“Nad ei mõista… ja see on OK.”

Lugeja näeb blogijast paratamatult ainult seda osa, mida blogija peab sobilikuks maailmale näidata. Blogijal on täielik vabadus endast maailmale oma kuvand luua. See ei tähenda, et blogija on tingimata võlts või kahepalgeline, aga tihti kiputakse arvama, et kui tunneme kedagi internetis, siis tunneme seda inimest põhjalikult ning läbi ja lõhki. Aga igaühel on olemas life behind the scenes, mis tihti pole nii roosiline või glamuurne, kui arvatakse.

Minu blogi lugedes võib jääda mulje, et ma veedangi aega ainult teiste spordisõpradega, elan, hingan ja toitun trenni nimel. See, et ma jagan siin põhiliselt oma sportlikke tegemisi, lisaks juurde natuke mõtteid toitumisest ja ülikoolist, on minu teadlik valik. Ma pole elustiiliblogija, kes oma blogis kogu oma elu kajastab. Tegelikult: ka nemad jagavad mõtteid paljudel teemadel, kuid sugugi mitte kõike. Igaühele jääb alati oma privaatsus ja asjad, millest avalikult ei räägita.

Mina pole oma sportlikke tegemisi siin blogis ilustanud. Lihtne oleks jätta ütlemata ja kirjutamata:

  • kui mul raske on,
  • kui motivatsioon ära kaob,
  • kui eneseusk plehku paneb,
  • kui on vigastused,
  • keha valutab,
  • tervis veab alt
  • ja hing on sees katki…

Lihtne oleks jätta mainimata:

  • et sport on vahel valus ja raske, 
  • et minu ja spordi, eelkõige jooksmise, suhe ei ole mingi muinasjutt,
  • et sellel aastal on mu suhe spordiga olnud rohkem raske ja keeruline kui ilus ja hea.

Lihtne oleks jätta kõik oma (treening)plaanid ja (sportlikud) eesmärgid iseendale ja ühel hetkel lihtsalt tagantjärele neist rääkida, kui need õnnestuvad. Kui ei õnnestu, siis see mugavalt mainimata jätta

See kõik oleks nii lihtne. Aga kas see oleks ikka päris aus ja õige?

Et olla aus ja õiglane, siis pean ma midagi siin selgeks tegema. Minu ellu ei kuulu ainult need inimesed, kes ise spordiga tegelevad, spordile kaasa elavad või minu sportlikke tegemisi toetavad. Sugugi mitte.

  • Minu ellu kuulub piisavalt inimesi, kes isegi ei tea, kui pikk see maraton üldse on. Veel vähem saavad nad aru, miks minusugune üldse jookseb. Kui neile selgeks teha, kui pikk maa on 42 km ja et mina seda joosta kavatsen, siis tuleb sealt ainult mure ja ohkamine.
  • Kui palju üritati mind enne Rattarallit veenda, et ma jumala eest seda 142 km läbima ei läheks? Või TriSmile’ile 111.
  • On inimesed, kes minult tihti küsivad: “Miks sa ennast niimoodi piinad?”
  • Ja inimesed, kes pärast hiljutist põlvevigastust pidasid iseenesest mõistetavaks, et ega ma enam ju kunagi ei jookse. See on nii ohtlik!
  • Kes põhimõtteliselt naeravad selle üle, kui ma end harrastussportlaseks või jooksjaks nimetan.
  • Kes ei saa aru, miks ma kulutan raha varustusele ja võistlustele.
  • Kes ei mõista minu unistusi.
  • Kes absoluutselt ei usu, et minu sportlikud unistused on mulle jõukohased ja et ma viin need kõik täide.
  • Kes ei saa aru, miks ma seda kõike teen.

Kui sa oled pärit sportlikult perekonnast, kogu sinu ‘sisemine ring’ on kas või natukenegi spordiga kokku puutunud või on sul endal olemas korralik sportlik ajalugu (mitte pikk minevik ülekaalulise spordivihkajana), siis on sul kindlasti lihtsam kui mul. Keegi ei õõnesta kogu aeg sind, sinu enesekindlust ega unistusi. Kui nad ei toeta, siis nad vähemasti pole sinu vastu. Ükskõik kui palju sa ennast juba tõestanud poleks.

Ühest asjast olen ma nüüdseks aru saanud. Kui mu elus on olemas need lähedased inimesed, kes ei saa aru, miks ma sporti teen ja kuidas ma seda armastada saan, siis pole mõtet mul seda neile 100 korda seletada. Sellest ei ole lihtsalt mitte mingit tolku. Need inimesed, kes mõistavad, need mõistavad. Neile pole vaja seda selgitada ja põhjendada. Teised võivad ju natuke aru saama hakata, aga nad jäävad alatiseks oma kahtlevale seisukohale. Nad ei saa aru, miks mulle on oluline neid spordivõistluste finišis näha. Nad ei saa aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Nad ei saa aru, et sport on saanud osaks minust ja see ei ole mingi faas, mis lihtsalt üle läheb.

Nad ei mõista ega saagi kunagi mõistma. Ma pean sellega lihtsalt leppima. 

there are some people

Puhkus. Toidupäevik. 16 km jooks

9072015
Üks õnnelik #selfie eilsest. 🙂

Eile oli ikka tõesti hea päev. Lõuna ajal sain lõpuks oma juhendajalt kinnituse, et mu praktika on nüüd lõplikult valmis ja võin rahus suvepuhkusele minna. Juhhuu! 🙂 Ise arvasin, et ikka läheb veel aega vähemalt nädalake ja saan veel ülesandeid juurde. Aga minu tööga oldi väga rahul ning tund aega hiljem sain juba samalt organisatsioonilt väikese projektiga seotud tööpakkumise, võib-olla tuleb neid tulevikus veelgi. Väike lisaraha teenimise võimalus ei jookse küll kellelgi mööda külge maha, eriti kui tegemist on erialase tööga. Tõeline enesekindluse boost ning tore teadmine, et ma vist ikka olen natuke hea selles, mida ma õpin. 😉


Eilsest menüüst ka paar sõna. Kes übertervislikkust näha tahab, siis ärge vaadake. Suhu rändas nii mõndagi ‘huvitavat’, aga mina olen rahul. Tasakaal ennekõike.

DSC_0002

Hommikuks sõin putru marjade ja moosiga. Pudrupotti maandus mõõtmata kogus 7-viljahelbeid, kaerakliisid, piima, vett ja terake soola. Kui puder valmis oli, siis segasin sisse veel supilusikatäie magusat rosinatega kohupiima. Peale ladusin hunniku maasikaid ja magusat kodust maasikamoosi. Mmmmm… Hommikune puder on parim. 🙂

DSC_0004

Enne, kui jõudsin lõunat valmistama hakata, oli mul kõht meeletult tühjaks läinud. Haarasin kapist sellise kahtlase väärtusega vahepala nagu peotäis maisikrõpse. Väga huvitavad krõpsud on muideks, sellised vähem soolased ja vähem rasvased kui tavalised. Aga noh, kaalulangetajad-dieeditajad, ärge minust õppust võtke. Ma söön täpselt seda, mida ise tahan. 😀

DSC_0005

Kui lõpuks oma sügavkülmutatud kala ära sulatatud sain, siis polnud sellest jäähunnikust suurt midagi alles. Lõunaks maandus praetud (purunenud) kala kõrvale köögiviljaseguga kuskuss, peal natuke Parmesani, ja hunnik imemaitsvaid kirsstomateid. Magustoiduks sõin maasikaid piima ja 3–4 Domino küpsisega. Oh, kui hea on ikka suvi… 

IMG_4346

Pärast lõunat tõttasin bussijaama ning jõudsin õhtuks maale. Maal on ikka nii hea. 🙂 Esimese asjana maandusin aiamaale. 😀 Kõhtu rändas terve hunnik oma aia maasikaid, mureleid ja herneid. Imemaitsvad! Tänud emale, et viitsib kogu selle aiandusega tegeleda. (Pilt pärineb paari nädala tagusest ajast.)

DSC_0008

Õhtul olin inspireeritud Merilini blogist ning katsetasin tema õpetuse järgi tehtud pošeeritud mune. Minu esimese korra kohta tulid need täitsa head välja. Eks harjutamine teeb meistriks. Lisaks kahele uputatud munale sõin veel 2 viilu röstitud Saibi ning hunniku salatit: värske spinat, kurk, tomat ja avokaado.

Minu arvates tulid eile päris kenad fotod ka välja. Ega seda toitu polegi alati nii kerge pildile püüda. 🙂


Täna oli siis ametliku maratonikava esimene pikem jooks. Kuna mina olen aeglane ja hiljuti vigastuse seljataha jätnud, siis kohe 20+ km (ehk ligikaudu 2,5 h jooksu) pihta hakata ma ei saanud. Plaanisin joosta 1,5–2 tundi, olenevalt enesetundest. Ringi tegin ka Garminis sellise valmis, et soovi korral võis jooks kujuneda kas 12, 14 või 16 km pikkuseks. Kuna kõik sujus hästi, siis lõpuks jooksingi 16 km.

Ilm jõudis selle ligikaudu 2 tunni jooksul muutuda vist umbes 6 korda. Kolm korda sain seenevihma, sellele järgnes jälle päike, vahepeal oli jube vali tuul ka. Panin spetsiaalselt natuke paksemalt riidesse (pikad retuusid+pika varrukaga pluus), et mitte külma saada, kui vihm peaks mind vahepeal padukaga üle kallama, õues oli umbes 15 kraadi sooja. Kuna pool jooksu ajast paistis hoopis päike, siis vahepeal hakkas iga täitsa palav, aga nii kui päike pilve taha läks ja jälle seenevihma tibama hakkas, oli riietus paras.

Asjaolude sunnil kulges tee 95% mööda asfalti. Siin vanemate juures olles pole mul lihtsalt muud teekatet kuskilt võtta. Kartsin väga, et asfalt + esimene pikem jooks = põlvevalu, aga põlvega oli kõik parimas korras. 🙂 Jooksu lõpuks muidugi hakkasid jalad ära väsima ja kangeks jääma, ega sellest ei pääse. Kõige esimesena väsisid ära labajalad ja tallad. Üldiselt oleksin aga oodanud, et need 2 tundi lähevad palju raskemalt. Tore oli jälle pikemalt joosta.

Pulss muidugi pole veel kaugeltki ideaalne. Üritasin mitte kogu aeg kellas kinni olla ja rohkem enesetunnet usaldada. See muidugi on mul petlik, sest ühel hetkel ma avastasingi, et ups, olen siin juba kilomeetrikese 165 pulsiga jooksnud. Kui ma kella ei jälgi, siis jooksen automaatselt 160 pulsiga, sest see tundub veel mugav. Enamasti proovisin ikka end aeroobses tsoonis hoida, nii kaua kui vähegi võimalik.

IMG_4403

  • Aeg: 1:58:44
  • Distants: 16,02 km
  • Keskmine kiirus: 7:25 min/km
  • Keskmine pulss: 156 bpm
  • Maksimumpulss: 165 bpm
  • Kulunud kalorid: 958 kcal

Muidugi see pulsi ja kiiruse suhe on kõike muud kui hea. ‘Normaalsed’ inimesed teevad oma pikki jookse 130–140 bpm juures. Aga mina pean praegu oma olukorda arvestama. Eelmisel reedel nägin kiiruse 8:xx min/km kohta pulssi 165 bpm, seega tänane jooks oli juba väike samm edasi. Slow progress is still better than no progress.