Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jooksime taaskord õues, aga seekord ma tundsin, et väsimus hakkas sisse tulema, siiski 4. päev järjest jooksmas käia. Pulss oli OK, aga jalad enam värsked ei olnud. Ootasin juba puhkepäeva. 🙂 Pärast jooksu saime aga hea üllatuse osaliseks: Maris oli meile jõuosasse midagi üpriski erinevat välja mõelnud. Tegime 10 jaamaga ringtreeningut, kus vatti said põhimõtteliselt kõik kehaosad. Igas jaamas tegime 2 harjutust, mõlemat 2×1 minut. Seega veetsime igas jaamas üle 4 minuti. Huh. Sai igat moodi jalgu langetada, puusa rullida, ülakeha tõsta ja selga treenida, bosu pallil mägironijat teha ja käsi kõverdada, bosu pallil kerepöördeid teha ja topispalli püüda, paarilise “hoidmisega” planku teha, seina ääres istuda, väljaasteid teha jpm põnevat. Huh kui raskeks kiskus. 😀 Mul olid järgmised 3 päeva lihased valusad!

Teisipäev: puhkus. Käisin lihashoolduses.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Mäkkejooksud. Jooksime pundiga Kvissentali, tegime jooksuharjutusi ja kiirendusi ning võtsime üle tüki aja ette minu jaoks Tartu vastikuima tõusu ehk Kvissentali tee tõusu. Teate küll, selle sama, mida Novembrijooksul võtma peab. Lihtsalt rõve. 😀 Tegime neli 250 m mäkkejooksu ja mul oli jalg nii tönts, kui üldse olla saab. Jube. Mis seal Tartu Jooksumaratonil 7. mail saab: ei tea. Pärast mäkkejookse tegime veel treppidel ühe jalaga hüppeid – see nädal olin juba palju osavam – ja jooksime TYSKi tagasi. Huh. Kalorikulu: 820 kcal. Pääääris hull.

Neljapäev: pikem jooks. Kuna ma ei jooksnud isegi mitte 1,5 tundi, on natuke naljakas seda jooksu pikaks nimetada, aga kilomeetrite poolest pole ju viga. 🙂 Igal juhul oli selline mõnus rahulik õhtune kulgemine Ihaste ja Annelinna kandis. Omi mõtteid sai palju selgeks mõeldud. 152 bpm, 6:35 min/km.

Reede: BodyPump. Üle 3 nädala Pumpis ja eks see andis tunda ka, eriti ülakehas. Jalad olid omakorda alles jooksudest taastumas, seega kükiloos panin viimases osas heaga kangi põrandale, kuna jalad olid tarretis. Mis ma ikka seda kükki punnitan, kui ta ilus ei ole: kang maha ja kükk madalaks. Käed olid ka korralikult surnud. Õlalugusid tegime kaks ja õlalood mulle meeldivad, kuigi nad rasked on. Kokku tunnis 150 kätekõverdust, sai päris palju ka päkkadel tehtud. Uhke.

Lemmik muusika jätkuvalt rinnalihases. Eriti need sõnad:

Being strong feels exactly the same as being weak.

The difference is you DON’T QUIT.

Laupäev: puhkus.

Peaaegu oleks H&M-ist uued retuusid saanud, aga kükkides paistsid läbi. #damn

Minu elu esimene roheline smuuti. 😀

Pühapäev: pikk jooks Vooremäel. Eriti pikaks see minu pikk jooks ei kujunenud, sest jube raskeks läks. Eelmisel päeval sai toitutud peamiselt smuutidest ja puuviljadest ning samuti jäi hommikul toitev kaerahelbepuder söömata ning üks suuuur smuuti endale sisse kallatud. Viga! Keha andis kohe tunda, et asi pole õige. Energiat ei jagunud ja joostes pistis vasak alakõhu pool põhimõtteliselt terve tee. Kes on Vooremäel käinud, see ilmselt teab, kui rängad tõusud ja laskumised seal on. Huh. Mina piirdusin ühe ringiga. Läksin küll teisele ka, aga pöörasin pärast esimest ligi kilomeetripikkust tõusu otsa ringi ja tiirutasin natuke veel siledal maal ja siis venitasin. Jalad olid ka suhteliselt valusad ja süldid, seda juba kogu nädala koormusest. Põhimõtteliselt ei oleks olnud täna vaja sellist rasket trenni ette võtta. Aga ega ma oma vigadest ei õpi ka…

Kokkuvõttes:

Tänane trenn pani korraks pikemalt mõtlema, kas homme on ikka mõtet Elvasse maastikule 16 (või 10?) km jooksma minna. Ma arvan, et sain täna end õigel ajal pidama ja vaatan homme need Elva metsarajad siiski üle. Kui vaja, saab alati poolel teel lühema distantsi valida. 🙂 Samuti tuleb ikka korralikult sooja toitu süüa. Minu treeningmahu juures kuidagi muidu vastu ei pea.

Toitumisest rääkides… Nägin täna hommikul kaalul numbrit, mis viimati oli seal 12 AASTAT tagasi ehk sel ajal, kui olin alles 13-aastane ja esimest korda kaalu langetanud. Igal juhul nii madala KMIga pole ma kunagi täiskasvanuna olnud. 🙂 How cool is that. Ja nagu endale tõestanud olen: kergem kaal teeb jooksmise väga palju kergemaks. Selle eesmärgiga see kalorite lugemine ette sai võetud ja tundub, et töötab. Isegi teised inimesed peale minu on hakanud ütlema, et ma olen vist kaalust alla võtnud. Ja ma ise tundsin seda täna ka väga hästi, kui tõusudest alla joostes tahtsid jooksuretuusid igatpidi alla vajuda, kuigi olin nad nööriga kõvasti kinni tõmmanud. 😀 Kust saada pikki jooksuretuuse, millel oleks normaalne lukuga tasku, värvliosas nöör ja mis ei paistaks kükkides tagumiku pealt läbi? Help!