#100blogipäeva – Lehekülg 27 – Nourish, Train & Flourish

Pool sajast blogipäevast on läbi. Homsest algab teine pool.

Tänane päev algas kell 8. Uni oli veel nii magus, hea meelega oleks edasi maganud. Meid ootas aga hommikune jooksurada. Haarasin kiirelt ühe banaani, ajasime jooksuriided selga ja asusime Heidi jooksurada avastama. Jooksime aeglases tempos umbes 8,5 km ning vähemalt minu pulss oli küll liiga kiire. Aga tore oli sellegipoolest ning kõht oli jooksu lõpus täiesti idiootselt tühi. Süüa!

Jooksult naastes käisime kordamööda pesemas ja Heidi kattis meile väga mõnusa hommikusöögilaua. Lisaks pildil olevale sõin juurde veel banaani, pähkleid ja natuke leiba. Kõik maitses imehea! Tühi kõht pärast jooksu on omaette hea tunne ning täita seda korraliku hommikusöögiga veelgi parem.

Alles kella 12 aegu saime kodust välja, sõitsime natuke trammiga ning asusime korralikult Dresdeni südalinna avastama. Heidi oli meile välja mõelnud väikese ekskursiooni, mis sisaldas ilusamaid ja huvitavamaid kohti Dresdeni vanalinnas. Enamik ehitistest on tegelikult pärast II maailmasõja pommitamist ja kokkuvarisemist uuesti esialgses stiilis taastatud. On täiesti ajuvaba mõelda, et kõik see ilu pommitati maatasa ning ehitati hiljem nullist üles…

Dresdeni ooperimaja

Selfie’sid on ka vaja! Foto: Heidi erakogu

täiesti imelised vaated ja imekaunis linn

Oopermaja juurest suundusime edasi Zwingerisse. Tegime seda, mida ikka: jutustasime, nautisime arhitektuuri, naersime ja tegime pilti. 😀 Zwingeris nägime palju ilusaid purskkaevusid, kujusid, lilli ja nautisime Dresdeni imelist ilma. Meil on siin 22–25 kraadi, osaliselt pilves, täpselt paras ilm reisimiseks. Eesti palavusest oli mul juba ammu kopp ees, seega on tore normaalset suveilma nautida.

Zwinger

Heidi photoshoot: behind the scenes. 😀

Vahepeal oli meil vaja ühest kaubakeskusest läbi minna ja sattusin seal ühte imelisse šokolaadipoodi. Vaatasime Elariga igasuguseid käsitsi valmistatud maiustusi. Ma tahtsin neist pilti teha, jõudsin ühe foto ka ära klõpsata, kui kuulsin selja tagant kurja häält, et selles poes ei tohi pilte teha. Kuskil silte üleval polnud ja ma olin päris šokeeritud. 😀 Tundsin end veidi süüdi ja ostsin sealt siis natuke kraami kodustele kaasa.

Edasi suundusime Frauenkirche juurde. Vaatasime hetkeks sisse ning seejärel külastasime tipus asuvat vaateplatvormi. Üles saamiseks sai poolele teele liftiga, aga alla tuli tulla jala. Minu arvates täiesti ideaalne lahendus. Tornist avanesid maalilised vaated Dresdenile. Ma täitsa saan aru, miks Heidile siin elada meeldib. Millised vaated, milline ilu, millised jooksurajad. 🙂

Jälgige Heidi Instat (@htarkpea), saate ilusaid pilte vaadata. 🙂 Foto: Heidi erakogu

Pärast vaadete nautimist sõime natuke jäätist ja liikusime edasi Elbe jõe teisele kaldale einestama. Võtsime joogid ning sõime oma kaasa toodud banaane, banaanileiba, valgubatoone ja aprikoose. Pärast söömist istusime jõeäärses kohvikus veel kaua aega ja jutustasime niisama ja jagasime lugusid oma elust. Oli tore aeg. 🙂

vaade meie söögikohast

Minu jook on täiesti alkoholivaba, apfelschorle. Jook oli pigem hapukas ja mitte magus. Hea!

Niisama ilus Piescheni linnaosa raekoda.

Vaated Elbe jõele ja Dresdeni vanalinnale. Hingemattev.

Koju tulles hakkas Heidi süüa tegema ja valmistas meile Ebly’st ja tuunikalast maitsva roa. Lisaks sellele sõime veel Elari toodud leiba, leberwursti ja jäätist. 😀 Kõhu sai korralikult täis, Heidi on meie tulekuks ikka korralikult valmistunud. 😀

Õhtul tuli Heidile veel üks ukrainlasest sõber külla eesti keelt õppima. Tüüp oskab meeletult palju keeli ja ta eesti keelel pole ka ausalt midagi viga. Ülimalt äge. Lõpuks sain pärast südaööd ka blogi kirjutama hakata. Ma olen praegu lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud. Kui tekst pole ideaalne, siis andestage. Vähemalt on emotsioon värske ja ehe. 🙂

Hommikul ärkasime umbes kella 7 paiku, aga tegelikult olin ma juba enne oma hamba pärast üleval. Loivasime aeglaselt ringi, panime end valmis ja käisime hommikust söömas. Selle odava hosteli kohta oli hommikusöögilaud tõeliselt rikkalik. Sõin müslit jogurtiga, leiba, saia, Nutella-laadset kreemi, mitut sorti juustu ja vorsti, mahla jne. Kõht sai tõesti täis ja mul oli väga hea meel, et Elari mu hostelivalikuga rahule jäi. Tal peaaegu õnnestus oma vinge Canoni kaamera ära kaotada, aga õnneks töötajad olid selle leidnud ja kõrvale pannud. Kella 9.20 paiku lahkusime hostelist ja hakkasime Alexanderplatzi poole sõitma, et Heidiga kokku saada.

Berliini Teletorn

Rong S5, S7 või S75 oleks pidanud viima meid otse Charlottenburgist sihtkohta, aga kuna peale Friedrichstrasset oli mingisugune raudteeremont, siis pidime vahepeal rongi vahetama. Jäime natuke kohtumispaika hiljaks, aga kuna Heidit polnud ka veel kohal, oli kõik OK. Kell 10.15 kohtusime Heidiga ja alustasime linnatuuri.

Esiteks suundusime läbi Museuminseli mööda Unter der Lindeni puiesteed Brandenburgi väravate juurde. Ilmselgelt ei saanud me pagariärist mööduda seda külastama. Aga no jummel küll, toit on siin hea! 🙂

Korraga kaamerasse vaatamine – liiga suur ülesanne. :D — Korraga kaamerasse vaatamine – liiga suur ülesanne. 😀

Sealt liikusime edasi U-bahnile ehk metroosse ning edasi S-bahnile ehk rongile ja sõitsime Berliini loomaaeda, mida Elari nii väga külastada tahtis. Oli täitsa tore, nägime kenasid loomi, linde ja kalu, aga kahjuks hakkas vahepeal väga tugevalt vihma sadama ja kuna meil oli kolme peale vaid 2 vihmavarju, saime omajagu märjaks ja mul hakkas isegi täitsa jahe. Jalad olid nagu sõrad. 😀

Loomaaiast sõitsime rongiga jälle südalinna ja asusime toiduotsingutele. 😀 Leidsime ühe kebabikoha, kust alguses ostsin currywursti (mis oli päris hea) ja dönerit (mis polnud enam nii hea). Mul on siiamaani sellest sibulast paha olla…

Sealt sõitsime edasi Berliini müüri varemeid vaatama. Olime ikka juba päris päris väsinud ja kõik jäid järsku kuidagi väga vait. Mind võttis isegi päris mõtlikuks kõik need varemed, mõtted hukkunud inimestest ja sõjast. Sealt liikusime jälle metroosse ja sõitsime südalinna tagasi.

Enne Dresdeni bussile suundumist šoppasime Primarkis ja see värskendas meid uskumatult. 😀 Omajagu raha sai kulutatud, aga asjad olid kõik vajalikud, seega no regrets. Elari oli ikka eriti sillas ja ega mulle ka soodsad hinnad just vastukarva polnud. Nüüd istume bussis ja ligikaudu 1 tunni ja 15 minuti pärast jõuame Dresdenisse. Postitus saab avaldatud juba Heidi Saksamaa kodust.