(Postitus ei räägi ei tervisest, toidust ega spordist. Täna on päev rääkida sellest, mille üle ma kõige rohkem mõtteid mõlgutasin. Jutt valmis Jõhvi–Tartu bussis vahemikus Jõhvi kuni Mustvee.) 😀
Eile algas Sisseastumise Infosüsteemis ehk SAIS-is kandideerimine eestikeelsetele magistrikavadele. Jättes kõrvale selle väikse detaili, et SAIS ja Eesti Hariduse Infosüsteem ehk EHIS ei arva, et ma oleks kõrgharitud 😀 , sain siiski piiluda avalduste koostamist. Matemaatilise majandusteaduse ehk quatitative economics’i õppekavale tuli üldse kandideerida aprillis, kuna Tartu Ülikoolil on mingi kiiks, et ingliskeelsetele kavadele on konkurss kevadel. Seal olen ma juuni algusest ilusti sees päris kõrgete konkursipunktidega. Majandusteaduse kavale riigimajanduse ja majanduspoliitika suunal tuleb aga kandideerida praegu. Loodetavasti saan varsti ka sinna avalduse ära esitada. Aga kas on üldse mõtet seda teha?
Millest ma räägin? Nimelt oli mul alates bakalaureuseõpingute algusest kolm aastat tagasi kuni veel eelmise nädalani täiesti kindel plaan asuda just eestikeelsele riigimajanduse ja majanduspoliitika õppekavale oma magistrikraadi omandama. Osad ained on ka seal ingliskeelsed, kuid enamus siiski mitte. Ained on 3 EAP või 6 EAP mahus, magistritöö ikka 30 EAP (appi!!!) nagu alati. Sellel õppekaval on omajagu selliseid üldiseid aineid nagu majandusmõtte ajalugu ja organisatsiooniteooria, millest ma just sillas pole, kuna alguses alustavad kõik kolm õppesuunda üldainetega koos. Samas tundub kogu õppekava mitte just ülimalt pead murdev. Lisaks kontaktid eestlastega, mis just tuleviku mõttes võivad vajalikuks osutuda.
Eelmisel nädalal just enne oma apellatsiooni vastuse saamist tekkis mul idee, et äkki valiks hoopis matemaatilise majandusteaduse kava? Kava on rohkem meetodite, mudelite ja analüüsi keskne ning seetõttu kindlasti keerulisem. Seal puuduvad sissejuhatavad “ümarad” ained, aineid on vähem, kuna nad on suuremad (enamasti 6 ja 9 EAP), magistritöö tuleb suure tõenäosusega ebatraditsiooniline ehk rohkem teadusartikli vormis. Lisaks veel rahvusvaheline (huvitav?) seltskond. Samas on kava 100% ingliskeelne, täiesti uus (oleksin esimene aastakäik, kes sellel kaval õpib) ning suured 9-punktised aineid on jagatud (loe hoolega!) kolmele semestrile laiali. Teaduskond taotleb selle kavaga economics’i poolele sügavuti lähenemist, kuid minu arvates see “tükitamine” seda küll ei toeta. See selleks. Võib-olla saaksin ka liiga vähe olulisi kontakte eestlastega? Samas rahastab kava osaliselt Eesti Pank, kuna nad vajavad sellise haridusega inimesi, seega on matemaatilisemal kraadil tuleviku mõttes omajagu perspektiivi ja potentsiaali.
Palju igasuguseid plusse ja miinuseid. Mida teeb sellises olukorras majandusteadlane ja numbriinimene? Võtab lahti Exceli.
Panin ühte tulpa ainete mahud, teise tulpa nende ainete meeldivuse hinnangud skaalal 1–3 (1 – meeeh, 2 – päris OK ja 3 – oleks äge), kolmandas tulbas korrutasin kahe eelmise väärtuse ja tulba all liitsin need korrutised kokku. Nii sain üldise punktisumma kogu õppekavale.
Kahjuks numbrid mind siinkohal ei aidanud, sest sain kokkuvõttes TÄPSELT sama tulemuse mõlemale valikule. Kui kvantitatiivne analüüs järeldusele lähemale ei vii, siis tuleb ilmselgelt jälle asuda uuesti “pehmeid” väärtusi uurima.
Riigimajandus ja majanduspoliitika:
- kergem
- valdavalt eestikeelsed ained
- kontaktid eestlastega
- osaliselt mitteeristavad ehk arvestusega ained (ei mõjuta keskmist hinnet)
- tulevikus vähem vajalik (?)
- üldised ained
- vähe spetsialiseerumist
Matemaatiline majandusteadus:
- puuduvad ümarad ained
- rohkem spetsialiseerumist
- tööturul väga vajalik nišš
- põnevam
- väljakutsuv
- huvitavam magistritöö (?)
- liiga raske (?)
- ingliskeelne (?)
- vähe kontakte eestlastega
- ainete suur “jupitamine”
- palju eristavaid ehk hindelisi aineid
Eelolev pilt räägib nii mõndagi. Vähemalt mulle tundub, et kuskil sisemuses olen ma tegelikult oma otsuse langetanud. Ma tõenäoliselt kirun end kõiki neid meetodeid ja mudeleid õppides maa põhja ja soovin, et oleksin läinud lihtsamat teed pidi, aga siis jääb üle vaid ennast lohutada sellega, et äkki tasub see kõik ennast tulevikus siiski kuidagi ära.
Eks ma siis veel mõtlen natukene. Aega veel on.
Homme on aga juba käes minu tähtis päev. 26. juunile on langenud lausa kaks tähtsat milestone’i ehk teetähist. Üks neist on ilmselgelt minu lõpuaktus. Saan lõpuks ülikooli aulas pidulikult kätte tõestuse minu kõrgest haridusest. 🙂 😀 Teist olulist sündmust ma veel välja ei ütle. Kes ära arvab, võib end targana tunda. Eks homme loete siis lähemalt. 🙂
Mind aga huvitaks hoopis, kas keegi minu lugejatest astub ka sellel suvel mõnesse (Eesti või välismaa) kõrgkooli? Kui jah, siis kuhu ja mis õppekavale?
Ja veel: äkki oskab keegi välja tuua veel mingeid olulisi plusse ja miinuseid minu kahe valiku osas, mis mul kahe silma vahele jäid? Millise kava sina valiksid? Kuulaksin hea meelega teie arvamusi. 🙂
Nourish, Train & Flourish 