Workout Week 1.–7.02.2016

1.–7.02.2016

Ilusat veebruari algust kõigile! On alanud minu sünnipäevakuu, mis peaks lõppema minu 24 km jooksuga, mis eeldab tasapisi ka pikemate jooksude plaani võtmist. Sel korral tegin nädalavahetusel muud põnevat trenni ja käisin hoopis Prorunneri tüdrukutega Riias, aga edaspidi on pikemad jooksud kavas. Nädalavahetusel teosammul (loe: 7:30–8 min/km tempos) 1,5–2 tundi venida. Äge. 🙂

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus + BodyPump. Jooksuosas ma sügavalt kahtlen, kas mu Garmin ikka töötas korralikult. Keskmine pulss: 143. Kas viskas andur villast või mõjus pühapäevane tempojooks hästi. Ilmselt on mõlemas oma tõetera. Jõuosa (topispallid, plangud, puusatõsted, selg) oli kuidagi raske. Selline veider väsimus oli peal. Ilmselt mängib siin rolli minu kohutava kvaliteediga uni viimased… üle nädala? Igal juhul BodyPumpi minnes olin tavapärasest rohkem väsinud. Pumpis läks lõpuosas juba paremaks, alguses tundsin end üpris oimetu ja võimetuna. Võib-olla peaks esmaspäevase Pumpi asemel hakkama teisipäeva pärastlõunases käima? Mõtlen.

Teisipäev: puhkus. Loe: lihashooldus.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigud). Alustasime kerge soojendusega, siis võimlemine ja jooksuharjutused otsa. Lõigud olid järgnevad: 3×200 m, 3 blokki. Lõikude vahel 230 m aeglast sörki ja blokkide vahel 5 minutit aeglast sörki. Ehk siis samasugune lõigutrenn, nagu tegime 3 nädalat tagasi. Garmin vist natuke valetas pulsi madalamaks, aga kindlasti oligi natuke kergem kui 3 nädalat tagasi. Kairega on alati tore lõigutrenni teha ka. 🙂 Lõppu jõudsin veel niisama sörkida peaaegu 10 minutit, sest väljaasteid tegema ei hakanud. Pigem jooksen praegu natuke rohkem, jõudu saab mujalgi teha.

Neljapäev: YogaFunC. Kõik oli totaalselt teisiti kui eelmisel nädalal. Sain oma peast välja ja väga tore oli! 🙂 Jällegi pean tõdema, et lisaks sellele, et Indrek on tore inimene, on ta väga arukas ja tubli treener, sest tahab alati paremaks saada ja oma treenitavatele hea trenni pakkuda. Aitäh sulle, Ints!

Reede: BodyPump. Soojenduseks jooksin Kaire ja Liisiga. Sääred olid lõikudest natuke kanged ja valusad, aga kõige jubedamad olid tallad ja pöialihased. Need tegid korralikult valu. BodyPumpis oli jällegi hea kava. Eks see kavade vaheldumine lihtsalt mõjubki nii: uus on ikka huvitav. Marisel oli hea idee need vanemad kavad ette võtta. 🙂

Laupäev: Adidas PureBOOSTX üritus. Jolanta kutsus mind ja Prorunneri tüdrukuid Riiga Adidase üritusele. Võtsime seal osa kolmest trennist, kokku ligikaudu 2 tundi. Trennide vahel olid päris pikad pausid, aga sellel ajal saime niisama jutustada ja tšillida. 🙂 Esimene trenn, Pure Boost X Flab, oli väga intensiivne, higi voolas ojadena. Edasi jätkasime Brazilian Butt treeninguga, kus vahepeal kästi meil selfisid teha. 😀 Lõpetasime TRX trenniga, mis oli ikka väga raske. Proovi seal tasakaalu hoida ja siis veel harjutust teha… Julm! Kokkuvõttes oli väga mõnus päev väga toreda seltskonnaga. 🙂

Pühapäev: puhkus. Pärast eilset päeva kulub puhkus marjaks ära. Pikk jooks jääb sellel nädalal tegemata. Pole hullu. Saab hakkama.


Kokkuvõttes: 9,5 h (neto: 8 h 20 min)

1.–7.02.16

Tegelikkuses sai kokku üle 8 tunni ‘päris’trenni, mida on ikka väga palju. Väga tubli maht. Selle kõrvalt sain kõik muud kasulikud tegemised ka tehtud, õigem oleks öeldud, et kõige muu kõrvalt sai trenn tehtud, sest trenn ei ole esimene prioriteet, seega väga edukas nädal. Ainus tõrvatilk meepotis on minu olematu unekvaliteet. Alateadvuses on stress järelikult lammutustööd tegemas. Aga: this too shall pass.

Kui peegelpilt paneb mõtlema…

Ilmselt olete reedeste toidupäeviku postituste ehk Food Friday’de puudumisest isegi aru saanud, et midagi ilusat mul teile seal näidata ei ole. Juba viimased… umbkaudu pool aastat (jubeeeee) on mu toitumine olnud tugevalt kaootiline ega kannata mitte mingisugust kriitikat. Veel aasta tagasi poleks ma uskunud, et suudan oma toiduga seotud põhimõtted nii lahti lasta, et hoopis vastupidisesse suunda ära kaldun. Ühest küljest on tore, et olen igasugustest (ebatervetest) kinnisideedest vabanenud, teisalt on see liigne vabadus / ükskõiksus hakanud peegelduma mujal. Oma kehale pole ma sellise ükskõikse käitumisega liiga palju head just teinud. Ma ei viitsi sellesse teemasse siin avalikult isegi pikemalt süüvida. Lõppkokkuvõttes jõuame ikka tagasi samasse punkti: eelkõige kannatab mu enesetunne ja nagu viimasel ajal olen märkama hakanud – kannatab ka peegelpilt.

ap550x55012x161transparentt-u4
Mitte, et mul oleks kõhulihased. 😀 allikas

Kaal on ainult number blablabla. Tõsi. Aga midagi see numbrike seal kaalu peal siiski ütleb. Annab natuke tagasisidet selle kohta, mis su kehas toimub. Mass kas suureneb, väheneb või püsib stabiilselt ühe koha peal. Mass võib olla nii vesi, rasv, lihas, luud, päeva jooksul tarbitud toit ja jook ja nii edasi. Et täpsemat tagasisidet saada, tulevad appi teistsugused abivahendid: mõõdulint, kehakoostise analüüs, fat caliper (pole halli aimugi, mis asi see eest keeles on), riided, minu jaoks aga eelkõige… peegel.

Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal? kas ma olen paksemaks läinud?

Selline oleks vist tänapäeva muinasjutt. Minu peeglikesed on viimasel ajal sellele küsimusele hakanud vastama jaatavalt. Kaal muidugi räägib juba tükk aega sama juttu, sest võrreldes aastataguse ajaga olen ma vist umbkaudu 3 kg, kahe aasta taguse ajaga 4–5 kg raskem. Vot see ongi reaalsus. Ma ise näen neid kilokesi enda kehal ja mäletan veel selgelt, kui palju paremini ma end tundsin, kui mu keha sai korralikult vitamiine ja mineraale. Eriti karmi hüppe kaalunumbris tõi mulle igati raske sügissemester. Küll polnud mul aega süüa ja kui aeg tekkis, siis sõin lihtsalt liiga palju (ja valesid asju). Täpselt nii lihtne see valem ongi. Ma arvan, et suurema katastroofi hoidis puhtalt ära asjaolu, et ma teen trenni. Seegi hea?

Ma jätkuvalt ei arva, et selleks, et kaalust alla võtta, peab absoluutselt kõigest loobuma, olema gluteeni-, laktoosi-, liha-, suhkru-, teravilja-, muna-, soja-, rasva-, süsivesiku- ja veel x-vaba. Tasakaal on võti kõiges. Küll aga ma arvan, et igaüks peaks korralikult ja kohusetundlikult ära sööma oma päevase köögiviljade koguse, jooma piisavalt vett ning kriitiliselt mõtlema oma portsjonite suurusele. Kui teise punktiga saan ma ilusti igapäevaselt hakkama, siis esimese ja kolmandaga… well, olen rängalt viimased pool aastat puusse pannud.

4f214be7cfbd9fae8138c8b4e11092fe
allikas

Kui probleemkohad on välja selgitatud, võib nende parandamisega vaikselt tegelema hakata. Sellega ma vaikselt, omas tempos pihta hakkangi: üritan iga toidukorraga süüa köögivilja ja kriitilisemalt mõelda oma näljatundele ja portsu suurusele. Ma ei hakka toitu kaaluma, sest: 1) mul pole siin isegi toidukaalu 2) ma tean, kuhu see mind viib: ülemõtlemiseni. Ma ei hakka ennast mõõtma, sest: 1) mul pole mõõdulinti 2) ka see viib ülemõtlemiseni. Umbkaudu korra nädalas astun kaalule, peeglist vaatan end ka ja eks ma siis näen, kas süsteem toimib või vajab ülemõtlemist. Vaikselt tervislikumale teele tagasi.

Eelkõige neid jalgu ja seda taljet tahaks tagasi. Ja seda lendavat tunnet, mis mul siis joostes oli. Kes siis ikka paremini motiveerib kui mina ise?

Tagantjärele on naljakas mõelda, et oma tervislikuma elustiiliga alustasin 3 aastat tagasi samuti veebruaris. February is the new January? 😉