Tartu Novembrijooks 2017 (5 km)

Eelmisel aastal jäi mul Novembrijooks vahele sellel toredal põhjusel, et viibisin Eestist eemal Valencia maratoni sooja päikese käes ja ägeda melu sees. Sel aastal polnud aga puudumiseks mitte ühtegi põhjust. Eriti, kuna tahtsin #GORUNTARTU sarja täis saada. Eelkõige kripeldas aga sees see viimane isiklik rekord, mis sellel aastal veel uuendamata oli. Minu ametlik 5 km rekord pärines aastast 2015, samuti Tartu Novembrijooksult. 26:26. Sel aastal jooksin Raplas 10 km võistluse sees 5 km napilt alla 24 minuti. Seda 24 minutit seega Novembrijooksule püüdma läksingi. Plaan B oli joosta alla 25 minuti piiri, millest unustasin juba 3 aastat tagasi. Kuidas õnnestus? Just sellest kohe lugeda saategi.

Mina pärast võistlust vammuses naeratamas. 😀

Enne võistlust tegin enam-vähem kõik valesti. Eelmisel päeval jäi võistluseelne soojendus tegemata. Selle asemel oli vaja hoopis mööda redeleid ronida ja oma esireit tappa. Mingit võistluseelset veejoomist ega normaalset söömost ei toimunud. Ütleme nii, et järgmisel päeval andis see kõik endast väga selgelt märku. Võistluspäeva hommikul ärkasin ootamatult enne äratuskella. Tegelesin siis veel ühe tudengi kodutöö parandamisega, tänu sellele suutsin põhja kõrvetada minu ja härra Jooksja võistluseelse pudru. Söönuks me siiski saime. Samuti õnnestus mul end hommikul 2 tunni jooksul 5 korda kuskilt mööbli vastu ära lüüa. Kodust saime minema 15 minutit liiga hilja. No ei olnud hea algus päevale. 😀

Kui Kvissentali jõudsime, oli kell juba 11 ja stardini jäänud tund aega. Võtsime numbrid välja, panime võistlusriided selga ja juba oli kell liiga palju saanud. TYSKi rahval oli juba soojendusjooks tehtud, kui mina alles sellele suundusin. 20 minutist sörgist ja korralikust jooksuharjutuste seeriast, mida Treener teha soovitas, ei tulnud midagi välja. :/ Jooksin kiirelt 10 minutit, tegin paar sääre- ja põlvetõstet, koos teistega paar lahtijooksu ja oligi kõik. Mingit viitsimist ei olnud kah. 5 kraadi, külm tuul ja veel külmem vihm… Võeh. Vastik. Kiire vetsupeatus, andsin pusa pakihoidu ja oligi aeg starti minna. Head sõnad Treenerilt kaasa ja minek!

Kella panin käima stardipaugust. Stardist sain minema 3,6 sekundiga ja täpselt 100. kohal. 5 kilomeetrit on kord juba selline distants, et kui lähedki konkreetselt aega jooksma, siis kahjuks tagasi hoida seal ei saa ning kogu aeg tuleb täiega vajutada. Endal kujundlikult  ja kohati ka reaalselt veremaitse suus ja kops koos. Proovisingi justnimelt seda siis teha: täiega panna ja mitte vahepeal alla anda.

Esimene kilomeeter kulges kenasti väikestel tänavatel ja majade vahel. Tuult ei olnud, aga palav ka ei hakanud. Olles oma numbri välja võtnud ja tagasi autosse kõndinud, sain aru, KUI külm ja vastik õues on. Plaan T-särgiga võistelda lendas prügikasti. Särgi alla tõmbasin suvalise sooja pesu pluusi, mis hoopis vahetusriieteks kaasa olin võtnud. Nägin  jube välja, aga kopsupõletikku nagu ka ei tahtnud saada. 😀 Õnneks kordagi palav mul ei olnud. 1. km: 4:22. Minu kohta väga kiire. Tahtsin hoida teisipäeval Cooperi testis välja joostud 4:47 tempot ning esimese kilomeetriga olin juba korralikult varu tekitanud. 4:47 oleks tähendanud aega napilt alla 24 minuti. Muidugi piinas mind teadmine, et igal aastal olen vaatamata oma püüdlustele raja 150 meetrit pikemaks jooksnud. See tähendab ca 45 sekundit lisa, mida 5 km jooksul on ikka ÜÜRATULT palju.

Kuna jooksin sellel rajal juba neljandat korda, siis teadsin täpselt, mis edasi tuleb. See rõve ja vastik Kvissentali tõus. Mind motiveeris üks mees, kelle tõusul kätte tahtsin saada, kuna ta oli minust kogu 1,5 km muudkui ees- ja tagapool tilberdanud ja kaua ma kannatan seda. 😀 Saingi temast tõusul mööda mindud. Aga ega see tõusu kergemaks ei teinud. Pulss oli ilusti üle 180. Õnneks tuli siis natuke lauget langust, kus pulss jälle veidi allapoole langes. Tõele au andes ei olnud mu pulss muidugi nii kõrge, kui oleks pidanud olema. Ma ei oska end enam punasesse (üle 182 bpm) lükata. Pean seda õppima hakkama.

2. km: 4:52. Arvestades tõusu, mis võetud sai, polnud asi üldsegi mitte hapu.

Edasi tuleb pikk kulgemine Jõgeva maanteel, kus pool maad on taaskord lauge ja vastik tõus. Lisaks kõigele kostitati meid seal “mõnusa” vastutuulega. Jäin juhuslikult ühe mehe taha jooksma ja kuigi ta tempo oli naaaatuke aeglasem, kui ma tahtnud oleks, pakkus ta mulle piisavalt tuulevarju, et minema ma tema tagant ei läinud. Kiirematega kaasa ei suutnud minna ja üksi rühkida ka ei tahtnud. Pärast tagasipööret tuli väike langus, kus ta minu eest pika sammuga minema purjetas. Aga seal sain ma ka juba ise hakkama. 🙂

3. km: 4:51.

Ainult 2 km jäänud. See oli ikka väga lohutav, et pool hullust on juba läbi saanud. Lisaks kõigele tuli üks langus – mis sest, et kohati ikka väga libe ja mudane – ja siis sai juba Kvissentali ja finiši poole tagasi. Kilomeeter enne lõppu nägin taaskord #teamMAR-i ergutamas (kes teab, mis on #teamMAR – püsilugejad peaks teadma 😉 ) ja kuidas selline asi ei pane jalga kiiremini astuma. Muidugi paneb. Kuskil sealsamas keeras üks auto vaatamata vabatahtliku rajareguleerija suunistele raja peale ja tahtis mu alla ajada. Mõned inimesed lihtsalt on jobud.

4. km: 4:47.

Oli juba raskeks läinud. Olin jälle tagasi rajal, kus juba joosnud olime. Lisaks kõigele tuli pöörata uuesti mudarajale ning ületada libe sild. Lihtsalt… miks see koht peab seal sees olema? Miks? Ohtlik, aeglane ja ebameeldiv koht. Tuli ära kannatada ja siis edasi rühkida, sest isiklikud kaasaelajad olid jälle ergutamas. Kästi käed tööle panna. Panin. Öeldi, et aega on piisavalt, jõuad küll. Sellegipoolest ei tohtinud tempol langeda lasta.

Aga tempo langes sellegipoolest, sest kõige lõppu on pandud veel umbes 158 pööret, libe muru ja mingi totakas ring tenniseväljaku ümber. Alati võtab see koht mõttes vanduma ja seekord polnud ka mingi erand. 😀 Selle ringi lõpus saab minu kellajärgi 5 km täis (5. km: 4:47), aga sealt on veel korralik sirge minna.

Pöörasin finišisirgele. Kuulsin Treeneri hõiget: “20 sekundit!”. Kella ma ei vaadanud, aga teadsin, et see tähendab, et 20 sekundit ja siis kukub 24 minutit. Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja. Treener jooksis kaasa. “15 sekundit!”. Te ei kujuta ette, mida ma tundsin. Ma pole kunagi vist sellist lõpuspurti teinud. “10!”. Finiš tundus nii lähedal, aga samas nii kaugel. Korraks jõudsin mõelda, et ma ei jõua. “5!” Treeneri viimane hüüe viis viimasegi kahtluse: kurat küll, mis jutt see on, usu endasse ja sa jõuad! Vajutasin silmad kinni, andsin endast kõik, ületasin finišijoone ja vajutasin kella kinni.

Seal vaatas mulle vastu täpselt 24:00,0. Täppisteadur.

splits

Ametlik brutoaeg: 23:59,0. Ametlik netoaeg: 23:55,4. Isiklik rekord 2,5 minutiga uuendatud. 🙂

Tiim TYSK!

Vot selline oli see hooaja lõpp. Nüüd olen siis tõesti kõik selle hooajaga ära teinud, millest jooksualaselt üldse kunagi unistanud olen ja millest isegi unistada ei osanud. 5 km alla 24 minuti, 10 km alla 50, 21 km alla 1:48 ja maraton alla 4 tunni. Nagu… how the hell did that happen? Nagu ma ise naljatan: nüüd ei pea ma enam mitte kunagi jooksma. 😀 See ongi muidugi ainult nali: joosta ma tahan ja sellest ma ei loobu. Järgmisel hooajal muidugi sellist arenguhüpet enam nautida ei saa, aga mis me sellest järgmisest hooajast ikka praegu räägime. Naudin praegu täie õigusega selle hooaja tulemusi ja olen südamest rahul. 🙂

Muideks: mis sai #GORUNTARTU sarjas? Kui 2014. aastal oli eelviimane ja 2015. aastal tagant poolt viies, siis sellel aastal sain üldarvestuses 47. koha (kokku 77 lõpetajat), naistest olin 15. (kokku lõpetas sarja 31 naist) ja N vanuseklassis (wait for it…) olin ma lausa 4. o_O Vanuseklassis oli lõpetajaid küll ainult 7, aga siiski. 😀 Areng on olnud mäekõrgune.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 23:55,4
  • Distants: 5 km (minu kell: 5,11 km)
  • Keskmine tempo: 4:47 min/km (minu kell: 4:42 min/km)
  • Keskmine pulss: 177 bpm
  • Max tempo: 3:02 min/km
  • Max pulss: 185 bpm
  • Koht: 112/268
  • Koht naiste seas: 24/121
  • Koht N vanuseklassis: 10/43
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,18 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 9,0 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 239 ms
    • Vasakul jalal 48,6% ja paremal jalal 51,4%

Oma Kodu: samm-sammult unistusele lähemale

Viimasest Oma Kodu update’ist on jällegi peaaegu kaks kuud möödunud. Kuna eile pakkis härra Jooksja pärast kaht nädalat kodus olemist ja ränka töötegemist jälle oma asjad kokku ning sõitis ära Norrasse raha teenima, siis on aeg taaskord väikseks vahekokkuvõtteks.

Seekord mul mingeid ilusaid pilte valmis ja sisustatud toast näidata ei ole. Neid ilmselt ka ei tule veel väga mitu kuud. Ei, mitte midagi pole halvasti. 🙂 Lihtsalt praeguse hetke seisuga on edaspidi meil plaanis tegeleda mitme asjaga korraga, et kogu korter lõpuks mingisse staadiumisse jõuaks. Näiteks just lõppenud 3. etapi eesmärk oli kaks tuba – tulevane kontor ja elutuba – enam-vähem soojaks saada. Laias laastus läks meil see plaan hästi korda.

Etapp 3: kokkuvõte

 

Alustame sealt, kus viimati pooleli jäime. Olime puhtaks kraapinud kontoritoa seinad, põranda ja lae, ehitanud OSB plaadist üles uue seina, ühte seina saanud veel tükikese OSB-d (aga mitte täielikult) ja paika saanud põranda laagid, villa ja OSB. Lagi oli kontoritoas taladeni paljas ja järelikult täielikult soojustamata. Taaskord peab südamest tänama minu vanemaid, sest ausalt: ma ei tea, kui aeglaselt meil kõik tööd siis sujuks, kui nad nii ennast ohverdavalt meil abis ei käiks. Härra Jooksja äraoleku ajal valmistasid nad muudkui pindasid ette. See tähendab: nad lammutasid väga vapralt kahel nädalavahetusel tühjaks nii tulevase elutoa kui ka praeguse minitoa, millest tulevikus saab vannitoa osa. Vaid põrandad jäid esialgu puutumata. Krohvi maha lammutamine ja laest mulla ning vanade laudade alla kiskumine tähendas aga jällegi seda, et need 2,5 tuba olid täiesti soojustamata. Vahepeal Eestit tabanud miinuskraadid ajasid mulle korralikult hirmu nahka: korter jahtus väga kiirelt, vaatamata kahe massiivse ahjuga kütmisele. Pole ka imestada, kui lammutatud tubades oli mitmest kohast läbi lae näha katuse alla ja kohati ka taevasse…

Lisaks kõigele olid kuuest aknast nelja akna välisraamid (meie korteris on vanad kaheraamsed nn talutüüpi aknad, mida ise renoveerime) veel renoveerimises: minu ema võttis aknad maale kaasa ning muudkui tegeles nendega õhtuti (lisaks tegelesid mu vanemad ka meie kahe siseukse restaureerimisega). Võttis neilt maha vana värvi ja kremoonid, lihvis puitraame umbes sada korda, kruntis ja värvis; seejärel toodi aknad tagasi Tartusse ja mina panin paika uued 4 mm paksused klaasid, mille kittisin. Kitt tahab aga mitu nädalat kuivada, eriti kui toas kohati päris jahedaks läheb. Seega polnud peaaegu pooles korteris ei mingit soojustust, olid vaid paljad auklikud laed, paljas palksein ning ühekordsed vanad aknad, millest tuul vilisedes läbi puhus. Talveks hästi ette valmistatud või nii. 😀

Seega oli selge, et seekord tuleb härral tegeleda nende tubade soojaks saamisega. Alustasime sellest, et värvisime akende kiti ära ja panime välimised raamid ajutiselt ette. Miks ajutiselt? Akende lengid on veel täiesti restaureerimata ning osad lengid vajavad ilmselt ka rohkem (rihtimis)tööd kui ainult lihvimine, pahtel ja värv. Seega ilmselt tuleb ka raame veel omajagu timmida, et nad ilusti käima hakkaks. Praegu said aknad pooleldi jõumeetodeid (loe: läbi raamide lengi külge kruvidega kinnitamist) kasutades ette pandud ning tihendatud. Eks kevadel vaatab, mis saab edasi.

Vahepeal sai magamistoa suurde sisseehitatud kappi sisse Ikeast pärit ALGOT garderoobisüsteem. Vähemalt mingi osa riideid saime kuskile inimese moodi hoiustada. Sellised väiksed asjad teevad elu lihtsalt nii palju mõnusamaks.

Seejärel saime kätte oma uue (ja vähemalt hinna järgi tundub, et pooleldi kullast) välisukse. Sellest, miks see uks hea on, ei oska ma teile täpselt rääkida, aga kuna härra Jooksja asja natuke siiski tunneb ja tema oli selle ukse konstruktsiooniga rahul, ei hakanud ma isegi teemasse rohkem süvenema. Uks pärineb Jõgeva ettevõttest Juta ja Kaido OÜ. Tegelikkuses pole muidugi tegu teistest kallima ettevõttega: uks oli eritellimusele täiesti tavalises kvaliteedile vastavas hinnaklassis.

Ukse paigaldamisega oli jälle omajagu palju tegemist, kuna selle töö võtsime loomulikult ise ette (härra Jooksja on mitmeid aastaid tegelenud akende paigaldamisega). Meie 130–140 aasta vanune maja on igatpidi vajunud ning eriti palju viltu on meie majale juurde ehitatud trepikoda. Uue ukse lengi korralikult paikasaamine võttis härra Jooksjal plaanitust umbes 3 korda kauem aega, saagimist ja närvikulu. Asi oli nii hull, et lõpuks tundis ta seda sama tunnet, mida mina pidevalt tunnen: et ma müün selle sara (loe: meie kodu) maha. 😀 Aga lõpuks on meil uus välisuks paigas, mis tähendab, et vähemalt ei saja meile enam trepikotta lund sisse ega vihise tuul. Lisaks tihendasime ära kaks vana korteriust, mis kohe kodu nii palju soojemaks muutis. Avatäited on lihtsalt nii olulised. Eks kunagi tahaks tegelikult ka termograafia ära teha, et näha, kus meil kõige suuremad soojuskaod on ja kas juba renoveeritud osades oleme suutnud need aktsepteeritavale tasemele viia.

kodu-27-06-2017-101
Vanasti meil kontorituba ei olnud: oli vaid üks massiivne kolme aknaga elutuba. Kaks akent jätsime elutuppa ja ühe kontorisse. Uue kontori sein jookseb punaste tugitoolide juurest. Foto tehtud vahetult pärast korteri ostu.

 

Kontorituba 15. septembril 2017 ehk 2. etapi lõpus. Enamus lammutustöid oli tehtud ja uued põrandalaagid juba koos villaga maas.

 

Kontorituba 8. novembril. Laelaagid ja vill on üleval, põrandal on maas OSB ning oleme alustanud kipsplaadi seinapanekut. Palksein ootab villa, aurutõket ja laudist.

 

Kontorituba 13. novembril. Laudis on seina saanud ja valdav enamus pahteldamist-lihvimist on tehtud. Ahjul on proovitud värvi eemaldada: teemantketas töötas hästi, aga põletas relaka läbi. 😀 Lõplikust valmimisest lahutab veel pikkkk nimekiri töid.

Lisaks akendele ja välisuksele tegelesime elutoa ja kontori lagede  ja välisseinte soojustamisega. Esiteks oli vaja sirgelt paika saada uued laelaagid. Seejärel soojustasime lagesid 20 cm villaga ning vedasime ära osad uued elektri- ja internetikaablid. Kõike seda tööd pidi härra Jooksja üksinda tegema, sest mina käin ju esmaspäevast reedeni siiski tööl ning iga kord härra Eestis oleku ajal puhkust võtta ei jagu. Veel paar tundi enne härra Jooksja ärasõitu panime elutoas seina viimased tükid Kingspan SPU plaati. Kontoris kasutasime välisseinas laudist, mille alla läks hingav aurutõke ja õhuke kiht villa (meie renoveerimisprojekti koostaja soovitus, sellest peagi pikemalt). Oleme kasutanud välisseinades mitmesuguseid lahendusi – rooplaati ja savikrohvi, villa ja laudist, SPU-d – eks elu näitab, mis neist kõige parem variant on. 🙂 Elutoas kahjuks lage lõpuni ära villatada ei saanud, kuna ühes servas tuleb meil peatselt ette võtta ühe seina lammutamine, mille juurde me veel asuda ei saa, kuna tegu on kandva seinaga ning selle lammutamine vajab projekti, mida hetkel alles koostatakse.

Kontoritoas jõudsime ka kipsplaadini, mida mina juba kaks korda pahteldanud ja lihvinud olen. Kui ma peaks valima välja kaks renoveerimise kõige vastikumat tööd, siis esimene oleks loomulikult lammutamine (sest et krohvi- ja mullatolm + raskete prügiämbrite ja -kottide tassimine) ja teine oleks lihvimine (sest et pahtlitolm). Avastasin, et lisaks sellele, et ma olen kehv pahteldaja, olen ma ka kehv lihvija. 😀 Lihvimine on üks väga füüsiline töö: muudkui nühi ja nühi, endal higimull otsa ees, ja vähemalt mina olen pärast tundi lihvimist omadega täiesti läbi. Paar kohta vajab veel lihvimist ja kolmandat pahtlikihti ja veeeeel lihvimist ning ehk saan enne jõule kontoritoas ka kruntvärvi juba seina panna. #unistused

Lisaks sai kontori välissein peale valge vertikaalse laudise. Taaskord 12 cm laiune kuuselaudis. Seekord olime targemad ja värvisime laudise (krunt + 1 kiht värvi, aga oksalaki ikka unustasime panna) juba enne seinapanekut ära, et kuivades viimistlemata vahesid näha ei oleks. Puit on siiski elav materjal ja näiteks magamistoa laes on kuivades paar kollast viimistlemata vahet tekkinud, mille millalgi värviga üle võõpama pean. Uurisime ja puurisime küll kõvasti, aga lõpuks saime ikkagi jälle sellise värvi (Sadolini Master Novus), mille katvus ei ole päris nii hea, kui ma tahaks. Eks näis, mis pärast teist/kolmandat kihti saab. Hetkel ma laudist rohkem värvinud ei ole, kuna enne tahaks lae- ja põrandalaua paika saada, sest neid paigaldades suudame kuskile kindlasti ikka mõne kriipsu ja täkke veel tekitada.

kodu-27-06-2017-102
Elutuba korteri ostu päeval. Juuni lõpp 2017.

 

Elutuba 13. novembril. Peaaegu kõik vana (v.a põrand) on ära lammutatud, laelaagid ja vill on paigas ja SPU on välisseinas. Ees ootamas veel pikem nimekiri töid kui kontoritoas.

 

Ja viimaks behind the scenes: millises kaoses me elame. 😀 Vasakul hunnik villa, vana mööbel ühes elutoa nurgas ja paremal meie minituba, kus hoiame hunnikus oma mitte igapäevaseid asju, mis mujale ei mahu.

Rääkides lae- ja põrandalauast, siis nende järge tuleb veel natuke oodata. Põranda oleme otsustanud osta kogu korterile (v.a magamistuba, mis on juba valmis) korraga millalgi järgmise aasta teises pooles, kui kogu korteri “karp” enam-vähem valmis on. Meil pole seda lauahunnikut lihtsalt kuskil (+ sobivates tingimustes) hoiustada. Laelaudise elutoale ja kontorile tahtsime juba seekord ära osta, aga avastasime siis, et 4 meetri pikkuseid laudu pole meil hetkel lihtsalt kuskile panna ega kuskil neid värvida, sest normaalset 4+ meetrist ruumi meil praegu ei ole. 😀 Seda saab teha alles siis, kui eelpool nimetatud elutoa sein maha saab lammutatud. Seega põranda ja lae valmimiseni läheb veel aega, aga sellest pole midagi katki, sest otseselt me neid tube praegu kohe sees elamiseks ka ei vaja. Imestan isegi, kui askeetlike ja kaootiliste tingimustega mina, täielik perfektsionist ja korraarmastaja, nende 5 kuuga harjunud olen.

Kuidas edasi?

Kõige suurem asi, mis ruttu valmis peab saama, on meie korteri renoveerimisprojekt. Selle töö pidime andma loomulikult spetsialistile teha. Hetkel tundub ta väga asjalik ja pühendunud ning loodetavasti peegeldub see ka tulemuses. Kuna tahame teha mitmeid töid (ahju lammutamine, osa kandva seina asendamine taladega, ventilatsioonisüsteemi rajamine, soojuspumba paigaldus, sauna ehitus, kamina lisamine jne jne jne), mis seaduse mõistes vajavad projekti ja kohaliku omavalitsuse ning korteriühistu luba (ka see tuleb veel kirjalikult saada, kuigi põhimõtteline nõusolek on olemas ja läbirääkimised peetud), siis on projekti tellimine vältimatu väljaminek. Kui peaksime tahtma kunagi korterit müüa või millegi tagatiseks panna, on oluline, et kõik olulised muudatused oleks dokumenteeritud ja kajastatud Ehitisregistris. Loodame Tartu linnavalitsusest rohelise tule enne jõule kätte saada, et pärast jõule juba projekti nõudvate töödega alustada. Muidugi karta on, et esimese menetluse järel tahetakse veel vastuseid lisaküsimustele ning mingeid täpsustusi, mistõttu võib juhtuda, et projekti nõudvate töödeni me 4. etapis veel ei jõua. Hoiame siiski pöidlaid ja loodame parimat.

Kui projekt siiski rohelise tule saab, tahaks tükikese seina maha võtta, uued toed-talad paika saada ning elutoa lae lõpuni soojaks ning aurutõkke alla saada. Elutoa seina maha võtmine lihtsustaks mitut protsessi: näiteks saaks me siis lõpuks viimase vana, kuid väärt mööbli maha müüa, sest hetkel ei ole näiteks tugitoole meil võimalik elutoast välja saada, sest “ukseava” kahanes magamistoa seina nihkumisega meil vaid 40 cm laiuseks. 😀 Mujale neid asju tõsta ei saanud, sest ruum on meil hetkel piiratud ressurss. Samuti tahaks ehk ka laelaudisel kontoris ja elutoas siis paika saada, kui selleks aega jääb. Suure tööna oleks vaja lahti võtta põrand, et aru saada, mis seisus on elutoa põrandatalad. Loomulikult tuleb paika saada ka uued põrandalaagid, vill ja 22 mm paksune OSB. Ka siseseintega tuleks tegeleda. Samuti on vaja üks ahi välja lammutada, mis saab olema ropp ja must töö, milleta aga 2018. aasta suurte tegemiste juurde liikuda ei saa.

2018. aastal on meie suurte tööde nimekirjas esimesena vannituba. See saab olema üks keeruline, kulukas ja valuline projekt. Kuna elame korteris sees, on meil vaja vannituba ja WC-d kasutada. Seega kuskile tuleb tekitada ajutine vannituba, seniks kuni valmib uus. Selles osas on meil mõtted olemas: tõstame vannitoa lihtsalt ajutiselt teisele poole seina, äravoolud ja vee veame läbi seina pikemate torudega vanadesse kohtadesse. Väga rebel, I know. 😀 Ilmselt valmib vannituba kahes (kui mitte enamas) etapis. Vana tuleb lammutada, samuti lammutada siseseinad, seejärel vajab tööd miljoni eri kihiga põrand. Seintest, lagedest, kanalisatsiooni- ja veetorude liigutamisest, venilatsioonist, kogu korteri kolmefaasilisest voolust ja paljust muust rääkimata. Kui suveks vannitoa valmis saame, on töömahtu, vaba aega ja raha arvestades ikka väga hästi saadud. Juba praeguseks hetkeks on renoveerimisele ja sisustusele kulunud summa muutunud viiekohaliseks, kuigi midagi väga suurt ja kulukat me veel ju üldse teinud polegi. Masendav. Säästud sulavad nagu kevadine lumi.

Pärast vannituba tuleb soojal ajal tegeleda kõigi akende siseraamidega (millega me isegi veel alustanud pole…), lengidega ja järelejäänud uste renoveerimisega, lisaks juurde muud väiksed, aga ajakulukad tööd (nt kontori ahju krohvimine jm). Muidugi on vaja lammutada ära korteri viimane kolmandik: tulevane köök, esik ja söögituba. Ilmselt tuleb need kolm osa korraga ette võtta. Mõelda vaid: kunagi (äkki järgmise aasta teises pooles?) tuleb hetk, kui me ei pea enam lammutama. o_O 😀 Adjöö, krohvitolm. Hetkel tundub see veel uskumatu. 😀 Kui nende osade “karbi” kipsplaadini valmis saab, siis võib juba kergemalt hingata. Viimistluse tegemine ehk laelaudise panek, põrandalaua panek, värvimine ja isegi pahteldamine ja lihvimine tundub kogu selle korteri muude tööde juures ikka väga lihtne ülesanne. Köök peab mööblit ja tehnikat ilmselt muidugi kaua ootama, sest teatavasti maksavad need väikse varanduse. Sama käib ventilatsiooniseadme, kamina ja sauna kohta, kuid need pole ka kõige esimesed prioriteedid. Eks asju, mida üldse veel maininud pole, on mustmiljon. Tööde ja kulutuste nimekiri on lõputu.

Üldiselt peab ütlema, et ootan lihtsalt põnevusega, kuhu järgmisel aastal samaks ajaks jõudnud oleme. Ehk mööduvad 2018. aasta jõulud küll poolikus, kuid natuke rohkem kodu moodi kohas kui sel aastal. Loota ju võib. Unistamine ei maksa midagi. 🙂