(Jõulu)kingid spordiarmastajale

Olen siin omaette vahel ikka mõtlema jäänud, mida kõike oleks spordiga tegelemise tarvis veel soetada. Muidugi saan ma nende asjadeta hakkama, aga mõned asjad teeksid lihtsalt elu natuke mugavamaks. Sport on tore ja tervislik, aga vahel muutub see rahakoti jaoks päris kurnavaks. Ajendatuna oma mõtetest, mida kõike mul vaja oleks, aga millele ma siiski raha kulutada ei taha, mõtlesin kokku panna ühe sportliku inimese jõulukingilisti. Lisasin sinna veel mõned ideed juurde ja kokku sai korralik kotitäis kinke. Kui kellelgi peaks ideid puudu jääma, siis siin on ideid igas hinnaklassis.

Seekord jätsime siis kõik mittemateriaalsed kingid kõrvale, eks igaüks nuputab need ise välja. 🙂 Ja muideks, sportlik inimene võib ka mitte spordiga seotud kinke saada, aga kuna minu blogi keskendub spordile, siis räägime sellest.


1. Talvetossud

Mida rohkem me neid talviseid jooksumatkasid teeme, seda rohkem tunnen vajadust spetsiaalsete talviste jooksutossude järele, mis ei lase vett sisse ja kust ei puhu tuul võrgust läbi, libisemisvastasest tallast rääkimata. Teisele inimesele tossude ostmine eeldab muidugi täpselt tema jooksujalatsi numbri, jala iseärasuste ja eelistuste teadmisest.

Allikas: saucony.com
2. Korralikud spordisokid

Kulumaterjal, mis alati ära kulub. Alati. Näiteks minu lemmikud on musta värvi Nike DriFit sokid. Uuri enne salaja, mis värvi ja milliseid sokke kingisaaja kannab. Tean inimesi, kes kannavad ainult valget värvi sokke (tšau, Kaili! 😀 ).

3. Kompressioonisäärised või -põlvikud

Jälle üks asi, mida inimesed vahel ise endale osta ei raatsi. Säärised ja põlvikud on väga head abimehed raskest treeningust taastudes, reisides ja osad inimesed nagu minna kannavad neid ka raskematel treeningutel. Mina eelistan CEPi sääriseid. Ostmiseks vajad kingisaaja sääreümbermõõtu. Edu selle diskreetsel väljaselgitamisel. 😀

4. Jooksu- ja või jõusaalikindad

Kui kingisaajale meeldib talvel jooksmas käia, siis korralikud jooksmiseks mõeldud kindad on must have, eriti hea oleks sellised, millega saab nutitelefoni kasutada, sest kuidagi peab ju pärast trenni selfiesid tegema. 😀 Neile, kellele meeldib raskustega möllata, pakuks ilmselt rõõmu head jõusaalikindad.

5. Korralik windbraker JAkk

Eesti keeles on selle asja nimi vist tuulejope. Igal juhul üks tõsiselt korralik talvisteks jooksudeks sobilik jopelaadne isend, mis peab vett ja tuult, aga samas ei tekita jope ja keha vahele sauna. Vot selline asi kulub kohe kindlasti ära, aga kui nende asjade hinnad spordipoodides jäävad sinna 100+€ juurde, siis… Siis ise eriti ei raatsi ja ajan oma, maika, T-särgi, pika varrukaga särgi, fliisi ja kile komboga ka läbi. Loovus. 🙂

6. Korralikud talvised jooksupüksid

Talvised jooksuretuusid, millel on sees peenike fliisikiht, on mul küll olemas, aga lisaks sellele, et ma nende põlve puruks kukkusin, ei pea need grmmigi tuult. Enamasti kannan ma ikka kaht paari retuuse ja sellestki jääb veidi väheks ning nahk on õuest tulles tulipunane. Mugavad  kilelaadsest materjalist püksid, mis ei piira liikumist, kuku alla ega hakka hõõruma: need kuluvad ära igale jooksjale.

7. Soe pesu

Võib-olla tundub nõme ja/või naljakas kink, aga kui kingisaaja on külmavares ja armastab talvel õues olla, siis võib see olla väga mõnus ja praktiline kingitus. Eriti kui tal veel sooja pesu ei ole. Nagu mul.

8. Ujumisprillid

Ilmselgelt väga spetsiifiline kingitus, aga kui kingisaaja naudib ujumist, siis uued ujumisprillid on kindlasti vägagi tervitatav kink. Tasub muidugi iga mudelit eraldi uurida ja mõelda, kas see sobib kingisaaja näokujuga. Minu lemmikränd on Zoggs, mis saadaval näiteks Pringstore’is (seal on vist saadaval kõik head spetsialiseeritud asjad, mida vaja läheb, näiteks ka CEPi tooted, triatlonivööd ja -paelad jms).

9. Joogipudel

Jälle üks universaalne ja praktiline kingitus. Isegi kui kingisaajal on juba olemas korduvkasutatav joogipudel, pole kunagi halb mõte veel üks kinkida. Kes vähegi selliseid pudeleid kasutanud on, see ilmselt teab, et küll muutuvad plastikust pudelid vaatamata pesemisele lõpuks ikkagi vastikuks ja ebahügieeniliseks, nn lutipudeli otsad hakkavad vett läbi laskma ja klaasist pudelid võivad katki minna. Kui ma peaks praegu endale uue pudeli ostma, valiks vahelduseks klaasist variandi (hügieenilisem ja ilusam). Siiani olen truu olnud EQUA pudelitele.

No vaadake kas või neid iludusi! Allikas: equa.com
No vaadake kas või neid iludusi! Allikas: equa.com
10. Spordiks mõeldud päikeseprillid

Jõulukingina üpris rändom, aga sellele vaatamata alati praktiline kingitus, eriti kui sportlane tegeleb rattasõiduga. Samas teeb päikselise ilmaga mugavamaks ka rulluisutamise, jooksmise ja muud alad. Lisaks muudab boonusena välimuse professionaalsemaks-sportlikumaks (vähemalt seniks, kuni ma jooksma ei hakka, sest siis kõik näevad, kui aeglane ma olen 😀 ).

11. Randmelt mõõtev pulsikell (monitor või jooksukell, pulsivöö võimalusega)

Kingilistist ilmselt kõige kulukam kingitus, mis iga sportliku kingisaaja silmad ilmselt särama paneks. Miks just randmelt mõõtev? Siin tuleb mängu minu kiiks. Nimelt minu keha on pulsivööle allergiline. Mu nahk on nendest kohtadest, mida pulsivöö mõõtev osa puudutab, pöördumatult kahjustunud. See pole ei mõnus ega ilus vaatepilt. :/ Aga et mitte endale liiga kõrge pulsiga treenides karuteenet teha, kannan ma pulsivööd treenides siiski.

Minu ideaalkell oleks pulsikell, mis suudab randmelt piisavalt väikse veaga pulssi mõõta, seda ka kiiretes ja intensiivsetes trennides. Samas peaks kell suutma ka siseruumis distantsi mõõta (kell õpib ära käe liikumise ja arvestab selle järgi uskumatult täpselt distantsi) ning olema võimekas kuvama ringiaegasid ja rohkelt infot ka treeningu ajal. Paljud praegu saadaval olevad soodsamad mudelid on pigem aktiivsusmonitorid, mille funktsioonidest mulle kahjuks ei piisa. Lisaks peab kell vajadusel ühenduma pulsivööga, sest talvel väljas kella otse naha peale ju ei pane, kui just kätt otsast ära külmutada ei taha. Garmin 735XT koos pulsivööga oleks täiuslik, kui 500€ hinnasilt välja arvata. No way, Jose. No way!

allikas
allikas
12. Vereanalüüs

Mina sain sellel aastal trennikaaslastelt sünnipäevakingiks Synlabi Tervisesportlase paketi, mis oli nii ideaalne kingitus. Nimelt on tegu laiahaardelise vereuuringuga, mis on sobilik jus spordiga tegelevale inimesele. Mina sain näiteks teada, et mu D-vitamiini tase oli liialt madal. Oma tervise eest ei saa iial liiga palju hoolt kanda.

13. Koormustest

Samasse auku eelmise kingiideega. Oma sportliku vormi ja tervisliku seisundi hindamiseks hindamatu (see what I did there) kingitus. Kindlasti soovitan kardiopulmonaalset testi, kus mõõdetakse ka hapnikutarbimist, selgitatakse välja aeroobne ja anaeroobne lävi ja palju muud põnevat ja vajalikku.

14. Kinkekaart spordipoodi

Basic. Kui ise kinki valida ei oska, siis kingisaaja kindlasti leiab endale poest midagi meelepärast. Turvaline kindla peale minek.

15. Regamine võistlusele

Kui kingisaaja on aktiivne tervisespordiüritustel osaleja ning tal on välja kujunenud oma lemmikvõistlused, siis miks mitte regada ta järgmisel aastal mõnele neist. Maratonile ja muudele SUURTELE eneseületustele registreerides olla valmis tagajärgedeks, mis kingitegijat oodata võivad. 😀

16. Personaaltreening

Mitte päris minu teetass, aga treening personaaltreeneriga, olenevalt kingisaajast kas jõusaalis, jooksurajal või mujal, võib paljudele vägagi meelepärane olla. Kas või kinnitamaks teadmist, et oled oma spordialal hea ja liigud oma eesmärkide poole.

17. Spordiklubi kinkekaart / kaardi pikendus

Esmalt pead olema veendunud, et kingisaajal poleks võimalik Sinu kingitusest valesti aru saada, nt et suunad teda spordiklubisse, kuna ta peaks alla võtma vms. Vahel inimesed teevad valesid järeldusi, seega võib tegu olla veidi riskantse kingiga. Aga kui kingisaaja juba käib mõnes spordiklubis, siis hea kingiidee on pikendada tema teadmata ta pääset. Näiteks meie oleme trennikaaslastega varem selliseid kinke oma tiimiliikmetele teinud ja need on alati rõõmsalt vastu võetud.


Kus nüüd sai alles pikk nimekiri valmis vorbitud. 😀 Loodan, et see on abiks, kui otsite kellelegi kingitust, aga ei tea üldse, mida kinkida. Aga eelkõige ärge unustage jõulude tõelist tähendust: see on aeg olla tänulik, üksteist meeles pidada, leida aega, olla koos perega ja üksteisest hoolida. Ilusat advendiaega! 🙂


* Postituses kasutatud lingid ei ole reklaamlingid ja mina ei saa neist mingit kasu või tulu.

Valencia maraton 2016

Kuhu: Valencia, Hispaania

Millal: 18.–21.11.2016

Kellega: härra Jooksja & Co

Eesmärk: Valencia maraton


Reede, 18. november 2016

Reedene reisipäev algas lausa nii vara, et mina eelmisel õhtul üleüldse magama ei jõudnudki. Tagantjärele vaadates: see oli suur viga. Vähemalt paar tundi und oleks marjaks ära kulunud. Igal juhul veidi pärast kella 1 öösel hakkasime härra Jooksjaga juba Tartust Tallinna lennujaama poole liikuma. Ilm oli pehmelt öeldes kohutav, oli tugev tuul ja sadas laia lörtsi. Lumi oli vihmaga ära sulanud ja seega oli öösel kohe täiesti kottpime. Proovisin küll härrale seltsiks olla ja juttu rääkida, aga paarikümne minuti järele jäin oma kaelapadjaga tuttu ja vahelduva eduga magasin kuni Tallinnani välja.

Enne lennujaama suundumist sõime ära veel mu kaasa kokatud maitsva banaani ja kaneeliga pudru ja jätsime auto parklasse. Õues oli tõsiselt niiske ja külm. Minu õnneks vähemalt ei pidanud ma oma kohvrit vedama, härra Jooksja on mul tõesti härrasmees. 🙂 Tore oli lennujaama jõuda. Ootas teadmine, et loetud tundide pärast oleme juba palju soojemas kliimas.

Lennujaamas saime kokku teiste Prorunneritega, kellega tihedamalt läbi käime. Kell 5.45 algas boarding ning kell 6.05 hakkasime juba Frankfurdi poole lendama. Frankfurdis oli paaritunnine ümberistumine ning kell 12 kohaliku aja järgi maandusime juba Valencia lennujaamas, kus tervitas meid mõnusalt soe üle 20-kraadine õhk ja päikesepaiste. Kogu see pikk ja väsitav reisimine oli end ära tasunud.

img_8428

Pärast seda, kui selgus, et lennujaamast kehtib metroole eraldi hind, mis on üle 2 korra kallim kui tavaline 2 tsooni pilet, ning muid pileteid sealt väga osta pole, ning seda, kui olin seejärel end juba petetuna tundnud 😀 , sõitsime metrooga Maritim-Serreria peatusesse, kust jäi meie rannalähedase korterini (leidsime AirBNB-st) ainult kilomeetrike kõndida. Kõik tundus nii lõunamaine ja tšill. Arvestades, et ma pole ligi 3 aastat ühelgi nö soojal maal käinud, oli see “aa ja oo” emotsioon normaalne.

Linnaosa, kus korter asus, oli selline veidi räämas ja täitsa oma iseloomuliku näoga. Ilmselt mängis suurt rolli ka see, et turismihooaeg on läbi ja rannaäärne regioon suuresti välja surnud. Mugavuse mõttes oleks olnud asjalik majutuda kuskil linna läbiva pargi läheduses, aga meie rannaäärne kohake oli omamoodi kodune ja mõnusalt vaikne.

Esimese asjana pakkisime asjad lahti, tutvusime korteriga ja suundusime siis lähedal asuvasse Lidlisse söögipoolist ostma. Kahe suure kotitäie eest maksime alla 15€ ja sellest toidust jätkus reisi lõpuni ja jäi ülegi. Positiivne. Kodus kokkasin valmis ühe mõnusa pasta bolognese. Sõime, puhkasime natuke reisiväsimust välja ja seejärel suundusime jalutama. Vaatasime päikeseloojangu rannal ära, mina sulistasin jalgupidi vees (meres oli ka ujujaid) ning siis suundusime jalgsi maratoni expole. Juba seal oli näha, kui hullult suur see üritus on. Rahvamass oli meeletu.

img_8488 5-11-2016-108

5-11-2016-110

Igal juhul võib Valencia maratoni soovitada: varakult registreerides saab selle 45€ eest ikka meeletult kraami. Expolt saad numbriga suure kotitäie kraami, kus on megapalju süüa ja ka jooksusärk. Pärast finišit jälle kotitäis süüa ja ilus medal, korralikult rajateenindusest (vesi pudelites, mitte topsis!) rääkimata. Tulu ja kulu on ideaalses tasakaalus.

Pärast expot jalutasime juba valutavate jalgadega koju, sõime veel natuke ja läksime lõpuks normaalset ööund magama. Õhtul kippus väljas ja toas jahe olema, aga õnneks oli meie korteris kaks õhksoojuspumpa ja vannitoa soojendas üles puhur. Korteriga üldiselt võib rahule jääda, kui just veidi pisike soojaveeboiler välja arvata. 🙂

Laupäev, 19. november 2016

Laupäeval oli äratus juba kella 7.30 paiku, sest tahtsime hommikujooksule minna. Mina polnud hommikuse jooksuga arvestanud ja kaasas oli ainult lühike jooksuvorm. Laenasin härralt ühe fliisi, aga tegelikult poleks seda vajagi läinud, peagi hakkas joostes palav. Õues oli sooja vast 14 kraadi ligi. Jooksime täpselt päikesetõusu ajal, kui päike mere tagant üles kerkis. Oeh, see oli ikka imeilus. 🙂

img_8545 img_8535

Hommikusöögiks tegin pannkooke (ja armusin gaasipliiti, mida meie Tartu korterisse igatsen…) ja võileibu, käisime pesus ja kella 9.30 ajal hakkasime linna liikuma, et Oceanographic muuseumisse minna. Juhtus aga nii, et poolel teel avastasime, et paar vajalikku asja oli hommikul uimerdades maha jäänud, seega mina kõndisin rahulikult kesklinna poole edasi, aga Jooksja suundus kiiruga tagasi korterisse. Peab ütlema, et ta on ikka jube kiire, sest kesklinna jõudis ta minust vast 10 min hiljem.

Ootasime oma reisiseltskonna ära ning pool päeva kulus okeanograafia keskuses erinevaid merelinde, -loomi ja kalu uudistades ning delfiinide show’d vaadates. Pilet maksis küll ligi 25€, aga oli tegelikult ka seda väärt. Kõigi asjade uudistamiseks kulus meil ligi 5 tundi.

5-11-2016-113

5-11-2016-119 5-11-2016-120

Lõuna paiku suundusime juba korisevate kõhtudega kesklinna poole, algul jalgsi ja siis bussiga. Mõningase jalutamise ja otsimise järel leidsime ühe vaikse ja mõnusa kohakese. Kui naiste laua paella ja salat oli tõesti maitsev, siis meeste ehk maratoonarite laua pasta oli ikka tõsine feil. Pasta oli ülekeedetud, kaste mitte midagi erilist. Minu kodune bolognese trumpas selle ikka mitmekordselt üle. Vahepeal käis üks naine meile käepaelasid müümas, maratoonarid ostsid, lootes head õnne. 😀

5-11-2016-124

Õhtul jalutasime veel pimeduses veidi linnas ringi ning suundusime mõistlikul ajal korterisse, et maratoniks välja puhata. Mingit tunnet küll sees polnud, et keegi peaks nüüd järgmisel päeval 42 km jooksma.

Pühapäev, 20. november 2016

Äratuskell oli äkki kella 5 ajal. Uni oli magus ja oleks hea meelega edasi põõnanud. Tegin meile korraliku süsivesikurikka kaerahelbepudru rosinate, banaani ja šokolaadiga. Kõht sai korralikult täis.

Õues oli hommikul ikka päris jahe. Umbes 7.30 paiku olime juba kindlasti stardipaigas, klõpsasin päikesetõusu ajal paar pilti ning härra Jooksja läks soojendust tegema, mina ootasin WC järjekorras ligi 30 minutit. See oli maailma kõige jubedam WC, seda kohe kindlasti. Umbes 10 minutit enne starti (start anti kell 8.30) läks maratoonar oli stardikoridori ja mina ruttasin sillale, kust start anti, et mõni pilt kinni püüda. Kuna samal ajal startis veel üle 8000 10 km jooksjaga, pääses korraga lahti 25 000 jooksjat. Midagi sellist kogesin ma esmakordselt ja südames oli väike kadeduseuss ka, et ise seda kõike kõrvalt pidin vaatama. Trügisin julmalt inimeste vahele ja lihtsalt klõpsisin telefoniga umbes 300 pilti. Kuigi ma ise seda ei näinud, siis jäi härra siiski ühele fotole. Success! 😀

Edasi jooksin kott õlal ja kaamera kaelas 16 km punkti poole, mis oli stardist äkki 2,5 km kaugusel. Lõpuks õnnestus ka teised Prorunnerite naised ja tütred üles leida ja saime jooksjatele kaasa elama hakata. See melu ja lärm oli täitsa väsitav kohe, õues oli päris jahe ja pilvine, seega toppisin lisaks härra pusale selga ka tema fliisi. 😀

16 km täitus maratoonaril 1:07-ga. Pildile mul teda püüda ei õnnestunud, nii kiirelt liikus teine. :/ Üles leidsid Prorunnerid meid ainult meie lehvinud Eesti lippude järgi. Samuti elasid mitmed teised jooksjad meile kaasa: “Tere, Eesti”, “Estonia” ja muud hüüdlaused jõudsid meieni nii kanadalaselt, lätlaselt kui ka soomlaselt. Üks eestlane rahva seast tuli ka tere ütlema. 🙂 Mul õnnestus ära tunda ja kaasa elada ka Jolanta Liepinale, Mari Boikovile ja Klarika Kuusele.

5-11-2016-129

Järgmisena liikusime kibekiirelt juba 24 km märgi juurde, mis asus meist umbes 2 km stardi suunas. Seal oli minu kohustus härra Jooksjalt ära võtta geelivöö, mida ta enam ei vajanud. Saime koha sisse võtta ühe pika sirge ja lauge tõusukese peale, seega leidsid mehed meid jälle kergelt üles. Härra Jooksja oli 24 km peal päris korralikes valudes (nädal enne maratoni oli ta haige, lennu hilinemise tõttu polnud 2 ööd normaalselt maganud ning samuti vaevas teda pinges pirnlihas – “täispakett” ühesõnaga) ja ma hakkasin täitsa muretsema tema pärast. Ootasime Karre ja Martini ka ära ja sealt liikusime edasi juba finišisse.

See melu, see õhustik, see kaasaelamine, mis finišialas oli… Ma pole midagi sellist kunagi varem kohanud. Lihtsalt: wow. Finišisirge oli üles ehitatud teadus- ja kunstidemuuseumi ümbritseva vee-ala peale. Rahvast oli palju, hispaanlased nagu ikka ei hoidnud end tagasi ja kaasa elati kõigile. Sai näha lõpuspurte, peaaegu kokku kukkumisi, krampe, rõõmupisaraid – lihtsalt kõike.

img_8905

Lõpuks tuli ka minu tubli maratoonar. Õnneks vastupidiselt minu kardetule hoopis ilusa sammu ja mõnusa olekuga. Tegin fotod ära ja hakkasin kiirelt ruttama finišiala lõpu poole, sest olime unustanud eelmisel päeval kokku leppida koha, kus pärast maratoni kokku saame. Õnneks leidsime selle meeletu massi sees teineteist siiski üles. Käskisin tal end soojalt riidesse panna, tegime mõned pildid ja ruttasime korteri poole. Kuigi ajaliselt polnud see kindlasti härra Jooksja parim esitus, oli emotsioon siiski ülev ja ta jäi väga Valencia maratoniga rahule.

Üks naljakas lugu ka. 😀 Pärast maratoni tekkis härral korralik kebabiisu. Mina otsisin siis FourSquare’ist välja ühe kebabikoha, mis pidi olema meie korterist 100 m kaugusel. Jalutasime sinna ja kebabikohta ei leidnud. Läksime siis veel ranna lähedusse ringi käima, et kuskil midagi peab ju olema, olgugi et pühapäev ja hooaeg läbi. Käisime korraliku tunniajase ringi maha, kohtasime teel üht tundmatut Prorunnerit ja lõpuks olime valmis juba trammiga linna sõitma, et kebabi osta. Näljased ja väsinud ja seetõttu hakkasime mõlemad juba teineteise peale torisema 😀 . Üldiselt me kunagi ei tülitse, aga see oli juba peaaegu tüli moodi. Nälg ei ole meie sõber. 😀

Lõpuks läksime üht veidi teist tänavat pidi koju ja 50 m kodust eemal leidsime selle kebabiputka, mida FourSquare näitas, lihtsalt see oli kaardile 2 tänavat valesti pandud. 😀 Lõpp hea, kõik hea. Kebab oli ka hea.

img_8924

Tegime end natuke ilusamaks ja õhtu veetsime Jolanta seltskonnaga katedraali vastas kokteile juues ja tapas’eid süües. Vot see oli üks tõeliselt mõnus õhtupoolik. 🙂 Koju sõitmiseks istusime metrooliinile nr 7, mis millegipärast valesse kohta sõitis (me polnud ainsad, kellele nii tundus, ka kohalikud istusid ümber) ning seega saime veel trammiga ka sõita ning piletikontrollile pileteid näidata. Lõpuks hakkas veel sadama ka. Vähemalt huvitav mälestus meie viimasest õhtust Valencias.

Esmaspäev, 21. november 2016

img_8936

Kahju oli Valenciast lahkuda. 😦 Nii palju seda imelist linna oli veel käimata ja vaatamata, isegi vanalinnas olime häbiväärselt vähe jalutada saanud. Ega see 2,5 päevaks tulemine, eriti veel maratoniks, pole mingi eriline kultuurireis: liiga palju jalgadel tampida ei saa ja aega ka liialt palju pole. Järgmine kord oleks mõistlik tulla jälle reedel, et end pühapäevaks välja puhata, ning siis jääda kuni järgmise reedeni, et kõik põnev linnas ja ümbruses ära uudistada. Nädal aega oleks selline optimaalne.

Lend väljus väikse hilinemisega kell 14 Frankfurdi suunas, seal veetsime “mõnusad” 5 tundi ümberistumiseks ja kell 00 olime Tallinnas. Enne kella 3 olime Tartus ja enne kella 4 saime lõpuks magama. Ega ülejärgmisel päeval tööjuures end eriti värske ja puhanuna ei tundnud küll. 😀

Selline oli minu esimene välismaratoni kogemus, seekord siis tugitiimi liikmena. Esimesel korral niisama kaasas käia oli täitsa tore, kuigi ausalt öeldes nüüd on küll endal juba tunne, et tahaks ikka ise ka kuskil välismaal (pool)maratoni joosta. Eks näis, mis tulevik toob. 😉