Ehk kuidas sportlikud blogijad kokkutulekut pidasid.
Kes aru ei saanud, siis see pealkiri oli üks meie tüüpi naljadest, mis kokkutulekult läbi käis. Kusjuures: ei käinud üldse minu kohta, kuigi võiks vabalt heiteri kommentaariks minu kohta sobida. 😀
See äge päev toimus pühapäeval, 6. augustil. Mina olin eelneval päeval jooksnud ära ühe 12 km pika jooksu ja veetnud peaaegu sama arvu tunde kaamera taga pulma pildistades. Koju jõudsin pulmast rampväsinuna kella 3 paiku hommikul. Kell 8 oli äratus, sõime ema sünnipäeva puhul torti, jätsin vanemad ja venna oma korterit remontima (küll ma olen ikka hea pereliige…) ja asusin ise kella 10 paiku bussiga Viljandi poole teele, et blogijatega üks päev veeta.
Bussis avastasin, et Viljandi polegi nii väike linn ja et kui ma pean jalgsi bussijaamast MyFitnessi minema, jään ma üritusele hiljaks. Kuna mul on kogu aeg nii palju teha, siis ei olnud ma üldse selleks ürituseks valmistunud. Kell 3 öösel vaatasin, et too buss sobib ja nii ongi. Aju ei töötanud üldse ega tulnud mõttessegi, kas ma jõuan üldse veel õigesse kohta kõndida. Oijah. 😀 Silmad oma lollusest häbi täis helistasin Marisele, meie ürituse superkorraldajale (ÜLIsuured tänud ja kummardused, siiralt ja ausalt!), kas ta äkki saaks mind bussijaamast peale korjata. Õnneks sai. 🙂 Aitäh!
Olime vist teised, kes kohale jõudsid. Päev algas meil kahe treeninguga, mis toimusid Viljandi MyFitnessi klubis. MyFitness oli nii lahke, et ei küsinud ruumide rendi eest meilt isegi raha. Aitäh neile! Vahetasime seal vaikselt riideid ja järsku kuulen, et keegi tuleb ja vaikselt sosistab: “… Margit.” Nagu oleks kedagi kuulsat näinud. 😀 Veider tunne oli kohe sees. Ma olen ju täiesti tavaline inimene. Vaikselt kogusime pundi kokku, otsisime oma saali üles ja hakkasime trenniks valmistuma.
Esimene missioon oli tööle saada 1) mikker 2) muusika. 😀 Pusisime seal tükk aega, lõpuks kutsusime administraatori ja saime üheskoos asjad siiski tööle. Mariliis jõudis ka kohale ja trenn võiski alata.
Esiteks astus lavale Kati, kes andis meile oma kuulsat Piloxingut, millest me kõik ta blogist korduvalt lugenud oleme, aga mida keegi meist vist varem harrastanud ei olnud (peale Kati enda loomulikult). Kuna minul on koordinatsiooniga asjad täpselt nii, nagu nad on (loe: kehvasti), siis natuke pelgasin ka, aga lõpuks suutsin end seal vist enam-vähem liigutada. Arenguruumi on kindlasti tohutult, aga noh, pingutasin nii, kuis oskasin. Tegelikult on hullult äge trenn ja kohati meenutas mulle BodyCombatit (kuigi ma pole ekspert, sest Combatis olen käinud elus… 2 korda?). Pulsi sai korralikult üles: korraks viskas isegi 186 peale, mida ma trennis tavaliselt mitte kunagi ei näe ja jooksuvõistlustel kohtun selle pulsiga samuti üliharva. Saalis oli päris kuum ka ja kalorid põlesid täisvõimsusel.
Kuna blogiauhindadel juhtus sel aastal spordiblogide seas üks kahetsusväärne juhtum, nimelt 2. koha omanik kogus hääli auhinnaloosiga, mida ma õigeks ei pea, ja selle tagajärjel jäi Kati ilma oma ausalt välja teenitud 3. kohast, siis tuli mul juba juunis idee midagi omalt poolt teha, et seda ebaõiglust leevendada ja näidata üles oma toetust eetiliste ja ausate blogijate suhtes. Panin koos Marise abiga kokku ühe tagasihoidliku kingipaki, millesse panustasid sellised toredad inimesed-ettevõtted nagu Kukupesa, kes andis omalt poolt väga nunnu ja südamliku kaardi, High5 Eesti, minu kauaaegsed sõbrad ja toetajad, kes panustasid ühe head manti täis joogipudeliga, sporditoit.ee, kes andis omalt poolt veel head spordikraami, ja meie kallis Helena, kes kinkis Kati kingikotti ühe isiklikult kirjutatud pühendusega kokaraamatu. Tundus, et Katile meeldis ja žest liigutas teda, mis oligi kogu asja eesmärk. 🙂 Aitäh kõigile osapooltele, tänu kellele see pakike reaalsuseks sai! Neid ettevõtteid võite julgelt toetada, sest ka nemad on hindavad eetilisust ja ausust.
Edasi liikusime minu jaoks mugavustsooni: tegime läbi ühe eriliselt mõnusa BodyPumpi treeningu, mida juhatas meie oma Laura. Väga palavaks kiskus, treener motiveeris ja keskmine pulss tuli üle 10 löögi kõrgem kui BodyPumpis tavaliselt. Eriti äge oli see, kui rinnaloos tahtsin põlved kätekõverduste ajaks maha panna küll, aga kuna need tilkusid higist (TMI, I know), siis pidin kätekaid ikka sirgetel kätel tegema, sest selle parkettpõranda peal mu põlved lihtsalt sõitsid, kuhu ise tahtsid. 😀 Üldiselt pingutasin end tagasi hoidmata ja jõhkralt hea Pump oli. Iga Pumpi treener mulle ei meeldi, aga Laura meeldis küll! 🙂 Üldiselt on meil blogijate seas väga häid treenereid (just teie, Kati ja Laura!), kes oma ametis veel kindlasti väga suuri tegusid teevad. Aitäh teile kahe mõnusa trenni eest!
Edasi tegime kiirelt pilte, suundusime pesema ja siis kiirelt korisevate kõhtudega järve äärde piknikku pidama. Ilm elas muidugi oma elu, tuul tahtis pea otsast puhuda, päikest ei olnud ja tagatipuks hakkas vihma ka sadama. Varjusime paviljoni katuseääre alla, laotasime kõik oma head joogid-söögid laiali ja hakkasime mugima ja jutustama. 😀 Toidupoolisega toetasid Valio, kes andis meile palju head juustu, kodujuustu, proteiinijogurtit ja -kohupiimakreeme, dipikastmeid ja valgupiimasid, Puls mitmesuguse magusa kraamiga nagu Kex vahvlid ja küpsised – ülihead muideks!, joogipoolisega kosutasid spordijookide poolelt Vitamin Well ja Nocco. Loomulikult ei puudunud laualt ka värsked köögiviljad ja puuviljad ja tavaline vesi. Jutuvada ei tahtnud lõppeda, päike tuli välja ja oligi aeg ümber Viljandi järve matkale asuda. 🙂
Kuidagi jooksvalt kujunes meil välja kaks gruppi: kihutajad ja normaalsed. 😀 Mina sattusin sinna kihutajate gruppi. Tuleb välja, et kui mingitest teemadest väga kirglikult rääkida, siis samm kohe automaatselt läheb kiireks. Tegime küll mitu pausi, et ootame ikka teised ka järele, ikka jube ebaviisakalt ju tormame, ja siis lähme koos edasi, aga millegipärast ikka tuli kogu aeg liiga kiire tempo sisse. Rada oli iseenesest huvitav, oli ilusaid vaateid, oli raskeid tõuse, aga kõige põhilisem oli hea seltskond. Jutustasime nagu vanad sõbrannad, kuigi tegelikult olin kogu pundist kohtunud ja natuke rohkem rääkinud varem vist ainult Laura ja Kristinaga.
Ring ümber järve võttis aega 2 tundi tempokat kõndi. Loomulikult oli meil siis juba uuesti kõht tühi. 😀 Kuna päike oli jälle välja tulnud, siis tegime uue pikniku ja sõime eel head ja paremat. Ja jutustasime: kõik elu ja teemad ja blogijad sai läbi hekseldatud. Naerda sai ka korralikult. Järsku oligi kell juba 19 ja natuke kurvalt hakkasid kõik laiali minema. Regiina viskas mind veel bussijaama, kust siis lõpuks kella 21ks koju Tartusse jõudsin. Oli see vast päev! Ja ma veel kaalusin, kas ikka jaksan minna. Mul on nii hea meel, et ma läksin. Ootan juba väga järgmist korda. 🙂
Lõpetuseks veel aitäh meie toreda seltskonna liikmetele (panen siia täitsa suvelises järjekorras): Kati O, Kati K, Laura, Maris, Cris, Sigrid, Kristina, Regiina, Mariliis. Ägedad naised olete! 🙂
PS! Kui mõni sportlik blogija luges ja mõtleb, et tema tahab järgmine kord ka sellisest sündmusest osa saada: andke kommentaarides endast koos blogi lingiga märku, siis teame teid järgmine kord kutsuda. Kõiki kahjuks veel ei tea, ei jõua jälgida ja ei tunne, aga miks mitte tuttavaks saada. 🙂
Nourish, Train & Flourish 