Näljatunne = mõnus tunne?!

Eile magama jäädes ja täna üles tõustes jäin jälle mõtlema selle üle, et selline normaalne näljatunne meeldib mulle väga. Ei, ma ei räägi siin sellisest näljast, mis teeb inimese hangry‘ks (hungry+angry ehk näljane+vihane) ja mis tuleb peale pärast 6–… tundi söömata olles, kus võiks süüa ära terve külmikutäie toitu ja siis veel natuke ning pärast seda kõike pikali maas ägiseda ja mõelda, et kellele seda nüüd tarvis oli. Ma räägin sellest heast näljatundest, kus kõht tundub tühi, vaikselt liigub mõte söögi peale ja ma tunnen, et mu keha on söödud energia ilusti ära kulutanud ja vajab funktsioneerimiseks uut energiat. Vot see on see õige näljatunne, mida ma naudin. 

Vahel ma unustan ära, kui mõnus see tunne on. Näiteks LCHFi järgi elades ja süsivesikuid täielikult vältides ei tundnud ma seda ideaalset näljatunnet mitte kunagi. Never ever! Sõin küll palju vähem kaloreid kui praegu, tegin ikka väga aktiivselt trenni, aga näljatunne tekkis aeglaselt ja polnud ka siis see “õige”. Tundub justkui ebaloogiline, eksole? Nagu teiste muljetest olen kuulnud, on see paljudele tuttav tunne. Võisin olla vabalt 6–8 tundi söömata ja see polnud probleem. Rasv hoidis kõhu täis, aga praegu süsivesikuid süües on mu ainevahetus kordi kiirem ning mulle endale tundub, et kogu organism töötab kuidagi efektiivsemalt. Põletan ära rohkem kaloreid, tunnen end kergemalt ning midagi on justkui teistmoodi ja paremini, ei oskagi seda sõnadega kirjeldada. Eriti hästi oli see “lennukuse” tunne tajutav paar nädalat pärast LCHFi lõpetamist aprilli alguses. Trennid muutusid kordi paremaks, ainevahetus kiirenes umbes 10 korda ja psühholoogiliselt olin paremas paigas. Olen siiani.

Kuskil 3 ja 4 vahel on see minu mõnus näljatunne. allikas
Kuskil 3 ja 4 vahel on see minu mõnus näljatunne. allikas

Nüüd aga puutun vahel kokku vastupidise olukorraga. Mina, Margit, olen krooniline süsivesikuarmastaja. Suhkur ja maiustused pole mulle komistuskivi, aga kõik jahust pagaritooted on. Vahel muutub minu ja süsivesikute vaheline suhe minu suhtes “vägivaldseks” ehk tuleb ette kordi, kus lendab minu intuitiivne toitumine täielikult vastu taevast ja ma lihtsalt söön (süsivesikurikast) toitu edasi, sest see on maitsev, kuigi mul on ammu kõht täis. Ma olen ikkagi inimene ja alles selle täiusliku tasakaalu otsingutel. See nädalavahetus oli minu jaoks ikka massiivne feil, sest olin vanematekodus ja ema küpsetas seal seda kõige lihtsamat nisujahupõhjaga õunakooki (valge suhkur ka juures, khmmmm) ning kodust pitsat. Kodune = parim! Vot need on need hetked, kus ma tahaks ükskord olla endas 100% kindel, et ma suudan kuulata oma kõhtu ja mitte süüa üle. See nädalavahetus ma oma kõhtu ei kuulanud… Sõin liiga palju, toppisin liiga palju seda suhkrut ja nisujahu endale sisse ja ei tundnud paar päeva üldse korralikku näljatunnet. 😦 No ja kõik need süsivesikud hoiavad kehas endaga veel vett ka, seega tundsin end justkui õhupallina. Sellised glükogeenivarud, et jookse või maratoni… Olin endas isegi pettunud, aga mingisse musta auku ei langenud. Õnneks Tartusse naastes sain kohe toitumisrajale tagasi ja toitumise korda ning enesetunne on nii ikka miljon korda parem.

Ka mul tuleb neid halbu päevi ja vahel isegi nädalaid ette, kus toitumine lonkab mõlemat jalga. Nendest tuleb aga üle saada ja edasi liikuda. Minu õnneks aitavad Food Friday postitused mind palju, sest panevad rohkem oma toitumisele mõtlema ja tegema paremaid valikuid; need on justkui reaalsuse meeldetuletused, mis aitavad oma valikutest paremini aru saada.

Igal juhul eile oli hull trennipäev ning ära sai põletatud päris palju energiat. Tulin koju, ise mõnusalt näljane, sõin ära korraliku õhtusöögi ning mõned tunnid hiljem magama minnes tundsin juba sellist mõnusat tühjust kõhus. Hommikul ärgates olid meeled eriti erksad, tõusta oli samuti tühja kõhuga kergem (tahan ruttu süüa 😀 ) ja puder maitses eriti hea. Vot selline toitumine mulle meeldib: ma tunnen, et keha on söödud energia ära kulutanud ja vajab juurde uut, millega ma teda hea meelega varustan. Mitte, et keha on pidevalt energiat täis ja ükskõik, kui palju ma trenni ei teeks, pole ma ikka korralikult näljane. Toit on kütus ja nälg on punane tuluke armatuurlaual, mis tuletab meelde, et nüüd on vaja tankida (õige kütusega!). See “õige” näljatunne on täitsa meeldiv. 


Kas Sa suutsid enam-vähem aru saada, millisest tundest ma räägin? Ma loodan, et mu jutt oli ikka enam-vähem loogiline. 😀

Sporditraumatoloog: diagnoos 3 minutiga

Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!

Las ma räägin lähemalt.

Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.

allikas
Mina olen see alumine variant. allikas

Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve =  lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂

Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀

Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.

Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂

14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂