Ma sain lõpuks oma arvuti diagnostikast ja parandusest tagasi. Juhei! 🙂
Kuna üle-eelmise nädala tabel oli nii vinge, siis lisan selle ka siia. Üle-eelmise nädala jooksukilomeetreid: 81,86. Kui see ei ole eneseületus ja piiride nihutamine, siis ma ei tea, mis on. 🙂
Aga nüüd eelmisest nädalast, mis suuresti kujunes poolmaratonist taastumise nädalaks, kuigi motivatsiooni ja tahtmist oli palju rohkem ning pidin enda ohjeldamisega kurja vaeva nägema.
Esmaspäeval ja teisipäeval reisisin koju tagasi, pesin 3 masinatäit pesu ja üritasin end Eesti elu lainele tagasi sättida. Jubedalt raske. Trenni ei teinud ja lasin kehal puhata. Ahjaa, teisipäeval käisin ikka lihashoolduses, mis aitas lihased kolmapäevaks igati vinks-vonks seisukorda saada.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Teistel oli lõigupäev, mul oli jätkuvalt kavas taastumine. Jubedalt oleks ikka teistega 1+2+1 km lõike joosta tahtnud, aga mõistus ütles, et taastuma peab ka. Motivatsioon on pärast laagrit ja edukat hooaja esimest võistlust suhteliselt laes. Igal juhul kolmapäeval sörkisime 10 min, võimlesime veidi ja tegime siis jooksuharjutusi ja mõned lahtijooksud. Hiljem sörkisin veel pool tunnikest ja siis venitasin ja aitasin teistel ringe lugeda.
Neljapäev: meridiaanide venitamine. Kuna Yin jooga juhendaja on puhkusel, kasutasin oma viimase Tartu Joogakeskuse pääsme ära asendustunnis. Selline… huvitav oli. Ilmselt peaks seal veel paar korda käima, et õige tunne kätte saada. Aga oma keha ja lihaseid paremini tundma õppida on alati kasulik. 🙂
Reede: BodyPump. Enne Pumpi jooksin ka natukene. Pumpis tegin esimest korda 101. kava, seekord andis tundi Stanislav. Ausalt öeldes mul ei jäänud midagi meelde. 😀 Kõik oli kuidagi teistsugune. Ootan juba järgmist korda.
Laupäev: jooks. Ei teinud mingit plaani ja läksin lihtsalt sinna, kuhu jalad viisid. Vaatasin kante, kus varem käinud ei ole, ja avastasin, et Tartus on nii palju armsaid tänavaid. Kahjuks kastis külm paduvihm mu üle ja lõpuks hakkas jahe. Õnneks jõudsin ruttu koju tagasi.
Pühapäev: jooks. Jälle sadas vihma, aga uduvihm on ikka 100 korda parem variant kui padukas. Vaatasin seekord Ropkat ja uudistasin veel Karlovas. Aeg läks hästi märkamatult ja mõnusalt kerge jooks oli.
Lissaboni poolmaraton oli üks korralik seiklus. Asi algas sellest, kui me ühel toredal päeval avastasime, et sellel võistlusel ei ole pakihoidu. See tähendas, et kaasa ei saanud võtta praktiliselt mitte midagi. Telefoni, mille korpuse vahele panin sularaha, toppisin minigrip kilekotiga tagataskusse (et endale vett kaela kallates see märjaks ei saaks), geelid vööga kõhu ümber ja nii oligi. Hommikul võtsin veel vihmakeebi endale ümber ja veepudeli kaasa, mis hiljem ära viskasime.
Kella 8 ajal liikusime metrooga Sete Rios raudteejaama, kust läksime maratoni spetsiaalrongile. Kasutades härra Jooksja väljendit: oi jopt kus seal oli rahvast. 😀 Loksusime üle massiivse Tejo jõe ja jõudsime Pragal jaama, kust oli veel 15 minutit stardini jalutada. Esimese asjana seisime 20 min WC järjekorras. Isegi ootamatult viisakas WC oli.
Siis liikusime vaikselt koos massidega stardini. Koridoris seismiseks jäi veel tund ja 15 minutit. Johhaidiii. Sooja ka teha ei saanud, sest siis satud täiesti selle massi lõppu. Stardikoridore ei olnud ja lainetega starti ka mitte. See oli natuke kehv. Me käisime veel Marleniga raja ääres põõsas vetsus, sest häda ei anna häbeneda ja WC putka järjekord oli kilomeetripikkune. Vaikselt see aeg sulas ja meie sulasime ka seal päikese käes. Soe oli. Väga soe.
Kell 10.30 anti start. Andis ikka venida seal massi sees. Esialgu oli vaja natuke sillal ülesmäge joosta, aga siis algas 6 km allamäge kiiret jooksu. Või noh, mulle tundus, et seda maad oli 6 km, kell näitab midagi muud. Sattusin sillal kahe portugallase taha jooksma, ühel oli suur valge lipp ja nad jooksid ‘Make A Wish’ organisatsiooni alt. Selle valge lipu tõttu arvasid kõik (mina ka), et tegu on mingi tempomeistriga. Ei olnud, aga kõigile küsijatele vastas ta, et jooksevad 3 tundi. 😀 Päris naljakas oli.
Nagu ütlesin, siis esimesed 6 km liikusin nende taga ja rada läks aina allamäge. Pulss oli 170 juures ja tempo 5:15 kandis. Ulmeliselt äge oli selliseid numbreid näha. 🙂
Siis sai allamäge tee otsa, pulss kiskus anaeroobse lähistele ja ma võtsin targu tempo natuke alla ning jäin oma tempomeistritest maha. Aga see oli ok. Ma olin juba kerge pulsiga endale nii palju aega võitnud. Õues oli juba stardis 18 kraadi, päike säras lagipähe ja tuult oli absoluutselt minimaalselt. Võite edasi kujutada, kui kuumaks hiljem läks (vihje: 23 kraadi). See pole minu ilm. Absoluutselt.
Joogipunktid olid täiesti geniaalsete kohtade peal, tulid alati siis, kui kõik jube palavaks ja kurk jube januseks läks. Just jõudsin mõelda, et tahaks juua või end kasta või et geeli on vaja võtta, kui juba tuligi joogipunkt. Lisaks: jootmine toimus pudelitest. Parim. Asi. EVER. Väga mugav oli paar lonksu juua ja siis ülejäänu endale pähe ja peale kallata. See aitas keha väga hästi jahutada ja selleks ei pidanud joogipunktist mitut topsi vett püüdma või hoogu liialt maha võtma. Eesti võisluste korraldajad: võtke õppust. 🙂
Esimese geeli võtsin 10 km täitumisel (aeg: 55:14). Ikka vana hea High5 apelsini IsoGel. Andis ikka natuke jõudu juurde. Vahepeal nägin kaugusest kohta, kus minimaratonil (umbes 7 km distants) osalejad meie rajaga liitusid. Silme ette kangastus juba eelmise aasta Ööjooks ja see, kuidas kollaste minionide mass terve raja hõivas. 😀 Õnneks läks see hirm üle, kuna kaks rada kulgesid küll kõrvuti, kuid olid vahelt piirdega eraldatud, seega ei jäänud keegi kellelegi ette. Positiivne Kuskil 14. km juures tekkis traditsiooniline raske hetk, seda ei teinud paremaks ka asjaolu, et pidime finišist mööda jooksma. See-eest nägin eestlasi ja sain neile kaasa elada, nii pakju kui jõudu paariks hõikeks jagus. Lisaks hakkas mul kõhu vasakus pooles pistma, see on palavusega tavaline asi. Kahes joogipunktis tegin paar kõnnisammu ja see tegi asja paremaks.
Huvitav oli veel see, et unustasin pärast viimast (rütmijooksude) trenni muuta kella sätteid ja seetõttu ei näinud ma esiekraanil mitte kogu treeningu (võistluse) aega, aga ainult käesoleva kilomeetri aega. Avastasin selle poolmaratoni teisel kilomeetril. Mõtlesin selle ära muuta, aga siis avastasin, et võib-olla on parem, kui ma pidevalt ei vahi, et appi kui palju juba joostud on. Nii jäi: esiekraanil nägin ainult kilomeetriaega, hetke tempot, pulssi ja distantsi. Pulsist rääkides: pulssi ma üle anaeroobse läve enne lõpukilomeetreid ei lasknud. Töötas jälle hästi.
17 km täitudes vaatasin oma kella teist ekraanivaadet ja sain aru, et isiklik rekord on kindlasti käega katsutav. Tuli end ainult kokku võtta ja maksimaalselt 6 min/km joosta. Vaatamata palavusele ja sodidele jalgadele ei tohtinud lasta tempol langeda.
19 km täitudes pakuti veel apelsine. Ei, aitäh, mitte praegu. Aga vähemalt lõhn oli hea ja õhku paisatud eeterlikud õlid lõid lõõrid klaariks.
Rada kulges üldiselt mööda ühte teed edasi-tagasi jõe lähistel. Kui Lissabon on üldiselt mägine, isegi väga mägine, siis pooliku rada on neil väga kiire ja sile. Ei saa kurta. Rada, meelelahutus raja ääres, jootmine ja teenindus rajal on super, ainult start ja finiš võiks paremini korraldatud olla.
Viimased 2 km otsisin tee äärest tuttavaid nägusid, aga mida polnud, seda polnud. 21,1 km täitus 2:00 peal. Minu kohta sellise ilmaga on see ikka midagi ulmelist.
1. km olin rahvamassis kinni; 14. ja 17. km joogipunktis kõndisin ca 30 sek
Väike pööre vasakule ja paistiski finiš. Nägin aega 2:03. Mõtlesin: jess, isiklik rekord! Ja siis mulle meenus…
See on ju brutoaeg!
Minu netoaeg oli 2:01:54. Isikliku rekordi parandus: täpselt 4 minutit. Selles kuumas ilmas. Sellise laagrikoormuse pealt. Lihtsalt uskumatu. Kui see on selle hooaja algus, siis jään huviga edaspidist ootama. 🙂
Finišis läks roppu moodi aega, et üldse medal kätte saada. Rahvast oli mee-le-tult ja finišiala oli totakalt kitsas, samuti oli vabatahtlikke seal liiga vähe. Finišikotist sain lõpuks juua, samuti jagati banaane ja Magnumi jäätist. See oli küll jube hea ja läks täpselt õigesse kohta. 🙂 Võtsin oma asjad, otsisin koos härra Jooksjaga teised üles (õnneks oli meil Prorunnerite pundiga kõik enne kokku lepitud, muidu poleks sealt massist kedagi leidnud; plusspunktid härra Jooksjale, et viitsis mind seal koridoris pool tundi oodata) ja hakkasime trammiga kodu poole liikuma. Õhtu veetsime linna peal süües ja tšillides. Mõnus oli. 🙂
Kokkuvõttes oli mu esimene välisvõistlus täielik eduelamus. Milline hooaja algus. Milline laager (112,68 km jooksu pluss mõnikümmend km rattal). Milline puhkus. Super. 🙂 Jään Portugali alati igatsema!
Kokkuvõttes:
Aeg: 2:01:54
Distants: 21,1 km (minu kell: 21,36 km)
Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:42 min/km)
See oli natuke kehv. Me käisime veel Marleniga raja ääres põõsas vetsus, sest häda ei anna häbeneda ja WC putka järjekord oli kilomeetripikkune. Vaikselt see aeg sulas ja meie sulasime ka seal päikese käes. Soe oli. Väga soe.
Nourish, Train & Flourish 