#100blogipäeva – Lehekülg 16 – Nourish, Train & Flourish

Vot selline imelik pealkiri ongi ajendatuna sellest, et jäin täna mitu korda BodyPumpi tehes peeglist oma jalgu vaatama ja tänu sellele suutsin isegi mitu korda kavaga puusse panna. 😀 Esmalt hakkasin triitsepsi loo ajal tegema biitsepsi harjutusi. Kuidagi jube raske hakkas ja poole loo pealt jagasin matsu, et mängib ju hoopis triitsepsi lugu. Panin loo uuesti mängima ja tegin triitsepsit. Järgmine feil oli väljaastete lugu, mis koosneb 3 osast: kükid soojenduseks, väljaasted ühele ja siis teisele jalale. Ma hakkasin kohe väljaastetega pihta ja tegin kükiosa hoopis lõppu. See on see jalgade jõllitamine ja aju ära unustamine…

Aga miks ma neid jalgu siis vahin? 🙂 Sest et, vabandust väljenduse pärast, kurat võtaks, nad meeldivad mulle!

Võib-olla on imelik iseennast kiita, aga mulle meeldib, et vähemalt selline suur osa kehast nagu jalad mulle meeldivad. Käte ja kõhuga ma küll nii rahul pole, seal on minu jaoks veel ikka liiga palju… well… pekki. 😀 Aga ma armastan neid ka. Eriti rahul olen ma aga oma jalgadega. Mulle meeldib, et mul on olemas mingi kehaosa, mida ma saan südamerahuga vaadata ja seejuures mõelda, et ka mina olen ilus. Oli aegu mu elus, kus ma ühtki osa endast ilusaks ei pidanud. Nüüd on mu kehal aga osad, mis on awesome, ja osad, mis on mitte-nii-awesome, aga ikkagi minu jaoks aktsepteeritavalt kenad. Lõpuks ometi olen ma enesekindel. Kes on sarnaste probleemidega kokku puutunud, saavad ideaalselt aru, millest ma räägin. Kellel selliseid enesekindluse probleeme kunagi olnud pole, ilmselt sellest postitusest mõhkugi aru ei saa. 😀

JALAD

Jalad, jalad, jalad… 😀

Jooksmine, rattasõit ja BodyPump on vorminud mu jalalihaseid omajagu ja praeguseks on nad juba täitsa arvestatavalt tugevad. Säärelihas on ilusti toonuses, reielihastel pole ka midagi viga. Ärge nüüd valesti mõistke: mu jalad kindlasti ei ole peenikesed. See pole põhjus, miks nad mulle meeldivad. Tugevaid lihaseid varjab veel täitsa arvestatav rasvakiht, sest teate küll seda ütlust, et ma armastan oma lihaseid nii palju, et varjan neid kaitsta pekikorraga. 😛 Aga mulle meeldib, et need jalad jaksavad joosta. Kaks poolmaratoni olen ma jooksnud nende samade jalgadega. Nad jaksavad omajagu päris suure raskusega kükke teha. Nad jaksavad rattal vändata. Nad ujuvad. Isegi triatlon on nende samade jalgadega ära tehtud. Ja mis siis, et nad pole peenikesed. Ilmselgelt on olemas miljoneid, kui mitte miljardeid paare ilusamaid jalgu kui mul, aga ilma igasuguse valehäbita julgen ma tunnistada, et ma armastan oma jalgu. Mulle nad meeldivad ja teiste arvamus mind väga ei huvita.

Sellepärast mulle meeldibki trennis kanda lühikesi pükse. Mitte liiga lühikesi, a la booty shorts‘e, aga lihtsalt adekvaatse pikkusega lühikesi pükse. Need on mugavad ja ma tunnen end nendes hästi. Veel talvel vaatasin trennis lühikesi pükse kandvaid naisi-neidusid imetlusega, et nad on nii julged. Aprillis tundus lühikeste pükste avalikkuse ees kandmine mulle liiga suur väljakutse, mais kuumade ilmadega hakkasin nendega jooksmas käima ja juulis julgesin nendes juba isegi pumpimas käia. Eks natuke ikka kuskil sees kripeldab, et mida need inimesed mu selja taga mõtlevad, aga ma ei viitsi selle pärast põdeda. Mulle nii meeldib ja ma arvan, et päris pimedaks keegi selle vaatepildi peale ei jää, et Margit lühikeste pükstega nende ees kükke teeb. Kui jääb, siis palun kõik vastavasisulised tõendid esitada mulle. 😉

Kogu selle postituse point seisneb aga selles, et igaüks peaks leidma vähemalt ühe kehaosa, mis teda end eriti hästi ja enesekindlalt tundma paneb. Mina olen aru saanud, et vaikselt hakkavad sellele ühele kehaosale järgnema ka teised. Suudan oma kehaga leppida. Suudan seda (veelgi rohkem) armastada. Suudan enam mitte stressata sellepärast, mida keegi minu välimuse kohta arvab, sest see pole mulle enam elu ja surma küsimus. Minu jaoks algas kõik jalgadest. 🙂 Nüüd suudan oma ebatäiuslikult mitte sileda kõhu ja kätega leppida. Küll ma nad veel paremasse vormi saan, kui samasugust tervislikku ja aktiivset elustiili jätkan. Sellega läheb aega, aga ma ei kavatse seda aega kulutada stressile ja oma keha vihkamisele.

Minu enesekindlus algas vaikselt kasvama jalgadest. Kust algas Sinu oma? Milline enda keha osa Sulle kõige enam meeldib? 🙂

Jätkuvat jahun oma tsoonidest, sest need on mulle olulised. (Kes ei tea, millest ma räägin, võib vaadata eilset postitust ja esimest postitust pulsipõhise treeningu kohta.) Hea, et jahun, sest tänu sellele võttis minuga ühendust mitu tublit blogilugejat, kes oma kogemustega ja tsoone jagades mu selgemale teele suunas. Aitäh, Liina ja Marion, olite mulle tõesti suureks abiks. 🙂 Mis ma küll oma suurepäraste lugejateta ette võtaksin!

Tänu Liinale leidsin ühe huvitava blogipostituse Pulleritsu spordiblogist: LINK

See postitus, eriti pildid, aga eelkõige Vomax kliiniku tegelase Tõnis Saagi selgitus kommentaariumis tõid mulle mingisuguse (ma loodan, et piisava) selguse. Tema selgitas lahti, kuidas Vomaxis pulsitsoonid määratakse (tsiteeritud eelviidatud postituse kommentaariumist):

Meie poolt pakutav skeem sobib väga hästi kõigi tasemete harrastussportlastele ja ei ole vale ka tippsportlastele. Kuna terminoloogia on osadele jäänud arusaamatuks, siis seletame tsoonide nimetused pisut täpsemalt lahti:

Maksimaalse pingutuse tsoon = anaeroobne tsoon = max tsoon = 5. tsoon, jne
Tugeva pingutuse tsoon – aeroobse ja anaeroobse läve vahelise diapasooni ülemine pool
Mõõduka pingutuse tsoon – aeroobse ja anaeroobse läve vahelise diapasooni alumine pool
Põhivastupidavuse tsoon – u 20-löögine vahemik aeroobse läve all
Taastav tsoon – pulsid allpool põhivastupidavuse tsooni

Vot selline lugu. Vaadates blogipostituse autori tsoone ja fotosid tema testist, sain mina aru, et tsoonid on paigas nii:

Maksimaalse pingutuse tsoon ehk Z5: anaeroobne lävi – maksimumpulss
Tugeva pingutuse tsoon ehk Z4: anaeroobse ja aeroobse läve vahele jääva ala ülemine pool
Mõõduka pingutuse tsoon ehk Z3: anaeroobse ja aeroobse läve vahele jääva ala alumine pool
Põhivastupidavuse tsoon ehk Z2: (aeroobne lävi–20 lööki) – aeroobne lävi
Taastav tsoon ehk Z1: puhkeolek (kas seistes või istudes arstikabinetis?) – (aeroobne lävi–20 lööki)

Natuke teooriat, natuke näidise uurimist ja käes nad olidki. 🙂 Maksimumpulsiks võtsin arvutusliku maksimumi (198 lööki), sest ma tegelikult oleksin jaksanud veel vähemalt 30 sekundit kuni minut joosta ja pulssi üles ajada. Miinimumiks võtsin selle pulsi, mis minult seisvas asendis enne testi mõõdeti (102 lööki). Valmis! Ma ise ikka ka vahel imestan, kui osav, tubli ja tark ma olen. 😀 (Siin ma muidugi liialdan).

Ehk siis selle loogika ja minu lävede (AeT: 159, AnT: 175) järgi minu tsoonid:

Z5: 175–198
Z4: 167–174
Z3: 159–166
Z2: 138–158
Z1: 102–137

Ma arvan, et nüüd on nad õiged ka. Oh, kui hea tunne! Lõpuks käes see, mille üle 1,5 kuud pead olen vaevanud.

Nagu ilmneb ja tõdes oma kommentaaris ka Tõnis Saag, annavad erinevad tsoonide määramise metoodikad erinevaid tulemusi ja ei saa kunagi täpselt öelda, milline neist kõige täpsem ja parem on. Üks sobib ühele, teine teisele, järgmine tippsportlasele jne. Ilmselgelt ei tohi ära unustada või alatähtsustada enesetunnet. Ühel päeval võib pulss 155 tunduda hoopis teistsugune kui teisel. 🙂 Liialt elektroonikasse kiinduda ka ei tohiks, aga ma usun, et minusugusele liiga kõrge pulsiga treenijale tuleb kasuks meeldetuletus, et iga trenni ei saa 160–170 pulsiga teha. Suurem osa treeningtundidest peaks jääma ikkagi aeroobse läve alla tsoonidesse Z1 ja Z2 (kiiruse juurde 7:30 – appikene 😀 ), intensiivsem trenn tsoonidesse Z3 ja Z4 (kiiruse juurde 6:00).

Hea lugeja, kes sa teemat veidi mõikad, avalda arvamust, kas Sinu arvates on mu tsoonid nüüd adekvaatsed. 🙂

Rubriik: #100blogipäeva

#100blogipäeva 71/100 – enesekindlus jalgadest

#100blogipäeva 70/100 – minu pulsitsoonid