Rubriik: #100blogipäeva

#100blogipäeva 85/100 – 1. Pühajärve Maraton

Published on by Margit Partei8 kommentaari

Pühapäeval toimunud 1. Pühajärve Maratoni kokkuvõtet tahaksin alustada hoopis eelmisest päevast. Tegin kõike, mida võistluseelsel päeval peetakse täiesti saatuslikuks või vähem emotsionaalselt öeldes ebasoovitavaks. Terve päev täis asjatoimetusi, palju kõndimist ja jalgadel olemast, hiline magamamineku aeg, ebapiisav arv unetunde (6 tundi), väga vähe veejoomist, vale toit (liiga palju võõraid toiduaineid, pooltooteid, kiudaineid ja söögiaegade ebaregulaarsus) ja üleüldine väsimustunne. Ainult veel üks suur no-no jäi tegemata ehk alkoholi joomine. 😀 Tuli aga välja, et pühapäevast jooksuvõistlust kõik see absoluutselt ei mõjutanud.

Hommikul olin väsinud ja välja puhkamata, sõin tuimalt oma kaerahelbepudru ja banaani ära ning asusime Marise, Maria ja Kairega Pühajärve poole teele. Umbes pool tundi enne starti jõudsime kohale, saime stardinumbrid, otsisime üles WC, tegime 850 meetrit “soojendust” ja suuremate emotsioonideta astusime kell 11 stardijoone taha. Tegelikult stardijoont küll olemas polnud 😀 , aga well – kellel seda ikka nii väga tarvis on? Õues oli jooksmise jaoks isegi liiga soe ja päikseline ilm.

Foto: Ilmo Tamm

Kuna kolmapäevases intervalltrennis jooksime Mariaga samas tempos ja samasuguse pulsiga ning oleme üldiselt väga sarnasel tasemel jooksjad, siis sai kogu võistlus ette võetud kahekesi koos kulgedes. Pühajärve ümber on tõeliselt kenad rajad, aga neetult rasked ja tehnilised oma mägise profiili tõttu. Esimene ja teine kilomeeter läksid kenasti tempoga alla 6 minuti km kohta. Väga hea! 3. kilomeeter aga rada juba tappis, sest seal tuli ette üks tõeliselt raske tõus, minu jaoks raja kõige raskem. Pulss tõusis ilusti 182 löögile ja sedasama tegi ta ka igal järgneval suuremal ja väiksemal tõusul, ikka 180 kanti. Õnneks 3. km lõpus oli juba esimene joogipunkt ja rada kulges esialgu puude varjus. Kokku oli rajal 4 joogipunkti ja need olid hea asetusega.

Tõus tõusu järel muudkui edasi…

Mingil hetkel möödus rullsuuskadel meist Kristina Šmigun-Vähi ja juba tuli võtta järgmist tõusu. Need muudkui tulid üksteise järel… Kogu võistluse käigus õppisin juba päris hästi ja vaba sammuga mäest alla jooksma. 🙂 Mingi hetk vahetasime Mariaga paar sõna ka, aga üldiselt saatis meie jooksu ainult väga sügav hingamine ja selle kahin. 😀 Raske oli, tõesti oli.

Umbes poolel maal tundsin, et jalad on nendest tõusudest ja korralikust tempost ikka täiesti väsinud. Lisandus veel asjaolu, et puude vari kadus ja tuli joosta lõõskava päikese käes. Hakkas tõeliselt palav. Peas oli korraks mõte, et sain hakkama Olümpiajooksu 35-kraadises ilmas, saan siin ka. Üldiselt oli mu pea aga mõtetest täiesti tühi ja ma lihtsalt jooksin. Vot see tühjusetunne on minu jaoks üks parimaid maailmas: lülitan end igapäevaelust välja ja lihtsalt jooksen. Pulss ei vajunud vist isegi korraks alla 170, võib-olla paaris üksikus kohas. Väga hea, et Maria kogu aeg minuga koos jooksis, üksinda oleksin võib-olla lasknud tempol rohkem ära surra, aga kahekesi koos oli ikka tunduvalt kergem seal järjest neid raskeid tõuse võtta.

Pühajärve-tsoonid

Pea kogu jooks 4. ja 5. tsoonis (kollane ja punane)

Kuidagi järsku olime jõudnud viimase joogipunktini 9. kilomeetri lõpus ning joosta jäi seda Pühajärve päripäeva ringi veel ainult 1,7 km. Kuidas me sinna küll jõudsime? Eks ikka oma jalgade peal. Tempo oli selle maastiku kohta ikkagi meie jaoks kiire ja samm veel täiesti OK. Ise tundsin ka, et vaatamata väsimusele ja raskustele, oli jooksutehnika veel täiesti arvestataval tasemel ja mäest alla joostes sain eriti hea hoo sisse ning isegi nautisin neid langusi. Varsti nägime juba Marist meile vastu jooksmas (ta oli oma 10,7 km juba ammu lõpetanud) ja temagi kiitis veel meie korralikku sammu. Vahepeal oli minu ja Maria hingamine isegi sünkroonis, sammust rääkimata. 🙂 Nii vähe oli veel jäänud. Kuradima hea tunne oli peaaegu finišis olla ja tunda, et midagi on veel kehas sees ja päris kõike endast siiski välja ei pannud. Andis nädala pärast eesootavaks poolmaratoniks julgust juurde. 🙂

Pühajärve-splits//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Tõusud võtsid tempot alla, aga kilomeetriaegadega olen rahul! 🙂

Finišisse jõudsime ametlikult ajaga 1:05:36. Väga rahul! Kui nii mitte-ametlikult meie TÜ ASKi 4 naise ringiajad kokku panna, saame naiskondliku maratoni ajaks 4:00:55. Järgmine aasta teeme juba alla 4 tunni, eksole?

Pärast finišeerumist käisime veel spaas sauna, basseini ja mullivanni nautimas, laadisime end l.u.m.i kohvikus maitsva söögiga ja kogusime energiaringidest energiat. Taastumine eesootavaks poolmaratoniks (või Marise puhul täispikaks maratoniks) vaid 7 päeva pärast sai täie hooga alata. Koju jõudsime alles õhtupoolikul. Oli üks väga mõnus pühapäev sõpradega ilusas Lõuna-Eestis. Mis viga niimoodi trenni teha. 😉

Suur respekt kõigile, kes sellel võistlusel otsustasid läbida 2 või 4 ringi ja joosta vastavalt pool- või täismaraton. Seda rada arvestades on see alles üks suur ettevõtmine. Igal juhul väga meeldiva õhustikuga pisike võistlus, kust iga lõpetaja sai käsitsi kirjutatud diplomi ja roosa lilleõie. See on vist ainuke kord, kui ma spordivõistluselt nagu võitja lilli saan. 😛

Tulemused:

  • Aeg: 1:05:36
  • Keskmine tempo: 6:08 min per km
  • Koht: 11./12. (17-st)
  • Koht naiste seas: 8./9. (13-st)
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Maksimumpulss: 182 bpm

Nüüd jään aga põnevusega SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni ootama.

#100blogipäeva 84/100 – vihane & väsinud

Published on by Margit Partei13 kommentaari

Täna tuleb lihtsalt üks täielik koleda emotsiooni ajel postitus, sest muud moodi ma täna küll enam ei oska. 100 blogipäeva – oleks ka ime, kui siia midagi sellist lõpuks ei ilmuks. Tuli kool, tuli stress, tuli pinge. Kes ei taha oma tuju rikkuda, ärge lugege, päriselt ka. Ma ei suuda siin mingit ilusat juttu kokku kirjutada, sest ma olen praegu (vabandust väljenduse pärast) nii kuradi vihane ja väsinud. 😦 Ja kes teab, milline ma olen halvas tujus, see juba oskab karta. 

Täna oli mul ainult üks 1,5-tunnine loeng ja plaanisin päeva jooksul nii palju ära teha. Esiteks aga magasin ma liiga kaua, sest olin esmaspäevast nii väsinud. Juba siis hakkas kõik viltu vedama. Pärast seda tahtsin oma matemaatilist statistikat lugeda ja alustada terve hulga teoreemide tõestamise ja definitsioonide väljakirjutamisega. Nimelt on selles loengus kõik väga kerge, ilus ja loogiline, aga niipea, kui koju jõuad ja õpiku lahti võtad, vaatavad sealt vastu mitu taset hullemad ja raskemad tekstid, funktsioonid ja teoreemid. Mul oli aga null motivatsiooni selle jaoks ja võtsin plaani hoopis koristamise, mis oli ka nagunii vaja täna ära teha. Pärast koristamist viisin ennast kurssi kõigis ainetes senini lugeda ja teha jäänud asjadega ja pidin peaaegu pikali kukkuma. Seda kõike on juba nii palju. Tegin ilusti iga päeva jaoks plaani valmis, et jälle järjele saada. Sellega kulus nii palju aega, et jõudsin pärast seda pool tundi statistikat lugeda (= heal juhul 10 lk, sest et ma reaalselt ei saa sellest aru) ja pidin loengusse minema. Kuna statistikaga ei jõudnud ma kuskile, oli tuju juba halb.

Pärast kooli sõin waaaaaaaay liiga palju (emotsionaalne sööja, eksole, ja siis oli mu tuju sellepärast veel kehvem) ja võtsin lahti statistika õpiku. No mitte kuidagi ei õnnestunud keskendumine. Loen, loen, loen, loen uuesti ja ei saa aru! Kuidas pean ma selle aine ära tegema? Noh, ma saan mingitest asjadest aru, aga osa sellest on täielik hiina keel. Mille kuradi jaoks on mul vaja sadat jaotusfunktsiooni?! Ühe peatüki vaatasin läbi, võtsin teadmiseks, et mingid sellised asjad on olemas ja sellega asi piirdus. Mõistmisest jäin veel väga kaugele.

allikas

Olin nii väsinud ja langesin tudengi halvimasse lõksu: “korraks” piilusin internetti, sest mu aju ei võtnud lihtsalt enam seda neetud statistikat vastu, mingitest teoreemi tõestustest rääkimata. Siis mõtlesin, et peaks blogima ju ka täna. #100blogipäeva, eksole. Tahtsin ära postitada Pühajärve maratoni kokkuvõtte, aga kuna mu internet siin ühikas ei kannata hetkel mingit kriitikat, siis ei õnnestu mul mitte kuidagi neid väheseid pilte kuidagi üles saada. Jaurasin kogu selle neetud WordPressiga siin oma tund aega või rohkemgi, kuniks mul absoluutselt igasuguse kopa ette viskas. 

… ja hakkasin seda vihapostitust kirjutama. (Pildi sain lisada ainult URLi kaudu, sellepärast selline vilets.) Eelkõige olen vihane iseenda peale, kuna ma ei suuda oma asjadega normaalselt hakkama saada. Vahel ma juba mõtlen, et äkki ma ampsasin selle ingliskeelse matemaatilise õppekavaga lihtsalt liiga suure tüki ja nüüd ajab see suur tükk mu suud lõhki. 

Matemaatilise statistika õpik istub minu ees laual lahti, ruuduline paber ootab teoreemide tõestusi ja definitsioone, konspekt ja slaidid läbivaatamist, teise aine õpik lugemist ja keskendumist. Kell on kaheksa õhtul ja ma tahaks kogu selle paberivärgi siin lihtsalt põlema panna.