Minu eilne jooks oli midagi täiesti kirjeldamatult head. Mul on nii kahju inimestest, kes ei tea seda tunnet, kui sa jooksed ja tunned end 100% vabana. Tunnet, nagu võikski jooksma jääda ning nautida iga sekundit nagu ei ealeski varem… Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Seda peab ise kogema!

Ilm oli täiuslik. 1 külmakraad, täielik tuulevaikus, ei ühtegi pilve ning päike säramas. Teed olid puhastatud, libedus puudus täielikult ning täielik lust oli lihtsalt oma rada mööda kulgeda ning unustada kõik, mis enne pead vaevas. Ei ühtegi teist jooksjat. Korraks tekkis seal põldude vahel tunne, et ainult mina olengi veel siin maamunale alles jäänud. Üksi. Jooksmas. Segamatult.

Kui ma asulas isegi mõnda jalakäijat nägin, siis oli suisa veider neid vaadata. 🙂 Siin vanematekodus vaadatakse jooksjat isegi siis imelikult, kui on suvi ning meid liigub kergliiklusteedel rohkelt. Mis siis veel sellest rääkida, kui on südatalv ning kõik “tavainimesed” end külma trotsides siseruumides peidavad ning vaid aknast välja vaadates tõdevad, et jah, küll õues on ilus ja päikseline ilm. Inimesed bussipeatuses olid riietunud paksult ning kui üks kerges sportlikus riietuses jooksja, endal suurest õnnest ja rõõmust 24/7 lollakas naeratus näol, neist mööda tuiskas, siis vaadati mulle ainult suu lahti järele. Isegi politseinik, kes minust autoga möödus, jäi järele vaatama. Las vaatavad, mind ei häiri see põrmugi. 😉

Why fit in when you’re born to stand out.

Just enne jooksma minemist tegin ma endale Spotify’sse valmis uue playlisti. Tuli välja just selline, nagu mulle sellel päeval vaja oli: palju rahulikumat muusikat, vahele mõned kiiremad lood. Oli nii uusi lugusid, remix’e vanadest mälestustega lugudest kui ka muud. 

Näiteks lugu “Fireball” meenutab mulle igavesti SEB Tallinna Maratoni 2014, kus ma jooksin oma praeguse poolmaratoni isikliku rekordi (2:07:12). Nimelt trennikaaslastega autoga Tartusse tagasi sõites mängis see lugu raadios tervelt 3 korda. Me olime kõik väsinud, keha valutas siit-sealt, aga samas olime me nii õnnelikud. See lugu jääb alatiseks selle päeva mälestuseloona minu ajusse templiks. Alati.

“Cut Your Teeth – Kygo Remix” on mälestus 2014. aasta AEGEE FinEST suveülikoolist. Käisime osalejatega Rahingel wakeboardimas, grillisime-chillisime ja lõõgastusime päikese käes. Õues paistis päike, puhus kerge tuul ning ma istusin seal verandal. See lugu mängis. Alati kui seda lugu kuulen, lähen mõtetes tagasi just sellesse hetke.

“Radioactive” on mu läbi aegade lemmik BodyPumpi venituslugu. Alati seda lugu kuuldes tuleb mulle meelde see tunne, mida ma tunnen iga BodyPumpi lõpus, kus ma olen väsinud, kõik kehaosad on surnud ning ma laman seal matil ja tunnen, kui palju tööd ma tunni ajaga ära tegin. Uhke tunne.

Need on ainult mõned näited sellest playlistist. Tegelikult on mul neid “minevikuga” lugusid päris palju. Peaks nendest ühe korraliku kombo kokku panema selleks ajaks, kui enne maratoni 3-tunniseid trenne tegema hakkan. Päris lahe oleks koos oma lemmiklugudega mööda mälestusradasid käia, ise samal ajal jooksurajal olles. 

Vot kui palju annab üks lühike 50-minutiline teisipäevane jooks. Mõtteid, mälestusi, tundeid, naeratusi, energiat, ideid, lahendusi, pilke, samme, hingerahu. Ma olen nii õnnelik, et olen enda jaoks avastanud midagi, mis mind tõesti õnnelikuks teeb. Jooksmise.

I’m having the time of my life.

Sest nii tõesti ongi!