Ma olen tagasi. Tavapärasesse postitamisrežiimi ma veel ilmselt ei naase, andke aega atra seada.
Kui ma eelmise postituse pealkirjas küsisin, kas nutta või naerda, siis vastus on, et otseloomulikult naerda. 🙂 Vahel naerda läbi kibedate pisarate, aga ikka naerda. Vahel naeratada isegi siis, kui tegelikult tahaks nutta, sest fake it ‘til you make become it. Eelmisesse nädalasse mahtus päevi, kus käisin ringi suu kõrvuni ja särasin õnnest, aga alles hiljuti valasin pisaraid ja tundsin end madalamana kui muru. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Eks niimoodi see ‘august’ välja ronimine minema hakkabki. Imesid ei juhtu.
Arvasin küll, et see paus venib pikemaks, aga ei saa mitte vaiki olla. Ma ei pea ju kohe tagasi tulema oma kindla ajakava juurde, kus teisipäeval/kolmapäeval, reedel ja pühapäeval ilmub postitus. Ma võin ju kirjutada ka lihtsalt siis, kui tuju tuleb. Ma ei tea oma nädala trenne kõigile raporteerima, kui ma ei taha. Pean kogu aeg olema veendunud, et blogi ei tekitaks minus negatiivseid emotsioone. Mul pole neid oma ellu praegu rohkem vaja. Loodetavasti mõistate.
Aga kui veel pausist rääkida… Kuigi ma siia blogisse midagi ei kirjutanud, siis blogi Facebooki lehel jagasin peaaegu iga päev kas mingeid mõtteid, artikleid või videosid, mis sellel hetkel mulle olulised olid. Instagramis sai pilte vaadata nagu ikka. Justkui väike miniblogi. 🙂 See oli nüüd blogi 2 aasta jooksul esimene kord, kui ma omast vabast tahtest pausi tegin. See paus tuli mulle ainult kasuks.
Iseenda jaoks mustanditesse tekkis nii mõnigi postitus. Enda jaoks pidasin ikka nädala trennipäevikut ja kirjutasin üles, kuidas iga trenn kulges. Harjumus on suur, kui olen seda nädalast nädalasse kaks aastat teinud. Imelik oli mitte kirjutada. Aga kõige olulisem oli see postitus, mis mind kaks korda rõõmustama pani:
Ausõna: ma loen seda minu jaoks nii olulist, veel ilmumata postitust ja olen iseenda üle nii… uhke? endaga rahul? õnnelik? Ma ei teagi täpselt, mis sõna kasutada. Postitused, mida ma kirjutan, saab nii mitmeks tüübiks jagada. On postitused:
- mis on lihtsalt kirjeldavad ja raporteerivad, nagu nädala kokkuvõte või toidureede;
- mis on informatiivsed ja/või allikatel põhinevad;
- igasugused niisama lobajutud kõigest ja mitte millestki.
Neis kõigis olen ‘mina’ sees, aga seal on selline ametlikum (?) ja vaoshoitum mina või siis äärmisel juhul mina, kes omast arust naljakas olla püüab. Seda on nii raske sõnadega seletada… Aga siis tulevad veel kaht sorti kirjutised. Kirjutised, mida tavaliselt kõige rohkem loetakse. Kirjutised, mis mulle endale kõige olulisemad on. Kirjutised, millega ma teile tüki oma südant ja hinge avan.
- Võistluste kokkuvõtted, kus ma minuti minuti ja kilomeeter kilomeetri haaval kirjutan kõik oma tunded ausalt lahti, olgu need siis rõõmsad või kurvad.
- Postitused, kus on nii palju ‘mind’, minu südant ja hinge sees, et ma tunnen end tõeliselt ‘alasti’, sest ma olen oma lugejatega jaganud mõtteid, mida jagaksin ainult oma kõige lähedasemate inimestega või hoiaksin ainult endale.
See minu avaldamata oluline postitus kuulus viimasesse kategooriasse. Kuna see ilmselgelt on seotud minu kaotatud spordirõõmu ja maratoniga, siis ma arvasin, et ma ei hakka seda enne maratoni üldse jagama. Kartsin, et sõnun veel midagi ära. Tõsi: kartsin, kardan siiani kriitikat, mida see postitus saada võib. Aga mul on tunne, et kui ma seda lähiajal ära ei ilmuta, siis tekib kõigil nii palju küsimusi kas või minu nädala kokkuvõtteid lugedes. Seega: et mitte kõiki segadusse ajada, siis millalgi lähiajal see postitus tuleb. Kuna see on mulle nii oluline, siis ma tõesti palun: ärge olge oma kommentaaridega halastamatud. Jätan endale vabad käed see postitus iga hetk parooli alla panna, kui tagasiside minu praegust rõõmu vähegi kõigutama hakkab. Üldiselt ma parooliga postitusi ei poolda, aga see üks kord olen ma nõus enda heaolu nimel erandi tegema.
Vahel ma ikka mõtlen, et miks ma üldse jagan selliseid väga sügavaid mõtteid, kisun end vaimselt ‘alasti’, kui ma seda natuke või palju pelgan. Miks ma seda teen? Miks ma neist avalikult kirjutan? Ega mul kindlat põhjust välja selgitada kerge polnud. Aga hiljuti sattusin ühe hea mõtte peale. Brene Brown:
“And so these folks had, very simply, the courage to be imperfect. They had the compassion to be kind to themselves first and then to others, because, as it turns out, we can’t practice compassion with other people if we can’t treat ourselves kindly. And the last was they had connection, and — this was the hard part — as a result of authenticity, they were willing to let go of who they thought they should be in order to be who they were, which you have to absolutely do that for connection.
The other thing that they had in common was this: They fully embraced vulnerability. They believed that what made them vulnerable made them beautiful. They didn’t talk about vulnerability being comfortable, nor did they really talk about it being excruciating — as I had heard it earlier in the shame interviewing. They just talked about it being necessary. They talked about the willingness to say, “I love you” first, the willingness to do something where there are no guarantees, the willingness to breathe through waiting for the doctor to call after your mammogram. They’re willing to invest in a relationship that may or may not work out. They thought this was fundamental.
This is what I have found: to let ourselves be seen, deeply seen, vulnerably seen; to love with our whole hearts, even though there’s no guarantee; to practice gratitude and joy in those moments of terror, when we’re wondering, “Can I love you this much? Can I believe in this this passionately? Can I be this fierce about this?” just to be able to stop and, instead of catastrophizing what might happen, to say, “I’m just so grateful, because to feel this vulnerable means I’m alive.”“
Ehk: haavatavus on vajalik, et tekitada tõeline side. Sellepärast need deep postitused vahel lihtsalt iseenesest tulevad, sellepärast, et ainult tõelist mina näidates saab kellegagi päriselt connectida.
Igal juhul, prooviks seda pikka ja keerulist juttu nüüd kuidagi kokku võtta.
Ma mõtlesin asjad enda jaoks selgeks. Jõudsin oluliste järeldusteni. Kivi justkui langes südamelt. Sära tuli niivõrd-kuivõrd tagasi. Ma võin käsi südamel öelda, et olen nüüd õnnelikum. Jah, muidugi on selle õnnetunde vahel olnud väga kibedaid hetki ja olen ka palju pisaraid valanud, aga vähemasti olen ma leidnud ‘rohu’ oma probleemile. Vaimselt olen oma ‘august’ (peaaegu?) välja roninud. Tunne on küll selline, et olen 180-kraadise pöörde teinud. Sellega seoses: ütlesin oma maratonikavale (aga mitte maratonile) viisakalt igaveseks hüvasti. Olen asju väga rahulikult võtnud, niivõrd-kuivõrd mõistlikult rahulikku trenni teinud ja tunnen end paremini. Tagasilööke, ka pisikesi, elan ikka raskelt läbi. See on minu loomuses ja ma ei saa seda muuta. Nüüd jääb ainult öelda, et lootus sureb viimasena.
Kes pikemalt lugeda tahab ja/või kui te mitte miskit minu puterdamisest siin aru ei saanud, siis peate selle olulise postituse ära ootama, kus ma kõik konkreetselt lahti räägin. Ja ma hoiatan ette: see on üks mammutpostitus.
PS! Kui te postitate kommentaari ja see ei lähe läbi, siis järelikult on midagi katki ja te võiksite mulle sellest teada anda kas Facebookis, Instagramis või e-mailile: partei.margit@gmail.com.
Nourish, Train & Flourish 