Autor: Margit Partei

10. Lasva Jõe- ja Järvejooks

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Üle nelja aasta viis tee meid jälle augustis Lasvale. See on üks mõistlik jooks. Toimub reedel ja sellisel kellaajal – kell seitse õhtul –, et jõuab ilusti pärast tööpäeva minna. Samas ei riku reedene võistlus ära nädalavahetuse olulist trenni, nagu juhtub laupäevase või pühapäevase stardiga. Kui reede õhtul võisteldud, saab pühapäeval kenasti pika jooksu ära teha. Hundid söönud, lambad terved. Sobis meie maratoni treeningplaani nagu rusikas silmaauku.

Kell 17 olid jooksjad auto peal ja teel Kääpa laululavale, kust algab Lasva jooks. Kella 18st olime kohal, stardimaterjalid kätte, WCsse ja soojendusele. Ikka veel oli 25 kraadi sooja, tuulevaikus ja selline lämbe äikese-eelne õhk. Mis teha, kannatab ära. Soojenduse ajal vaatasime ära jooksu viimase kilomeetri, tutvusime euroalustega, mis meid kuiva jalaga üleajavast Võhandu jõest üle tooma pidid, võnkuva sillaga ja kohalike hoovidega. Tegu on selle jooksu kõige keerulisema kilomeetriga, sest üldplaanis on see Võrumaa sarja üks kõige lihtsamaid jookse üldse.

Kell 19 kõlas stardipauk. Mul oli rajast meeles vaid väga üksikud pildid, ka rajakaart suurt midagi meelde ei toonud. Blogis olin kirjutanud vaid nädala kokkuvõtte sees paar sõna, et oli kerge profiiliga jooks, valdavalt asfaldil ja kruusateel. Ega seal tegelikult muud kokku võtta polegi.

Esimene kilomeeter tuli kohe ajaga 5:32. Tundus ikka päris kiire, eriti arvestades, milliste tempodega ma kaks päeva varem lõigutrennis surin. Nüüd jooksen peaaegu samas tempos ühe kilomeetri asemel 11,8? Tundus kuidagi ebareaalne, aga samas jalg oli päris hea, pulss üldsegi mitte punane, tee mõnusalt uus kergliiklustee sileda asfaltiga. Mida seal nuriseda, ainult jookse. Kui saan otsa, siis küll kuidagi finišisse venin.

Hakkasin enda peas lugema protsente. Üks kilomeeter on umbes 8.5%. 2 km juba 17%. Ja nii edasi, kuni lõpuni. Igal kilomeetril keskendusin oma protsendile, hingamisele ja lihtsalt uhasin oma ühtlases tempos. Iga kilomeetriga sain kätte jälle mõne nendest jooksjatest, keda 1. ja 2. kilomeetril enda ees kauguses asfaldil nägin. Võtsin järjest selgasid.

Fotod: Raul Soome

Umbes poole maa peal, kui Lasva järvest möödusime, sai asfalttee otsa ja algas maastik. Esialgu jooksime jupi läbi niidetud heinamaa, kus täiesti mõttetu koha peal korralikult vasakut jalga väänasin, nii et palju ei jäänud ninali lendamisest puudu. Õnneks valus ei olnud. Proovisin olla veidi ettevaatlikum ja kruusateel oli juba turvalisem. Joogipunkte kasutasin, aga enamik vett lendas pähe, sest lihtsalt nii soe oli. Õnneks mingil hetk hakkas õhk natuke liikuma. Abiks ikka.

Peaaegu kõik, kellest mööda jooksin, pöörasid selle peale pead. Kes see täiesti keskpärane jooksja veel on, kes neist oluliselt vähem hingeldades lihtsasti möödub. Eriti oli seda tunda distantsi viimases veerandis, kus minul tempovastupidavust veel igati jagus, kuid paljudel teistel minu tempo inimestel kippus jõud juba raugema. Ikka kasu ka midagi nendest lõpututest maratonitrennidest!

Viimased kilomeetrit uhasin juba viienda käiguga ja kergelt punases, sest võtsin veel ühe naise selja ja siis oli tükk tegemist, et ta enda kannult maha raputada. Hingas teine muudkui kuklas, sõna otseses mõttes. Ületasime vappudes silla, sain üle euroaluste kuivalt üle jõe, härra Jooksja oli kaasa elamas, jooksin läbi ühe suurema lombi, kus ikka tossud ilusti mudaseks sain, võtsin viimase minitõusu ning tegin oma lõpuspurdi. Nii tal mul seljatagant kaduma saigi, boonuseks möödusin veel kahest mehest.

Foto: Võrumaa Spordiliit

1:05:14

Poleks üldse uskunud, aga viimaks olingi oma 5:31 tempoga finišis. Ei kukkunudki ära, ei saanudki surma, oli igati mõnus tugev pingutus ilusas ühtlases tempos. Täpselt see, mida enne maratoni vaja oli. Finišis oli kirsiks tordil teadmine, et nii Aveliis, Joonas kui ka härra Jooksja said oma vanuseklassides poodiumil hõbeda- ja pronksisäraga pärjatud. Mina – mina olin lihtsalt tubli. Aga nagu me kõik teame: tähtis pole osavõtt, vaid võit või võidust osasaamine. (Tartu ‘vanasõna’)

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:05:14
  • Distants: 11,7 km
  • Keskmine tempo: 5:31 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 89/142
  • Koht naiste seas: 27/54
  • Koht N30 vanusegrupis: 10/16
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 174 s/min
    • Sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Vasakul jalal 52,3% ja paremal jalal 47,7% ajast

2 nädalat maratonini (5.–11.08.2024)

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Pikk fartlek. Plaanis olid 5- ja 1-minutilised kiired lõigud. Taastavad osad olid lühenevas taktis, 5 kuni 1 minutini. Selline huvitav ülesanne, õnneks sain selle päeval Garminisse panna, et kell ise ütleks, millal midagi tegema peab, ja siis ei pea kullipilgul neid sekundeid jälgima. Algus oli natuke puine, aga edasi läks juba päris heaks. Kogu jooksu aja sadas vihma, alguses täielikku padukat, aga ma ei lasknud sellel end häirida. Vähemalt oli hea jahe, ei olnud palav. Vabalt oleks võinud isegi pikemalt joosta. (13.42 km, 5:58 min/km, 151 l/min) Kiired lõigud:

  • 5’:
    5:19, 158
    5:25, 157
    5:34, 158
    5:18, 159
    5:14, 159
    5:23, 160
  • 1’:
    4:54, 161
    5:00, 161
    4:44, 161
    5:25, 160
    4:54, 160

Pärast tegime natuke ÜKEt peale (21 min, 91 l/min) ja oligi trenn läbi.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin üle jupi aja teisipäevase jooksu stardiga kodust, mitte spordiklubist. Käisin sadamaraudteel. Hommikune megavihm oli oma jäljed maha jätnud. Kraavid olid osad vett triiki täis, teised jällegi nähtavalt suurveega uhutud. Poolel maal oli selline järv ees, et pidin tagasi pöörama ja läbi võssi sain viimaks Tähe tänava ületada. Väga hull. Nädalavahetuse pikk jooks vist jõudis kohale, sest see väike rahulik ots oli juba hulka raskem kui esmaspäevane pikk fartlek. (6.13 km, 6:47 min/km, 140 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Viimaks saime staadionile, sest ilm oli kuiv. Soojenduseks tegime 2 kilomeetrit, siis korralik jooksuharjutuste plokk otsa. Lõikudes ootas ees üks kõige raskemaid trenne üleüldse sellel aastal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii hull suremine oli. Ega tempo osas midagi hullu ei olnud, aga lihtsalt lõpus sain täiesti otsa. Ülesanne oli 1+2+1+2+1 km kiireid liigutusi, vahele 400 ja 800 meetrit rahulikult. Tempod tulid sellised:

  • 1 km: 5:10, 161
  • 2 km: 5:20, 166
  • 1 km: 5:13, 165
  • 2 km: 5:26, 166
  • 1 km: 5:27, 163

Mõtlesin, et prooviks kilomeetrised 5:10 ja kahesed 5:20, aga 2. plokist alates oli see täiesti võimatu. Üldplaanis jään rahule, aga miks nii raske pidi olema? Ju siis pidi. Reedeseks treeningvõistluseks ma midagi hoidma ei hakanud.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: 10. Lasva Jõe- ja Järvejooks. Vot see on mõistlik võistlus, mis algab tööpäeval kell 19. Ilusti saime pärast tööpäeva lõppu sõitma hakata ja olime kell 18 Kääpal kohal. Ehk jõuan uuel nädalal pikemalt kirjutada, aga täitsa üllatavalt hea jooks oli. Tugev tunne. Mõnus! (11.82 km, 5:31 min/km, 165 l/min)

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Olime nädalavahetusel maal minu vanemate juures. Vaatasime juba nädala sees raja välja. Hommikul viisime iga 5 km tagant joogid punktidesse valmis. Ostsime Valaste kohvikust Eesti kõige kallima pooleliitrise Coca-Cola: 2.9 eurot. Täielik röövimine, aga annab jooksul hea poweri. Kell 11.30 asusime teele.

Ma ei osanud sellest jooksust väga midagi oodata, sest alles üleeile oli ju võistlusel siiski päris tugev pingutus. Hakkasin vaikselt minema. Ümberringi olid suured vihmapilved, õhk oli mõnusalt jahe, esialgu ootas ees lõik suhteliselt tugevas vastutuules. Esimesed 5 km läksid kiirelt, juba oli esimene joogipunkt kohal ja Kohtla-Järve paistis. Läbi metsapargi jooksin Tallinn-Narva maanteele välja, sealt hakkasin Valaste poole minema. 10 km peal sain jälle juua ja siis pöörasin korralikku pärituulde ning võtsin pankrannikul Eesti ilusamaid kilomeetreid.

Vaatasin kiirelt Valaste joa üle ja võtsin suuna järgmise punkti osas. Taganttuul lausa lükkas, sest oma 145 pulsi juures tõmbasin vahepeal kilomeetreid 6:15ga. Tõsiselt mõnus oli. Mere peal olid tohutud vihmapilved ja äike sähvis ning kõu mürises, aga mina ei saanud tilkagi vihma. Kuskil 18 km peal pöörasin tagasi Jõhvi poole. Vot siis hakkas kõige raskem lõik. Põhimõtteliselt 8 km motivatsioonisirget, enam polnud pärituult ja päike hakkas praadima. Lugesin seal neid kilomeetreid. 20 km peal sain juua, aga juba 22 km peal oli jälle janu. Lõpuks, 25 km peal sain viimase spordijoogi, sirge sai otsa, Jõhvi paistis ja tuli täielik uus hingamine.

Päris esialgne plaan oli teha 2 tundi rahulikku ja 1 tund maratonitempos, aga tundsin, et seda on palju. Motivatsioonisirgel arvestasin üleüldse, et jätan selle maratonitempo ära, sest reedel sai juba üle tunni aja korralikus tempos joostud. Kui aga Jõhvi jõudsin, siis tuli nii hea emotsioon ja otsustasin lihtsalt tunde pealt veidi kiiremini joosta. Viimased kilomeetrid tulin vastutuules 6:00 kanti ja oligi 30 km purgis. Tehtud. See oli ikka väga hea tunne ja korralik runner’s high. Nüüd olen Kihnuks valmis. (30.36 km, 6:24 min/km, 147 l/min)

Kokkuvõttes:

Jääbki juba vähem kui 2 nädalat maratonini. Kõik põhitrennid on tehtud, nüüd on viimane väike timmimine ja rahulikumad nädalad, et maratoniks kõigist rasketest trennidest välja tulla. Ega ainult trenn ei tee tugevaks, piisav puhkus on valemis olulisemgi. Reaalsuses võib oma plaanid nüüd ära teha, sest enam paremaks minna ei saa, halvemaks aga küll. Järgmisel nädalavahetusel hakkan toitumise teiperiga pihta. Kiirelt tuli see Kihnu. Hoian pöidlaid, et ilm halastaks.