Muu – Lehekülg 43 – Nourish, Train & Flourish

Täna ei olnud just parim päev, kuna väiksed teravad tõrvatilgad meepotis rikkusid asja piisavalt.

Tänane “trenn” oli turnimine Tartu Seikluspargis. Läksime sinna koos AEGEE suveülikooli seltskonnaga. Suveülikooli teema on Push Your Limits. Minu jaoks oli kuskil puude otsas turnimine tõsine piiride kompamine, sest ma kardan kõrgust. Ometigi viimasel hetkel otsustasin siiski rajale minna. Ma ei kahetse seda üldse! Oli väga lõbus, sai kõvasti end ületatud ning läbitud kõik 4 rada. 3. rada oli minu jaoks raskeim ja hirmsaim. Ühel atraktsioonil pidi instruktor mind veidi edasi aitama, kuid ülejäänu läbisin ise ja kordagi kukkumata. 🙂 Olin enda üle isegi täitsa uhke. Kõrgusekartus vaikselt muudkui taandub. Lisaks said kõik lihased sellises soojas suveilmas turnides väga korraliku koormuse.

10505528_746668685376111_7340789488531308917_n — Allikas: Tartu Seikluspargi FB leht

Kahjuks olin ma piisavalt rumal, et mitte kaasa võtta trennikindaid. Need oleks kindlasti aidanud kätel vähem valusaks jääda. Kõige kehvem oli aga see, et ühel õhusõidul suutsin maandudes mõlemad sääred tugevalt vastu üht puidust äärt ära lüüa ning nüüd on seal aina enam tumedamaks muutuvad paistes sinikad. 😦 Loodan väga, et vähemalt laupäeval triatlonil need valusad sinikad mulle nüüd kätte ei maksa. Hoian pöidlaid peos.

Õhtul tulin koju, et veidi süüa, tukkuda ja sättida, et siis õhtul suveülikooli inimestega liituda. Kui söögi tehtud sain, oli uni kuhugi kadunud. Mul oli parasjagu aega, et minna ühele mõnusale rattatiirule (esmaspäeval tõin oma maanteeratta Tartusse). Õhtune ring Tartus – mis võiks olla toredam? Ei läinud aga seegi plaan korda. Olin kodust saanud umbes 500 meetri kaugusele, kui toss! ja nii mu tagakumm tühi oligi. Ratas käekõrval tulin tagasi ühikasse ning hakkasin siis õhukummi vahetama. Ma pole eluski ühtki rattakummi vahetanud. Minu õnneks oli mul sadulakotis kõik vajalik olemas. Võtsin YouTube’ist ühe video lahti ning asusin tegutsema. Kuigi video oli umbes 6 minutit pikk, kulus mul kogu protsessile…

… üle 2 tunni. 😦

Selle 2 tunni jooksul jõudsin ma umbes 6781646495 korda vihastada ja närvi minna. 😀 Lõpuks sain ratta küll korda (no ma vähemalt loodan…), kuid olin üleni ketiõliga koos, väsinud ja vihane. Tipuks hakkas mu istmikunärv tunda andma. Kell oli juba nii palju, et käisin ruttu duši alt läbi ning asusin hoopis jalgpalli poolfinaali vaatama. Seekord siis suveülikooli inimestega pidusse ei jõudnud, aga mis siis ikka. Olen ikka ülimalt läbi praegu ja hoian vaevu silmi lahti, lisaks valutab keha päris mitme koha pealt. 😀 😦

Saksamaa–Brasiilia mäng läks just poolajale. Saksamaa juhib 5:0 ning mina olen muidugi enam kui rõõmus. 🙂 Nad peavad lõpuks selle tiitli ju saama, mitu aastat ma juba oodanud olen? 10? Peab ära tulema. Eks varsti saab näha. 🙂

Selle teema peale olen ma viimasel ajal nii palju mõtisklenud…

Alates LCHF-ist loobumisest umbes 3 kuud tagasi olen ma heal juhul kaotanud kilo või paar, üldiselt olen aga siiski sarnases kaalus ja mõõdus. Mõõdulinti pole ma kätte võtnud kõik need 3 kuud ning kaalul olen käinud ka ainult väga loetud korrad. Kõik riided lähevad samuti selga. Samas pole ka võimatu, et nüüd igasuguste suviste pidustustega olen võib-olla isegi raskem kui enne. Imelik on aga see, et vaatamata sellele, et igasugused kaalueesmärgid on saavutamata, olen ma õnnelikum kui varem. 🙂

Jõulude ajal olin ma ligikaudu 4–5 kg kergem kui praegu ja ma olen üpris kindel, et ka rasvaprotsent ja mõõdud olid väiksemad. Aga ma olin ikka palju palju õnnetum! 😦 Olin ennast muudkui piiranud ja piitsutanud, et jõuda oma ihaldatud 63 kilogrammini. Tol ajal see mulle muidugi piitsutusena ei tundunud, siis tundus see mulle täitsa mõistlik plaan. What doesn’t kill you, makes you stronger, right? Ei, ei ole tingimata nii! Tagantjärele oleme muidugi kõik targad. Olin paremas vormis, aga enesekindlust ja rahulolu eriti palju siiski juurde ei tulnud.

Suurimas kaalus, väikseimas kaalus ja praegu.

Kõik ilmselt teavad, mis sellele piiramisele järgnes. See, mis ikka dieeditajale tuttav on ehk õgimishood, emotsionaalne söömine ja ülesöömine. Eks vahel olen nende probleemidega siiani hädas. Pean tunnistama, et vahel võtan siiani stressiolukorras või kehvas tujus šokolaaditahvli või küpsetan kooki. Vahel ütleb minu intuitiivne söömine mulle, et nüüd oleks üks tore toidukord näiteks pool pätsi saia. Kindlasti pole mu toitumine veel ideaalselt korras. Kindlasti mitte!

Kuid tunnen siiski, et olukord on palju parem kui enne. Toidupsühholoogia on rohkem paigas ning toit pole pidevalt minu mõtetes. Enne oli mu toit puhtam ja tervislikum, kuid praegu on mu toitumisharjumused ja toitumiskäitumine tervislikum. Jah, alati saab paremini, kuid siiski tunnen end nüüd rohkem inimesena. 🙂

Sometimes it’s healthy to be unhealthy.

See on nii-nii tõsi! Vahel on tervislik võtta üks jäätis, koogilõik või isegi hamburger. Vahel võib! See hoiab ära piiramisest tuleneva emotsionaalse vajaduse hiljem bingida ehk õgida. Pidev piiramine ja enda tagasi hoidmine lõppeb nägupidi koogis või kättpidi kommikotis, kui kujundlikult rääkida.

Siinkohal on oluline aga tasakaal ja mõõdukus. Nn “patustamine” peab tõesti olema vahel ja harva, mitte iga päev. Igaüks leidku oma tasakaal, pole minu asi ette kirjutada, et “võid patustada x korda kuus või nädalas”. Igaühele oma tasakaal, mis hoiab sind sobiliku kaalu ja rahulolutaseme juures. Igaühele oma!

Minu arvates on kaalu langusest olulisem enesekindluse tõus. Ma ju võiks veel alla võtta ja ilmselt saaksin sellega ka täitsa kenasti hakkama, aga ausalt öeldes: praegu hindan ma võimalust süüa rohkem ja treenida parema ja enama kütuse peal rohkem kui väiksemat kaalu. Ilmselgelt olen ma oma praeguse vormiga piisavalt rahul, et mitte enam kaalulanguse nimel pingutada. Tunneks ma end väga ebakindlalt, teeks ma ju tööd, et seda muuta. Ma pole kindlasti ideaalses vormis, aga see vorm, mis mul on, on minu jaoks hetkel piisav. Olen sellega piisavalt rahul, et mitte praegu enam kaalu langetada. Ma ei välista, et talvel jooksuhooaja lõppedes tõmban pool suud nö koomale, et natuke kaalu langetada (siis on ju kergem joosta!), aga praegu pole mul selleks lihtsalt motivatsiooni ega tahtmist.

Aegamööda on minu jaoks kaalulangusest olulisemaks saanud vastupidavus, sportlikud saavutused ja rõõmus meel. Kindlasti ei taha ma kaalus juurde võtta ja olla jälle ülekaaluline, aga olen matnud maha kaaluteemalised muremõtted. Enesekindlus, hea tuju ja spordisaavutused on ju ka ometigi midagi väärt!

Kaal ja selle langetamine ei defineeri enam mind. Tahaksin olla palju rohkem kui ainult kaalulangetaja. Tahan olla spordisõber, motivaator, teiste toetaja ja rõõmsameelne eeskuju. Tahan pidevalt õppida ja areneda. Tahan olla rohkem, kui olen praegu. Sest need asjad on kõik väärt palju rohkem kui kaalulangus.

Rubriik: Muu

#100blogipäeva 21/100 – mis toimub?

#100blogipäeva 18/100 – kaalu langus vs enesekindluse tõus