Kuhu: Valencia, Hispaania
Millal: 18.–21.11.2016
Kellega: härra Jooksja & Co
Eesmärk: Valencia maraton
Reede, 18. november 2016
Reedene reisipäev algas lausa nii vara, et mina eelmisel õhtul üleüldse magama ei jõudnudki. Tagantjärele vaadates: see oli suur viga. Vähemalt paar tundi und oleks marjaks ära kulunud. Igal juhul veidi pärast kella 1 öösel hakkasime härra Jooksjaga juba Tartust Tallinna lennujaama poole liikuma. Ilm oli pehmelt öeldes kohutav, oli tugev tuul ja sadas laia lörtsi. Lumi oli vihmaga ära sulanud ja seega oli öösel kohe täiesti kottpime. Proovisin küll härrale seltsiks olla ja juttu rääkida, aga paarikümne minuti järele jäin oma kaelapadjaga tuttu ja vahelduva eduga magasin kuni Tallinnani välja.
Enne lennujaama suundumist sõime ära veel mu kaasa kokatud maitsva banaani ja kaneeliga pudru ja jätsime auto parklasse. Õues oli tõsiselt niiske ja külm. Minu õnneks vähemalt ei pidanud ma oma kohvrit vedama, härra Jooksja on mul tõesti härrasmees. 🙂 Tore oli lennujaama jõuda. Ootas teadmine, et loetud tundide pärast oleme juba palju soojemas kliimas.
Lennujaamas saime kokku teiste Prorunneritega, kellega tihedamalt läbi käime. Kell 5.45 algas boarding ning kell 6.05 hakkasime juba Frankfurdi poole lendama. Frankfurdis oli paaritunnine ümberistumine ning kell 12 kohaliku aja järgi maandusime juba Valencia lennujaamas, kus tervitas meid mõnusalt soe üle 20-kraadine õhk ja päikesepaiste. Kogu see pikk ja väsitav reisimine oli end ära tasunud.
Pärast seda, kui selgus, et lennujaamast kehtib metroole eraldi hind, mis on üle 2 korra kallim kui tavaline 2 tsooni pilet, ning muid pileteid sealt väga osta pole, ning seda, kui olin seejärel end juba petetuna tundnud 😀 , sõitsime metrooga Maritim-Serreria peatusesse, kust jäi meie rannalähedase korterini (leidsime AirBNB-st) ainult kilomeetrike kõndida. Kõik tundus nii lõunamaine ja tšill. Arvestades, et ma pole ligi 3 aastat ühelgi nö soojal maal käinud, oli see “aa ja oo” emotsioon normaalne.
Linnaosa, kus korter asus, oli selline veidi räämas ja täitsa oma iseloomuliku näoga. Ilmselt mängis suurt rolli ka see, et turismihooaeg on läbi ja rannaäärne regioon suuresti välja surnud. Mugavuse mõttes oleks olnud asjalik majutuda kuskil linna läbiva pargi läheduses, aga meie rannaäärne kohake oli omamoodi kodune ja mõnusalt vaikne.
Esimese asjana pakkisime asjad lahti, tutvusime korteriga ja suundusime siis lähedal asuvasse Lidlisse söögipoolist ostma. Kahe suure kotitäie eest maksime alla 15€ ja sellest toidust jätkus reisi lõpuni ja jäi ülegi. Positiivne. Kodus kokkasin valmis ühe mõnusa pasta bolognese. Sõime, puhkasime natuke reisiväsimust välja ja seejärel suundusime jalutama. Vaatasime päikeseloojangu rannal ära, mina sulistasin jalgupidi vees (meres oli ka ujujaid) ning siis suundusime jalgsi maratoni expole. Juba seal oli näha, kui hullult suur see üritus on. Rahvamass oli meeletu.
Igal juhul võib Valencia maratoni soovitada: varakult registreerides saab selle 45€ eest ikka meeletult kraami. Expolt saad numbriga suure kotitäie kraami, kus on megapalju süüa ja ka jooksusärk. Pärast finišit jälle kotitäis süüa ja ilus medal, korralikult rajateenindusest (vesi pudelites, mitte topsis!) rääkimata. Tulu ja kulu on ideaalses tasakaalus.
Pärast expot jalutasime juba valutavate jalgadega koju, sõime veel natuke ja läksime lõpuks normaalset ööund magama. Õhtul kippus väljas ja toas jahe olema, aga õnneks oli meie korteris kaks õhksoojuspumpa ja vannitoa soojendas üles puhur. Korteriga üldiselt võib rahule jääda, kui just veidi pisike soojaveeboiler välja arvata. 🙂
Laupäev, 19. november 2016
Laupäeval oli äratus juba kella 7.30 paiku, sest tahtsime hommikujooksule minna. Mina polnud hommikuse jooksuga arvestanud ja kaasas oli ainult lühike jooksuvorm. Laenasin härralt ühe fliisi, aga tegelikult poleks seda vajagi läinud, peagi hakkas joostes palav. Õues oli sooja vast 14 kraadi ligi. Jooksime täpselt päikesetõusu ajal, kui päike mere tagant üles kerkis. Oeh, see oli ikka imeilus. 🙂
Hommikusöögiks tegin pannkooke (ja armusin gaasipliiti, mida meie Tartu korterisse igatsen…) ja võileibu, käisime pesus ja kella 9.30 ajal hakkasime linna liikuma, et Oceanographic muuseumisse minna. Juhtus aga nii, et poolel teel avastasime, et paar vajalikku asja oli hommikul uimerdades maha jäänud, seega mina kõndisin rahulikult kesklinna poole edasi, aga Jooksja suundus kiiruga tagasi korterisse. Peab ütlema, et ta on ikka jube kiire, sest kesklinna jõudis ta minust vast 10 min hiljem.
Ootasime oma reisiseltskonna ära ning pool päeva kulus okeanograafia keskuses erinevaid merelinde, -loomi ja kalu uudistades ning delfiinide show’d vaadates. Pilet maksis küll ligi 25€, aga oli tegelikult ka seda väärt. Kõigi asjade uudistamiseks kulus meil ligi 5 tundi.
Lõuna paiku suundusime juba korisevate kõhtudega kesklinna poole, algul jalgsi ja siis bussiga. Mõningase jalutamise ja otsimise järel leidsime ühe vaikse ja mõnusa kohakese. Kui naiste laua paella ja salat oli tõesti maitsev, siis meeste ehk maratoonarite laua pasta oli ikka tõsine feil. Pasta oli ülekeedetud, kaste mitte midagi erilist. Minu kodune bolognese trumpas selle ikka mitmekordselt üle. Vahepeal käis üks naine meile käepaelasid müümas, maratoonarid ostsid, lootes head õnne. 😀
Õhtul jalutasime veel pimeduses veidi linnas ringi ning suundusime mõistlikul ajal korterisse, et maratoniks välja puhata. Mingit tunnet küll sees polnud, et keegi peaks nüüd järgmisel päeval 42 km jooksma.
Pühapäev, 20. november 2016
Äratuskell oli äkki kella 5 ajal. Uni oli magus ja oleks hea meelega edasi põõnanud. Tegin meile korraliku süsivesikurikka kaerahelbepudru rosinate, banaani ja šokolaadiga. Kõht sai korralikult täis.
Õues oli hommikul ikka päris jahe. Umbes 7.30 paiku olime juba kindlasti stardipaigas, klõpsasin päikesetõusu ajal paar pilti ning härra Jooksja läks soojendust tegema, mina ootasin WC järjekorras ligi 30 minutit. See oli maailma kõige jubedam WC, seda kohe kindlasti. Umbes 10 minutit enne starti (start anti kell 8.30) läks maratoonar oli stardikoridori ja mina ruttasin sillale, kust start anti, et mõni pilt kinni püüda. Kuna samal ajal startis veel üle 8000 10 km jooksjaga, pääses korraga lahti 25 000 jooksjat. Midagi sellist kogesin ma esmakordselt ja südames oli väike kadeduseuss ka, et ise seda kõike kõrvalt pidin vaatama. Trügisin julmalt inimeste vahele ja lihtsalt klõpsisin telefoniga umbes 300 pilti. Kuigi ma ise seda ei näinud, siis jäi härra siiski ühele fotole. Success! 😀
Edasi jooksin kott õlal ja kaamera kaelas 16 km punkti poole, mis oli stardist äkki 2,5 km kaugusel. Lõpuks õnnestus ka teised Prorunnerite naised ja tütred üles leida ja saime jooksjatele kaasa elama hakata. See melu ja lärm oli täitsa väsitav kohe, õues oli päris jahe ja pilvine, seega toppisin lisaks härra pusale selga ka tema fliisi. 😀
16 km täitus maratoonaril 1:07-ga. Pildile mul teda püüda ei õnnestunud, nii kiirelt liikus teine. 
Üles leidsid Prorunnerid meid ainult meie lehvinud Eesti lippude järgi. Samuti elasid mitmed teised jooksjad meile kaasa: “Tere, Eesti”, “Estonia” ja muud hüüdlaused jõudsid meieni nii kanadalaselt, lätlaselt kui ka soomlaselt. Üks eestlane rahva seast tuli ka tere ütlema. 🙂 Mul õnnestus ära tunda ja kaasa elada ka Jolanta Liepinale, Mari Boikovile ja Klarika Kuusele.
Järgmisena liikusime kibekiirelt juba 24 km märgi juurde, mis asus meist umbes 2 km stardi suunas. Seal oli minu kohustus härra Jooksjalt ära võtta geelivöö, mida ta enam ei vajanud. Saime koha sisse võtta ühe pika sirge ja lauge tõusukese peale, seega leidsid mehed meid jälle kergelt üles. Härra Jooksja oli 24 km peal päris korralikes valudes (nädal enne maratoni oli ta haige, lennu hilinemise tõttu polnud 2 ööd normaalselt maganud ning samuti vaevas teda pinges pirnlihas – “täispakett” ühesõnaga) ja ma hakkasin täitsa muretsema tema pärast. Ootasime Karre ja Martini ka ära ja sealt liikusime edasi juba finišisse.
See melu, see õhustik, see kaasaelamine, mis finišialas oli… Ma pole midagi sellist kunagi varem kohanud. Lihtsalt: wow. Finišisirge oli üles ehitatud teadus- ja kunstidemuuseumi ümbritseva vee-ala peale. Rahvast oli palju, hispaanlased nagu ikka ei hoidnud end tagasi ja kaasa elati kõigile. Sai näha lõpuspurte, peaaegu kokku kukkumisi, krampe, rõõmupisaraid – lihtsalt kõike.
Lõpuks tuli ka minu tubli maratoonar. Õnneks vastupidiselt minu kardetule hoopis ilusa sammu ja mõnusa olekuga. Tegin fotod ära ja hakkasin kiirelt ruttama finišiala lõpu poole, sest olime unustanud eelmisel päeval kokku leppida koha, kus pärast maratoni kokku saame. Õnneks leidsime selle meeletu massi sees teineteist siiski üles. Käskisin tal end soojalt riidesse panna, tegime mõned pildid ja ruttasime korteri poole. Kuigi ajaliselt polnud see kindlasti härra Jooksja parim esitus, oli emotsioon siiski ülev ja ta jäi väga Valencia maratoniga rahule.
Üks naljakas lugu ka. 😀 Pärast maratoni tekkis härral korralik kebabiisu. Mina otsisin siis FourSquare’ist välja ühe kebabikoha, mis pidi olema meie korterist 100 m kaugusel. Jalutasime sinna ja kebabikohta ei leidnud. Läksime siis veel ranna lähedusse ringi käima, et kuskil midagi peab ju olema, olgugi et pühapäev ja hooaeg läbi. Käisime korraliku tunniajase ringi maha, kohtasime teel üht tundmatut Prorunnerit ja lõpuks olime valmis juba trammiga linna sõitma, et kebabi osta. Näljased ja väsinud ja seetõttu hakkasime mõlemad juba teineteise peale torisema 😀 . Üldiselt me kunagi ei tülitse, aga see oli juba peaaegu tüli moodi. Nälg ei ole meie sõber. 😀
Lõpuks läksime üht veidi teist tänavat pidi koju ja 50 m kodust eemal leidsime selle kebabiputka, mida FourSquare näitas, lihtsalt see oli kaardile 2 tänavat valesti pandud. 😀 Lõpp hea, kõik hea. Kebab oli ka hea.
Tegime end natuke ilusamaks ja õhtu veetsime Jolanta seltskonnaga katedraali vastas kokteile juues ja tapas’eid süües. Vot see oli üks tõeliselt mõnus õhtupoolik. 🙂 Koju sõitmiseks istusime metrooliinile nr 7, mis millegipärast valesse kohta sõitis (me polnud ainsad, kellele nii tundus, ka kohalikud istusid ümber) ning seega saime veel trammiga ka sõita ning piletikontrollile pileteid näidata. Lõpuks hakkas veel sadama ka. Vähemalt huvitav mälestus meie viimasest õhtust Valencias.
Esmaspäev, 21. november 2016
Kahju oli Valenciast lahkuda. 😦 Nii palju seda imelist linna oli veel käimata ja vaatamata, isegi vanalinnas olime häbiväärselt vähe jalutada saanud. Ega see 2,5 päevaks tulemine, eriti veel maratoniks, pole mingi eriline kultuurireis: liiga palju jalgadel tampida ei saa ja aega ka liialt palju pole. Järgmine kord oleks mõistlik tulla jälle reedel, et end pühapäevaks välja puhata, ning siis jääda kuni järgmise reedeni, et kõik põnev linnas ja ümbruses ära uudistada. Nädal aega oleks selline optimaalne.
Lend väljus väikse hilinemisega kell 14 Frankfurdi suunas, seal veetsime “mõnusad” 5 tundi ümberistumiseks ja kell 00 olime Tallinnas. Enne kella 3 olime Tartus ja enne kella 4 saime lõpuks magama. Ega ülejärgmisel päeval tööjuures end eriti värske ja puhanuna ei tundnud küll. 😀
Selline oli minu esimene välismaratoni kogemus, seekord siis tugitiimi liikmena. Esimesel korral niisama kaasas käia oli täitsa tore, kuigi ausalt öeldes nüüd on küll endal juba tunne, et tahaks ikka ise ka kuskil välismaal (pool)maratoni joosta. Eks näis, mis tulevik toob. 😉
Nourish, Train & Flourish 