Autor: Margit

3 nädalat – kuhu see aeg on kadunud?! 😳

Esmaspäev: matk Ulrikenile. Esmaspäeval olin veel viimast päeva Norras ja mis sobiks eelmise päeva 27-kilomeetrise ja 10-tunnise matka otsa ikka paremini kui üks kiire matk järgmise 600 m kõrguse mäe otsa. 😅 Kuulsime, et Ulrikenile on ehitatud kivirahnudest trepp ja loomulikult tuli seda siis vaatama minna. Kokkuvõttes väga raske ei olnud ja üles-alla minek võttis ainult 1,5 tundi, kuigi ilmselt oleks puhanult sealt tunduvalt kiiremini üles ja alla käinud. 🙂 Kuna ilm oli lausa imeilus, siis vaade oli vägev. Mõnus. Pärast matka käisime veel Villani restoranis söömas ja nautisime niisama seda maalilist õhtut Bergenis.

Teisipäev: trennivaba. Reisisin Norrast koju ja tegin trennivaba päeva.

Kolmapäev: pikk jooks. Kuna igasuguseid tegemisi ja kohustusi oli pärast reisi omajagu, siis lõpuks sain jooksurajale väga hilja, alles kella 20 paiku. Kuna plaanis oli 2 tunnikest joosta ja ilm oli paksult pilvine, oli selge, et jään pimeda peale. Pika jooksu tahtsin aga ka sel nädalal siiski ikkagi kirja saada, kuna tehniliselt peaks mul sel nädalal veel koormus kasvama, kuigi reis ajas need asjad natuke sassi. 🙂

Hakkasin vaikselt Tartust Lähte poole kulgema. Algus oli katastroof: kuigi olin söönud 3 tundi tagasi, oli pidevalt toit kurgus kinni ja kaalusin pidevalt põõsasse minekut, et näpud kurku ajada ja sellest vastikust tundest lahti saada. 🙁 Poole tunniga hakkas siiski selles osas parem. Siis aga hakkas pistmine aina valusamaks minema. 😕 Häda häda otsa. Lõpuks käisin põõsas ära ja justkui hakkas parem. Sai 8 km täis ja oli juba üpris pime, seega ei hakanud tunni täitumist ootama ja pöörasin otsa ringi.

… ja jälle hakkas pistmine pihta. No mis jama see on? Lihtsalt kulgesin ja panin natuke kiirust juurde, kuna mul ei olnud just eriti hea olla, vasaku jal Achilleus hakkas pingesse kiskuma ja õues oli juba väga pime. Linna piiril käisin veel ühes vetsuputkas ja sain kenasti edasi joosta, aga siis hakkas jälle pistma. Võimatu. 😂 Kulgesin lihtsalt koju ära. Pulss ei olnud paha ja tempo tegelikult ka mitte (6:37 min/km, 147 bpm), isegi VO2max tõusis uuesti 49 peale (Norras kukkus mäkkejooksudega 2 ühikut), aga kõik need kõhuvalud… võeh.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Ühistrennis jäid lõigud ära, kuna staadion oli vihmast märg ja ääretult libe. Kuna enamus olid Ööjooksule minemas, said nad olenevalt eelmistest tegemistest oma ülesanded ja mina sain pikema fartleki. 10 minutit sörki peale, 10 minutit sörki alla ja siis 4 blokki 1-, 2- ja 3-minutilisi lõike:

• 1′: 5:11, 4:54, 5:01, 5:11 min/km
• 2′: 5:01, 5:07, 5:05, 5:19 min/km
• 3′: 5:03, 5:06, 5:12, 5:24 min/km

Üldiselt kena tempoga jooks (152 bpm, 5:59 min/km), pulss kõikus paar-kolm lööki 160 üleval- ja allpool, aga see vasak Achilleus – see ei meeldi mulle üldse. 😶 Ilusti venitasime, mudisime ja rullisime pärast jooksu. Kodus rullisin veel, määrisin jalgu Diclaciga ja tõmbasin ööseks CEPi kompressioonisäärised peale. Aitas küll. See puudulik lihashooldus: maksab alati lõpuks kätte.

Reede: kerge jooks. Läksin üht kerget 45-minutilist jooksu tegema ja hull “lennuk” oli sees. Pulss oli alla 6:00 tempo juures kuidagi eriti mõnusalt madal. 🙂 Vaikselt kulgesin oma lemmikrada jõe ümbruses ja pidin seda isegi pikemaks venitama, kuna muidu oleks lihtsalt jooks liiga lühike tulnud. Ulme oli selliseid numbreid näha ja andis kõvasti julgust juurde. 6:02 min/km, 152 bpm.

Laupäev: trennivaba. Samal ajal, kui kõik teised Rakveres Ööjooksul isiklikke murdsid, tegin mina kella 11st kuni 2 öösel tööd ja pildistasin ühe täispika pulmapäeva. Oli väga vinge pulmapidu, aga eks natuke see jääb mind kummitama, et sel aastal on poolmaratoni rekord uuendamata ja jääbki uuendamata, kuna maratoniga saab mu võistlushooaeg läbi (pärast seda tuleb mandliopp). Mis muud: lihtsalt kadedus. Poolmaratoni kadedus. Aga keegi peab ju ka raha teenima… Niigi olen sel aastal väga palju pulmi jooksuvõistluste tõttu pildistamata jätnud.

Pühapäev: fartlek. Kuna homme ootab mind ees üks pikkkkk jooks, siis täna õhtul lubasin endale veel ühe lühikese fartleki, et jalgu ellu äratada. Midagi pikka ja mahukat kohe pärast täispikka pulma teha ei jaksa, kuna jalad on ikkagi väsinud. Korra olen sama trenni juba teinud, peaaegu 3 nädalat tagasi. 10 min sörki alla ja peale ja vahepeal sellised lõigud:

• 5′: 4:58 min/km, 167 bpm
• 4′: 5:13 min/km, 165 bpm
• 3′: 4:58  min/km, 166 bpm
• 2′: 4:51 min/km, 168 bpm
• 1′: 4:27 min/km, 167 bpm

Peale igale lõigule sama palju, kui oli lõiku. Õues oli megatormine tuul, aga samas oli väga bad ass tunne seal Ihaste teel, pats tuules lendamas, alla 5:00 tempos lõike laduda. 😜 Pulsi sain seekord ka ilusti 170 peale ja ülespoole lükatud ja jalg üldiselt käitus päris eeskujulikult. Loodame parimat. Võrreldes eelmise korraga sain pulsi rohkem üles lükatud ja tempod olid palju korralikumad. 5:59 min/km, 156 bpm.

Sain selle 50 VO2maxi jälle kätte!

Kokkuvõttes:

Selline… huvitav nädal. Teistmoodi. Reis keeras asjad peapeale, aga vahel peab ju ka natuke elama. Tegelikult tunnen, et need mägimatkad tegid vastupidavusele vist ikka natuke head ka. Eks lõplik tõde selgub juba vähem kui 3 nädala pärast. 😳

Uus nädal algab homme kohe ühe väga pika 3-tunnise jooksuga. Ma olen natuke mures jooksu ajal joomise suhtes, sest mul pole kedagi rattaga “saateautoks” kaasa võtta ning veepudeli näpuotsas tassimisest ma ka eriti sillas ei ole. 🙄 Kavatsen korrata eelmise aasta plaani ehk joosta ca 15 km Lähte suunas, käia vajadusel bensukas WC-s (ja osta sealt vett? kas pean 1,5 tundi joomata vastu, kui ees on veel sama palju?) ja siis joosta sama tee koju tagasi. Loodan ainult, et jalad vastu peavad – valuvaigisti toel ma küll joosta ei tahaks, siiani pole ma seda üheski trennis ka teinud. Ehk tassin siis vöökotis mingi pisema veepudeli ka endaga kaasa…

Järgmine nädal ongi viimane tõsine treeningnädal enne maratoni. 😶 Siis läheb koormus juba vaikselt alla, pikki jookse enam ei tule, Jaansoni jooksul saab natuke vormi testida, süsikad nädal enne peale ja maha laadida ning siis: it’s showtime! Juba maratonile mõeldes tuleb närv sisse – tahaks veel valmistuda, treenida, joosta ja maagiliselt need üleliigsed 3–4 kg maha raputada, mis sel aastal ei õnnestunud…