Eelmisel aastal jäi mul Novembrijooks vahele sellel toredal põhjusel, et viibisin Eestist eemal Valencia maratoni sooja päikese käes ja ägeda melu sees. Sel aastal polnud aga puudumiseks mitte ühtegi põhjust. Eriti, kuna tahtsin #GORUNTARTU sarja täis saada. Eelkõige kripeldas aga sees see viimane isiklik rekord, mis sellel aastal veel uuendamata oli. Minu ametlik 5 km rekord pärines aastast 2015, samuti Tartu Novembrijooksult. 26:26. Sel aastal jooksin Raplas 10 km võistluse sees 5 km napilt alla 24 minuti. Seda 24 minutit seega Novembrijooksule püüdma läksingi. Plaan B oli joosta alla 25 minuti piiri, millest unustasin juba 3 aastat tagasi. Kuidas õnnestus? Just sellest kohe lugeda saategi.
Enne võistlust tegin enam-vähem kõik valesti. Eelmisel päeval jäi võistluseelne soojendus tegemata. Selle asemel oli vaja hoopis mööda redeleid ronida ja oma esireit tappa. Mingit võistluseelset veejoomist ega normaalset söömost ei toimunud. Ütleme nii, et järgmisel päeval andis see kõik endast väga selgelt märku. Võistluspäeva hommikul ärkasin ootamatult enne äratuskella. Tegelesin siis veel ühe tudengi kodutöö parandamisega, tänu sellele suutsin põhja kõrvetada minu ja härra Jooksja võistluseelse pudru. Söönuks me siiski saime. Samuti õnnestus mul end hommikul 2 tunni jooksul 5 korda kuskilt mööbli vastu ära lüüa. Kodust saime minema 15 minutit liiga hilja. No ei olnud hea algus päevale. 😀
Kui Kvissentali jõudsime, oli kell juba 11 ja stardini jäänud tund aega. Võtsime numbrid välja, panime võistlusriided selga ja juba oli kell liiga palju saanud. TYSKi rahval oli juba soojendusjooks tehtud, kui mina alles sellele suundusin. 20 minutist sörgist ja korralikust jooksuharjutuste seeriast, mida Treener teha soovitas, ei tulnud midagi välja. 
Jooksin kiirelt 10 minutit, tegin paar sääre- ja põlvetõstet, koos teistega paar lahtijooksu ja oligi kõik. Mingit viitsimist ei olnud kah. 5 kraadi, külm tuul ja veel külmem vihm… Võeh. Vastik. Kiire vetsupeatus, andsin pusa pakihoidu ja oligi aeg starti minna. Head sõnad Treenerilt kaasa ja minek!
Kella panin käima stardipaugust. Stardist sain minema 3,6 sekundiga ja täpselt 100. kohal. 5 kilomeetrit on kord juba selline distants, et kui lähedki konkreetselt aega jooksma, siis kahjuks tagasi hoida seal ei saa ning kogu aeg tuleb täiega vajutada. Endal kujundlikult ja kohati ka reaalselt veremaitse suus ja kops koos. Proovisingi justnimelt seda siis teha: täiega panna ja mitte vahepeal alla anda.
Esimene kilomeeter kulges kenasti väikestel tänavatel ja majade vahel. Tuult ei olnud, aga palav ka ei hakanud. Olles oma numbri välja võtnud ja tagasi autosse kõndinud, sain aru, KUI külm ja vastik õues on. Plaan T-särgiga võistelda lendas prügikasti. Särgi alla tõmbasin suvalise sooja pesu pluusi, mis hoopis vahetusriieteks kaasa olin võtnud. Nägin jube välja, aga kopsupõletikku nagu ka ei tahtnud saada. 😀 Õnneks kordagi palav mul ei olnud. 1. km: 4:22. Minu kohta väga kiire. Tahtsin hoida teisipäeval Cooperi testis välja joostud 4:47 tempot ning esimese kilomeetriga olin juba korralikult varu tekitanud. 4:47 oleks tähendanud aega napilt alla 24 minuti. Muidugi piinas mind teadmine, et igal aastal olen vaatamata oma püüdlustele raja 150 meetrit pikemaks jooksnud. See tähendab ca 45 sekundit lisa, mida 5 km jooksul on ikka ÜÜRATULT palju.
Kuna jooksin sellel rajal juba neljandat korda, siis teadsin täpselt, mis edasi tuleb. See rõve ja vastik Kvissentali tõus. Mind motiveeris üks mees, kelle tõusul kätte tahtsin saada, kuna ta oli minust kogu 1,5 km muudkui ees- ja tagapool tilberdanud ja kaua ma kannatan seda. 😀 Saingi temast tõusul mööda mindud. Aga ega see tõusu kergemaks ei teinud. Pulss oli ilusti üle 180. Õnneks tuli siis natuke lauget langust, kus pulss jälle veidi allapoole langes. Tõele au andes ei olnud mu pulss muidugi nii kõrge, kui oleks pidanud olema. Ma ei oska end enam punasesse (üle 182 bpm) lükata. Pean seda õppima hakkama.
2. km: 4:52. Arvestades tõusu, mis võetud sai, polnud asi üldsegi mitte hapu.
Edasi tuleb pikk kulgemine Jõgeva maanteel, kus pool maad on taaskord lauge ja vastik tõus. Lisaks kõigele kostitati meid seal “mõnusa” vastutuulega. Jäin juhuslikult ühe mehe taha jooksma ja kuigi ta tempo oli naaaatuke aeglasem, kui ma tahtnud oleks, pakkus ta mulle piisavalt tuulevarju, et minema ma tema tagant ei läinud. Kiirematega kaasa ei suutnud minna ja üksi rühkida ka ei tahtnud. Pärast tagasipööret tuli väike langus, kus ta minu eest pika sammuga minema purjetas. Aga seal sain ma ka juba ise hakkama. 🙂
3. km: 4:51.
Ainult 2 km jäänud. See oli ikka väga lohutav, et pool hullust on juba läbi saanud. Lisaks kõigele tuli üks langus – mis sest, et kohati ikka väga libe ja mudane – ja siis sai juba Kvissentali ja finiši poole tagasi. Kilomeeter enne lõppu nägin taaskord #teamMAR-i ergutamas (kes teab, mis on #teamMAR – püsilugejad peaks teadma 😉 ) ja kuidas selline asi ei pane jalga kiiremini astuma. Muidugi paneb. Kuskil sealsamas keeras üks auto vaatamata vabatahtliku rajareguleerija suunistele raja peale ja tahtis mu alla ajada. Mõned inimesed lihtsalt on jobud.
4. km: 4:47.
Oli juba raskeks läinud. Olin jälle tagasi rajal, kus juba joosnud olime. Lisaks kõigele tuli pöörata uuesti mudarajale ning ületada libe sild. Lihtsalt… miks see koht peab seal sees olema? Miks? Ohtlik, aeglane ja ebameeldiv koht. Tuli ära kannatada ja siis edasi rühkida, sest isiklikud kaasaelajad olid jälle ergutamas. Kästi käed tööle panna. Panin. Öeldi, et aega on piisavalt, jõuad küll. Sellegipoolest ei tohtinud tempol langeda lasta.
Aga tempo langes sellegipoolest, sest kõige lõppu on pandud veel umbes 158 pööret, libe muru ja mingi totakas ring tenniseväljaku ümber. Alati võtab see koht mõttes vanduma ja seekord polnud ka mingi erand. 😀 Selle ringi lõpus saab minu kellajärgi 5 km täis (5. km: 4:47), aga sealt on veel korralik sirge minna.
Pöörasin finišisirgele. Kuulsin Treeneri hõiget: “20 sekundit!”. Kella ma ei vaadanud, aga teadsin, et see tähendab, et 20 sekundit ja siis kukub 24 minutit. Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja. Treener jooksis kaasa. “15 sekundit!”. Te ei kujuta ette, mida ma tundsin. Ma pole kunagi vist sellist lõpuspurti teinud. “10!”. Finiš tundus nii lähedal, aga samas nii kaugel. Korraks jõudsin mõelda, et ma ei jõua. “5!” Treeneri viimane hüüe viis viimasegi kahtluse: kurat küll, mis jutt see on, usu endasse ja sa jõuad! Vajutasin silmad kinni, andsin endast kõik, ületasin finišijoone ja vajutasin kella kinni.
Seal vaatas mulle vastu täpselt 24:00,0. Täppisteadur.
Ametlik brutoaeg: 23:59,0. Ametlik netoaeg: 23:55,4. Isiklik rekord 2,5 minutiga uuendatud. 🙂
Vot selline oli see hooaja lõpp. Nüüd olen siis tõesti kõik selle hooajaga ära teinud, millest jooksualaselt üldse kunagi unistanud olen ja millest isegi unistada ei osanud. 5 km alla 24 minuti, 10 km alla 50, 21 km alla 1:48 ja maraton alla 4 tunni. Nagu… how the hell did that happen? Nagu ma ise naljatan: nüüd ei pea ma enam mitte kunagi jooksma. 😀 See ongi muidugi ainult nali: joosta ma tahan ja sellest ma ei loobu. Järgmisel hooajal muidugi sellist arenguhüpet enam nautida ei saa, aga mis me sellest järgmisest hooajast ikka praegu räägime. Naudin praegu täie õigusega selle hooaja tulemusi ja olen südamest rahul. 🙂
Muideks: mis sai #GORUNTARTU sarjas? Kui 2014. aastal oli eelviimane ja 2015. aastal tagant poolt viies, siis sellel aastal sain üldarvestuses 47. koha (kokku 77 lõpetajat), naistest olin 15. (kokku lõpetas sarja 31 naist) ja N vanuseklassis (wait for it…) olin ma lausa 4. 
Vanuseklassis oli lõpetajaid küll ainult 7, aga siiski. 😀 Areng on olnud mäekõrgune.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 23:55,4
- Distants: 5 km (minu kell: 5,11 km)
- Keskmine tempo: 4:47 min/km (minu kell: 4:42 min/km)
- Keskmine pulss: 177 bpm
- Max tempo: 3:02 min/km
- Max pulss: 185 bpm
- Koht: 112/268
- Koht naiste seas: 24/121
- Koht N vanuseklassis: 10/43
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu sagedus: 179 spm
- Keskmine sammu pikkus: 1,18 m
- Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 9,0 cm
- Keskmine maaga kokkupuute aeg: 239 ms
- Vasakul jalal 48,6% ja paremal jalal 51,4%
Nourish, Train & Flourish 