#100blogipäeva 71/100 – enesekindlus jalgadest

Vot selline imelik pealkiri ongi ajendatuna sellest, et jäin täna mitu korda BodyPumpi tehes peeglist oma jalgu vaatama ja tänu sellele suutsin isegi mitu korda kavaga puusse panna. 😀 Esmalt hakkasin triitsepsi loo ajal tegema biitsepsi harjutusi. Kuidagi jube raske hakkas ja poole loo pealt jagasin matsu, et mängib ju hoopis triitsepsi lugu. Panin loo uuesti mängima ja tegin triitsepsit. Järgmine feil oli väljaastete lugu, mis koosneb 3 osast: kükid soojenduseks, väljaasted ühele ja siis teisele jalale. Ma hakkasin kohe väljaastetega pihta ja tegin kükiosa hoopis lõppu. See on see jalgade jõllitamine ja aju ära unustamine…

Aga miks ma neid jalgu siis vahin? 🙂 Sest et, vabandust väljenduse pärast, kurat võtaks, nad meeldivad mulle!

Võib-olla on imelik iseennast kiita, aga mulle meeldib, et vähemalt selline suur osa kehast nagu jalad mulle meeldivad. Käte ja kõhuga ma küll nii rahul pole, seal on minu jaoks veel ikka liiga palju… well… pekki. 😀 Aga ma armastan neid ka. Eriti rahul olen ma aga oma jalgadega. Mulle meeldib, et mul on olemas mingi kehaosa, mida ma saan südamerahuga vaadata ja seejuures mõelda, et ka mina olen ilus. Oli aegu mu elus, kus ma ühtki osa endast ilusaks ei pidanud. Nüüd on mu kehal aga osad, mis on awesome, ja osad, mis on mitte-nii-awesome, aga ikkagi minu jaoks aktsepteeritavalt kenad. Lõpuks ometi olen ma enesekindel. Kes on sarnaste probleemidega kokku puutunud, saavad ideaalselt aru, millest ma räägin. Kellel selliseid enesekindluse probleeme kunagi olnud pole, ilmselt sellest postitusest mõhkugi aru ei saa. 😀

JALAD

Jalad, jalad, jalad… 😀

Jooksmine, rattasõit ja BodyPump on vorminud mu jalalihaseid omajagu ja praeguseks on nad juba täitsa arvestatavalt tugevad. Säärelihas on ilusti toonuses, reielihastel pole ka midagi viga. Ärge nüüd valesti mõistke: mu jalad kindlasti ei ole peenikesed. See pole põhjus, miks nad mulle meeldivad. Tugevaid lihaseid varjab veel täitsa arvestatav rasvakiht, sest teate küll seda ütlust, et ma armastan oma lihaseid nii palju, et varjan neid kaitsta pekikorraga. 😛  Aga mulle meeldib, et need jalad jaksavad joosta. Kaks poolmaratoni olen ma jooksnud nende samade jalgadega. Nad jaksavad omajagu päris suure raskusega kükke teha. Nad jaksavad rattal vändata. Nad ujuvad. Isegi triatlon on nende samade jalgadega ära tehtud. Ja mis siis, et nad pole peenikesed. Ilmselgelt on olemas miljoneid, kui mitte miljardeid paare ilusamaid jalgu kui mul, aga ilma igasuguse valehäbita julgen ma tunnistada, et ma armastan oma jalgu. Mulle nad meeldivad ja teiste arvamus mind väga ei huvita.

Sellepärast mulle meeldibki trennis kanda lühikesi pükse. Mitte liiga lühikesi, a la booty shorts‘e, aga lihtsalt adekvaatse pikkusega lühikesi pükse. Need on mugavad ja ma tunnen end nendes hästi. Veel talvel vaatasin trennis lühikesi pükse kandvaid naisi-neidusid imetlusega, et nad on nii julged. Aprillis tundus lühikeste pükste avalikkuse ees kandmine mulle liiga suur väljakutse, mais kuumade ilmadega hakkasin nendega jooksmas käima ja juulis julgesin nendes juba isegi pumpimas käia. Eks natuke ikka kuskil sees kripeldab, et mida need inimesed mu selja taga mõtlevad, aga ma ei viitsi selle pärast põdeda. Mulle nii meeldib ja ma arvan, et päris pimedaks keegi selle vaatepildi peale ei jää, et Margit lühikeste pükstega nende ees kükke teeb. Kui jääb, siis palun kõik vastavasisulised tõendid esitada mulle. 😉

Kogu selle postituse point seisneb aga selles, et igaüks peaks leidma vähemalt ühe kehaosa, mis teda end eriti hästi ja enesekindlalt tundma paneb. Mina olen aru saanud, et vaikselt hakkavad sellele ühele kehaosale järgnema ka teised. Suudan oma kehaga leppida. Suudan seda (veelgi rohkem) armastada. Suudan enam mitte stressata sellepärast, mida keegi minu välimuse kohta arvab, sest see pole mulle enam elu ja surma küsimus. Minu jaoks algas kõik jalgadest. 🙂 Nüüd suudan oma ebatäiuslikult mitte sileda kõhu ja kätega leppida. Küll ma nad veel paremasse vormi saan, kui samasugust tervislikku ja aktiivset elustiili jätkan. Sellega läheb aega, aga ma ei kavatse seda aega kulutada stressile ja oma keha vihkamisele.

Minu enesekindlus algas vaikselt kasvama jalgadest. Kust algas Sinu oma? Milline enda keha osa Sulle kõige enam meeldib? 🙂

Advertisements

19 thoughts on “#100blogipäeva 71/100 – enesekindlus jalgadest

  1. Mul on vist ka nii, et mu jalad isegi meeldivad mulle (va naha olukord vahel, mul on kohati väga kuiv nahk), kuid kõht ja käed vajaksid veel veidi treenimist – pekki on veel üleliia 😀

    Meeldib

  2. Nii vahva postitus! Minu meelest pole selles midagi halba, et enda üle uhke oled, ennast armastad ja ennast avalikult kiidad. Vastupidi – see on täiega lahe! Inimesed võiksid enda vastu palju armastavamad olla ning sina oled meile kõigile suurepärane eeskuju. 🙂

    Mulle meeldivad endale mu üpris toonuses käed ja nagu sul, jalad… no okei, jalad tegelikult tsipa rohkem kui käed. Seetõttu meeldib mulle jõusaalis ka kükke teha ja siis oma jalalihaseid peeglist rahulolevana jõllitada, heheee. Muidu olen ka oma juuste üle päris õnnelik, mis siis, et mõnikord valmistavad nad omajagu peavalu… 😀

    Meeldib

  3. Kuna alati saavad mul käed kõige kiiremini vormi tagasi, siis ütleks et käed 😀 Selles mõttes, et käed lähevad alati kõige kiiremini musklisse.
    Samas ka jalad, aga mitte terve osa, vaid sääred 😀 Hah, nii naljakas kui see ka ei ole.
    Aga nõustun eelneva kommenteerijaga, enda üle peabki uhke olema!

    Meeldib

  4. Minu lemmik kehaosa on alati olnud minu kõht, sest see on ilus ja lame, natuke lihast ka paistab. Isegi siis, kui palju palju rohkem kaalusin (75-76kg), siis kõhule ei tekkinud sellist võdisevat pekki. Küll aga olen TERVE ELU vihanud oma jalgu, lisaks sellele et need on (või siis olid minu arvates) paksud, on need ka lühikesed. Sellele aitasid kaasa asjaolud, et minu õde on modellimõõtu pikkade jalgadega kaunitar ja minul olid temaga võrreldes laiad puusad ja suured reied. Hea sünnitada, öeldi mulle. Nüüd aga näen oma reite ja tagumikuga palju vaeva (kükid, väljaasted, jooksmine, rattasõit, puusatõsted jms harjutused) ja olen avastanud, et minu keha alumine osa on mulle juba täitsa meeldima hakanud. Kahjuks jalgu pikemaks venitada ei saa, nii et pean nende pikkusega leppima 😛 🙂

    PS. Sinu (ja Heidi) jalgu olen alati imetlenud, eriti meeldib säärelihas 😉 (Ok võib-olla natuke pervo lause, aga mis siis :D)

    Meeldib

  5. Kõht meeldib mulle ja käelihased, aga kuna ma pean koguage oma kummilindiga harjutusi tegema, siis vast ei peagi muretsema väga, et need vormist välja läheks 😀

    Meeldib

      1. Kummilindist rääkides, siis äkki teil mõlemal on häid kummilindi harjutusi 🙂 ? Minu jaoks on see täielikult must maa 🙂

        Meeldib

        1. Mina tegin harjutusi kummilindiga kunagi spordiklubis, aga endal mul linti pole ja eriti ei mäleta neid. Mäletan ainult, et ropult raske oli. 😀 Käisin TYSKis Kristi Möldri Jõutreeningus.

          Meeldib

          1. Meil ka klubis kummilint, kuid minuteada kuskil rühmatrennis nad seda ei kasuta (vähemalt nendes, kus ma käinud olen). Eks ma lendan sellega mingi hetk oma treenerile peale 🙂

            Meeldib

  6. Hea postitus!

    Inimesed võiks tõesti rohkem ennast kiita ja oma häid külgi eksponeerida. Tavaliselt kipume ka ise olema enda kõige suuremad kritiseerijad. Mõni teine vaatab vb kadedusega sind, aga ise kujutad ette, et rasva vohab nagu sinivetikaid suvel vms 😀 😀

    Aga ise olen ehk kõige rohkem rahul ka jalgadega, eriti säärelihasega. Seda on õnneks geneetikaga kaasa antud, pm ei pea neile ühtegi harjutust tegema, aga sääremarjake on punnis 😀 Ülakehaga olen ka suht rahul (õlg, triits, biits, selg), aga no kuivem võiks alati olla, et see lihas ka rohkem välja paistaks 😀 Kõige problemaatilisem piirkond on loogiliselt ikka see päästerõngas, sporditopiga kunagi trenni minemisest võin ainult und näha 😛

    Meeldib

  7. Lemmikud on käed ja juuksed 🙂 Kõht ja jalad ei meeldi kohe üldse. Geneetika on totakas: rasv tekib ikka kõhule ja eriti meeldivad talle organid.

    Meeldib

  8. Minu lemmikosa oleks selg. Ja õlad. Mulle kohutavalt meeldivad toonuses seljad ja mul on hea meel, et ma hakkan ise ka sinna jõudma vaikselt. Samuti kuulen kodus pidevalt, et mul on nii ilus tagumik, et hakkan juba isegi uskuma 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.