreerisin end poolmaratonilt 5 km distantsile. Ametlik ümberregistreerimise periood oli läbi, kuid küsisin ilusti ja korraldajad tulid mullev astu. Ega’s ma ise oma lihasrebendit valinud ja ka nemad said sellest aru. Tegin koos Treeneri ja inglitega teistele support teami ja kella 13ks läksin ise starti. Läbisin 4,5 km kiirkõndides ja viimased 500 meetrit proovisin sörkida. Positiivne: valus ei olnud. Lihtsalt imelik tunne sääres, selline kergelt tuim ja inaktiivne. Eks saab näha, mis selle jalakesega saab. (4,95 km, 9:00 min/km, 129 l/min)

Pühapäev: rattasõit. Jäime eile Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Täna oli mul plaan minna lemmikule rattaringile pankrannikule. Viimasel hetkel tuli härra Jooksja mu venna vana maastikurattaga kaasa, seega sain seekord mina ees tempot teha ja tuult murda. Oli päris tuuliseid lõike, aga üldiselt oli täna ikkagi kerge sõit, jalas oli jõudu ja aeg läks lennates. Ilus rada on ilus. (41,24 km, 23,5 km/h, 134 l/min)

Kokkuvõttes:

Minu ainus missioon on jalg terveks ravida, et Tipust Topini täies mahus läbida. Ma olen tiimis ja ma pean vastu pidama. Vaikselt tuleb jooksusammu proovima hakata, aga ma pean veel mõtlema, kuidas seda turvaliselt teha. Hoidke mulle pöialt.

Nädala kokkuvõte 29.05–4.06.2023

Midagi läks tõlkes kaduma, kui ma kirjutasin, et ma olen väsinud ja võistlused on alles ees ootamas – ma ei mõelnud ma seda, et peaksin nüüd vigastuse saama, et sundpuhkusele minna. Täpselt nii aga läks.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Mul oli seljataga laupäevane pikk jooks ja pühapäevane Rattaralli, kuid lõigutrenn ootas ees. Ma ei olnud selleks valmis, seda näitas minu pikk särk ja valed, st vanemad tossud. Arvasin, et äkki teeme rahuliku jooksu või kerge lõigutrenni, aga 7x 400-meetristeks lõikudeks ei olnud valmis. Seekord ei läinud vähemalt joostes trenni.

Soojenduseks sörkisime 2 km (7:00 min/km, 137 l/min), seejärel tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud. Jalad ei olnud värsked, aga midagi hullu ka mitte, pigem olin üldiselt väsinud. Lõigud jooksin üsna ühtlases tempos, esimene oli 4:43 min/km, teised stabiilselt 4:50–4:55 min/km, keskmine pulss 160–165 l/min, lõigu lõpus anaeroobsel lävel. Trenn sooritatud, nagu olema pidi. Enesetunne polnud värske, aga Garmini VO2max indeks pani korraga 2 ühikut ülespoole, jõudes 46 peale, kus ta pole olnud viimased 4 aastat. Vorm hakkab tulema, see on selge.

Teisipäev: trennivaba. Lõpuks trennivaba päev, keha oli tänulik.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. The day it all went to sh*t. Plaan oli teha kerge soojendus, jooksuharjutused ja 2x 1000 meetrit võistlustempos, et jalg oleks laupäevaks mõnusalt terav. Läksin kodust jooksuga, seega sain korraliku soojenduse alla (4,96 km, 6:58 min/km, 140 l/min). Võimlesime, tegime dünaamilised venitused. Jooksuharjutuste ajal tundsin teatavat pinget vasakus sääres, aga see oli nii olematu, et kui poleks juhtunud, mis juhtus, ma isegi ei mäletaks seda pisikest pinges kohta.

Jooksuharjutused olid peaaegu lõpule jõudmas, hakkasime tegema sirgete jalgadega jooksu. Sain vist umbes kolm sammu teha, kui hull sähvatus käis vasaku säärelihase sisemisest peast (gastrocnemius medialis) läbi. Sain ainult ühel jala hüpates lähima istmeni liikuda. Mul ei olnud telefoni kaasas, aga õnneks Treener sai härra Jooksja mulle järele kutsuda. Isegi need sada meetrit staadionilt autosse olid väga keerulised läbida. Kodus alustasin kohe RICE raviga (rest, ice, compression, elevation) ja lootsin parimat.

Neljapäev: trennivaba. Ärgates oli jalg oluliselt parem kui eelmisel õhtul, aga vaatamata sellele olin ma kogu päeva väga ettevaatlik. Pidin korra kodust 400 meetri kaugusel käima, see võttis umbes terve igaviku sirge jalaga lonkamist. Kompressioonisäärised ja kinesioteip on parimad sõbrad, jääkott samuti.

Reede: trennivaba. Sõna otseses mõttes puhkasin jalga. Paranemine oli toimumas: kui kolmapäeva õhtul ma vasakule jalale toetada ei saanud, siis reedel sain juba jalgsi liikuda, valuvabalt. Lihtsalt väga lühikeste sammudega ja pooleldi sirge jalaga.

Laupäev: Rakvere Ööjooks. Minu jaoks Öökõnd. Ehk jõuan millalgi pikemalt kirjutada. Sain valuvabalt normaalselt kõndida, aga jooksmisest ja pikkadest sammudest on asi veel kaugel.

Pühapäev: ratas. Läksime koos härra Jooksjaga rattaringile. Kaks vigast jooksjat, üks taastunud ja teine värskelt vigane. Olin väga ettevaatlik, sest ei osanud aimata, mida säär tunneb pedaalides. Minu õnneks ei tundnud mitte kui midagi. Vähemalt rattaga saab sõita, väike võit seegi. Hullematel tuulistel lõikudel istusin häbitundeta härra Jooksja tuules. (47,54 km, 23,5 km/h, 133 l/min)

Kokkuvõttes:

What a sh*t-show. Terve aprill kulus augus istumisele, maikuus sain jälle hoo sisse, täpselt õigeks ajaks ehk enne võistlusi. Nüüd olen täiesti randomi vigastusega rajalt maas. Ma ei oska seekord isegi aru saada, kas ja mis ma valesti tegin, et lampi oma säärelihas üle venitada/ära rebestada. Ebareaalne.

Mis saab Narva poolmaratonist? Mis saab Tipust Topini? Varsti peab hakkama otsuseid tegema. Otsuseid, mida ma ilmselt üldse teha ei taha…