Mina ja fotograafia

Olen kunagi siin blogis natuke oma armastusest fotograafia vastu rääkinud (1, 2), aga viimasel ajal on see hobi leidnud täiesti uue hingamise. Te ei kujuta ette, kui tore on lõpuks oma kartusest üle saada ja pildistada inimesi. 🙂

Sellest ajast alates, kui oma isiklikule Facebooki lehele ja ka blogi lehele postitasin üleskutse, kus otsisin inimesi, keda pildistada, olen saanud teha tööd, mis mulle nii tohutult meeldib. Te ei kujuta ette, kui elevil ma olen, kui keegi mulle kirjutab, et sooviks mind fotograafiks; mis tunne mind valdab, kui mul on hulgaliselt uut kraami, millega Lightroomis mängida; mida ma tunnen, kui saan pärast fotode kliendile saatmist kirja, kui väga neile mu töö meeldib. See kõik on nii… äge. 🙂 Süda lausa laulab sees.

Kõige rohkem meeldib mulle siiski pildile püüda paare. Neil on alati oma dünaamika, eriline maagia ning need tundeid täis pilgud, säravad naeratused ning kõik see armastus, mis õnnestub pildile talletada, see on lihtsalt nii südant soojendav. Paare on alati kõige lihtsam pildistada, sest inimesed tunnevad end kaamera ees kellegagi koos alati kindlamalt ja turvalisemalt ning häbelikkus kaob ruttu. Ühe inimesega fotosessiooni tehes pean alati rohkem juhendama. Seda pean veel palju harjutama, aga pole hullu. Mulle meeldib tunda, et ma arenen ja saan paremaks. Fotograafia maailm on lai ja mul on nii palju õppida.

Olen aru saanud, et minu tehtud piltidel on minu käekiri. Enamasti on nad tugeva rõhutatud kontrasti ja värvidega. Mulle meeldivad väga ka mustvalged fotod, millel on valged toonid valged ja mustad tõeliselt mustad. Kontrast on minu lemmik slider Lightroomis. 😀 Kindlasti on inimesi, kellele selline stiil üldse ei meeldi, minu õnneks aga piisavalt ka neid, kellele just see eriti peale läheb.

Varem ei mõistnud ma üldse, miks fototeenused professionaalse fotograafiga nii kallid on. Nüüd hakkan vaikselt aru saama. Siin on näide minu enda kogemuse põhjal. 45–60 minutit pildistamist tähendab üldjuhul vähemalt 4–5 tundi minu tööaega:

  • liikumine sessiooni asukohta (kui fotoshuut toimub Tartust väljas, siis veel see aeg juurde),
  • pildistamine ise,
  • piltide välisele kõvakettale laadimine,
  • sealt Lightroomi laadimine ja esimese valiku tegemine,
  • töötlemine, selle käigus üldjuhul teen veel teise väljapraakimise,
  • eksportimine,
  • Google Drive’i üleslaadimine ja viimane kliendiga kontakteerumine.

Enamasti saadan kliendile 30–50 lõplikku fotot, valikusse jääb nii värvilisi kui mustvalgeid.

Ega vingumata ju ka ei saa. 😀 Tunnen natuke lisatehnikast puudust. Hetkel on minu kasutada Nikon D60, mis on üks ülivana kaamerakere, ning Nikkor 35 mm f/1.8 objektiiv. Uuem kere eelkõige rohkem kui 3 fookuspunkti valikuga oleks vägagi tervitatav. 😉 Paar lisaobjektiivi, korralik välk, reflektorid, hajutid ja lisavalgus, et ka tubastes tingimustes paremini pildistada… Aga kuna fototehnika on nii südant pahaks ajavalt kallis, siis iga asi omal ajal. Praegu olen ka vähesega teinud pilte, millest ma varem isegi unistada ei osanud.

Nüüd aga aitab jutust. Oma silm on kuningas.

Liisi & Elari

ElariLiisi-24

Ester

Keily & Rauno

2016-04-07-14 2016-04-07-11

Kristel & Martin

16-05-2016-12 16-05-2016-6

Gerttu & Tanel

Kuidas mu pildid meeldisid? 🙂 Konstruktiivne kriitika on oodatud.

PS! Kui sooviksid, et ma sind (ja kaaslast/kaaslasi) pildistaksin, siis anna teada. Hinnakirja mul alles alustava fotograafina veel ei ole, tasu valid ise vastavalt sellele, kui väga tööga rahule jäid. 🙂 Kontakteeru minuga Facebookis (Margit Partei) või kirjuta mulle e-mailile: partei.margit@gmail.com.

Tartu Mill Triatlon, treeningplaan ja rekordid

Triatlon

Kas mäletate veel üht minu selle aasta eesmärkidest osaleda vähemalt 1 triatlonil? Nüüd on asjalood siis sedamoodi, et vähemalt ühele triatlonile olen ma ka ametlikult kirja pandud! 🙂

9. juulil osalen Tartu Mill Triatlonil (1,5 + 40 +10 km).

Ujuda tuleb Emajões allavoolu 1500 meetrit: Lodjakojast kuni turuhooneni, mida on päris palju ja mis hetkel päris korralikult südame alt kõhedaks võtab. Rattasõidus peab läbima 2 x 20 km. Kogemus 2014. aasta sprindidistantsilt ütleb, et tegelikult on ring pikem ja distants tuleb 43 km lähedale. Kohe pärast ujumist tuleb rattal võtta Narva mägi, seega lihtne on endale liiga teha, samuti on Jõhvi maanteel alati suur oht pool teed puhta vastutuules sõita. Joosta tuleb 2 x 5 km, seal õnneks ühtegi suurt tõusu ette ei tule, aga pärast ujumist ja rattasõitu saab see jooks olema kõike muud kui jalutuskäik pargis.

Tahate ausalt teada? Tegelikult ei tunne ma end hetkel ühelgi alal üldse kindlalt.

Ujunud olen ma sellel aastal… noh, viisakalt väljendudes ikka väga vähe. Basseini olen jõudnud täpselt 2 korda. 2!!! Seda on ikka väga vähe. Piinlik lausa. Eks ma ujuks selle 1,5 km ära küll, aga see ei ole ujumisvõistlus. Seal loeb 3 ala tervik, mitte iga alati eraldi.

Rattasõiduga on asjad ‘paremad’, rattaga olen sõitnud tänase seisuga 5 korda. Seda on ikka naeruväärselt vähe. Enne järgmisel pühapäeval eesootavat Rattarallit (kus muideks kavatsen ilmselt pigem sõitu nautida ja ajale mitte tähelepanu pöörata) saab veel paar rattatrenni teha, aga noh… Saate aru küll.

Jooksnud olen ma muidugi omajagu, 4 ja poole kuuga 450 km. Aga. Siin on üks aga. Minu jooksutrennid on olnud pigem fun and games kui struktureeritud ja eesmärgistatud tegevus. Jooksnud olen pigem lihtsalt enda lõbuks ja seltskonna nautimiseks. Pikki jookse tegin ma süstemaatiliselt viimati… veebruaris. Khmm. Ilmselt mõistate, kuhu see jutt tüürib. Ma olen nautinud seda, mida ma teen. Muidugi olen.

Aga ma tunnen puudust plaanist, süsteemist ja rutiinist. There. I said it! 😀

Treeningplaan

Ma tahaks midagi kindlamat, süstematiseeritumat ja eesmärgistatumat. Eriti triatloniks valmistudes on mul mingit ‘kondikava’-treeningplaani vaja. Et teaksin, et sellel päeval ujun, sellel päeval sõidan rattaga (nii temposõidud kui mahusõidud), sellel päeval jooksen (lõike, fartlekki või mahtu) ja sellel päeval tegelen hädavajaliku jõutrenniga. Kindlasti peavad plaani mahtuma ka need päevad, kus kombineerin alasid, näiteks sõidan rattaga ja sealt lähen kohe jooksma. Vastasel juhul jäävad need trennid ainult ideeks ega mahu kuidagi mu nädalaplaani. Puhkepäevad muidugi veel kõige otsa. Neid ei saa unustada. 🙂

Ühesõnaga pean oma omajagu pead murdma hakkama. Ilmselt on kasulik oma Joe Frieli triatloniraamat välja otsida ja sealt natuke inspiratsiooni otsida. Keegi kindlasti soovitab, et otsi endale triatlonitreener, aga ma olen siiski liialt omapäi kõndiv kass. 😛

Rekordid & eneseületused

Ja tegelikult mahub tänasesse postitusse veel üks mõte. See mõte, et asju tuleb teha omal ajal. Sellepärast on mul nüüd oma tagasihoidlik plaan Narva Energiajooksu poolmaratoni kohta. Ma ei ole praegu ega ka juunis veel poolmaratoni rekordi jooksmise vormis. See on reaalsus ja mul on hea meel, et ma sellest aru olen saanud. 🙂 Kui võimalik, jääb Narva poolmaraton prioriteet B võistluseks ja proovin hoopis nädal enne 10 km peal rekordi ära joosta. Kripeldab see 10 km, kus enam see aasta rekordit püüda ei saa. Väga kripeldab. Siin teemas pole aga kõik veel selge ja paigas, seega ma rohkem palju ei räägi. Kui aga ilm, muud tingimused ja saatus soosivad, võib mind äkki hoopis 5. juunil Raplas jooksmas näha. Poolmaratoni rekord jääb augustit ootama. Eks näis, kuidas elu end kokku mängib.

2014. a sprinditriatlonil Tartus

Võib-olla tahab nii mõnigi teist nüüd selle ’iga asi omal ajal’ kohta öelda, et aga Margit, selleks triatloniks ei ole sinu aeg käes… Eks ma vahel arvan isegi täpselt samuti. Millesse ma end küll segasin?!

Aga mul on kuskil sügaval sees mingi kindlus olemas, et see distants on mulle läbitav. Ma teen trenni, ma valmistun ja ma saan selle võistluse jaoks küpseks. Triatloni olümpiadistants on minu selle aasta seni proovimata eneseületus. Ma tunnen vajadust teha midagi, mis tundub natuke hullumeelne ja päris palju ambitsioonikas. Ma tahan oma mugavustsoonist välja hüpata. See olen lihtsalt mina. 🙂