Autor: Margit

Sel aastal võtsime Tartu Rattaralli virtuaalsõidu koos härra Jooksjaga ette ühel reede õhtul pärast tööpäeva lõppu. Kuna nädalavahetustel on ühel vaja korralikult pikki jookse teha ja teisel on aeg-ajalt keset päeva paar pildistamist või korteriühistu asjadega tegemist, polnudki seda Rallisõitu kuskile väga paigutada. Lisaks jäi maikuusse meie mõlema koroonavaktsiini 2. doos, seega tuli ka sellega arvestada. Valituks osutus 21. mai õhtu. Enne seda me kumbki mingisugust rattatrenni kordagi ei teinud. What else is new?

Kõige pingelisem oli kindlasti õhtuse liiklusega linnast välja saamine. Valisime kõrvalised tänavad ja võimalikult vähe valgusfoore. 25 minutit kulus läbi linna stardipunkti vangerdamiseks. Stardis nullisime kellad ja asusime teele. Nädal aega jutti oli vihma sadanud ja ümberringi oli küll vihmapilvi, kuid stardis paistis siiski päike, mis etteruttavalt saatis meid finišisse välja.

Esimesed kilomeetrid möödusid “mõnusalt” vastutuult rühkides. Minu õnneks murdis härra Jooksja tuult, seega ei pidanud ma kohe esimestega kilomeetritega pulssi lakke tõstma hakkama. 🙂 Kiiruse hoidsime tagasihoidliku, mõte oli lihtsalt kahekesi mõnusalt aega veeta ja see 58 km läbi tiksuda. Stardis sai räägitud, et kui suudaks keskmist kiirust umbkaudu 20 km/h juures hoida, siis on juba väga hästi. Tahtsin, et see rattasõit oleks mulle ka pika rahuliku trenni eest.

Pöördel Nõo poole jäin ma pikalt maantee äärde seisma, sest kui härra Jooksja suutis täpselt õigel hetkel maantee ületada, siis minust läks see hetk kuidagi mööda. 😅 Passisin üle minuti seal kohe kindlasti. Katkematu autode voog ühelt ja teiselt poolt. Lõpuks sain ka mina turvaliselt maanteest üle ja siis sai edasi juba väiksematel teedel sõita, kus pole mingit katkematut autoderida, kes sinust pahatihti ka väga lähedalt mööduda tahavad.

Nõos tahtis üks kiisu peaaegu ratta alla jääda, sest ta ei osanud unisena ratturite kiirust õigesti hinnata ja jäi meid hämmingus teele vaatama, kuid kerge pidurdus andis kiisule piisava aja oma teeületus edukalt lõpetada. Täpselt nagu ka eelmisel aastal, nägime ka sel aastal rattaralli jooksul rohkelt igasuguseid karvaseid ja sulelisi, alates kiisudest ja kutsudest, lõpetades värviliste lindude ja hobustega.

Alates Nõost polnud enam suuremat vastutuult rügamist. Mida õhtu poole edasi, seda vaiksemaks läks tuul üleüldiselt. Etteruttavalt: Tartusse jõudes valitses üldse täielik tuulevaikus. Seega kui eelmisel aastal oli lõik Nõost Kambjasse üks suur vastutuules rügamine, siis seekord oli täitsa vastupidi. Iga väiksemgi tõusuke muidugi võttis mul kohe keele vestile, aga ei midagi ülatamatut. Õnneks pulss langes samuti väga kiirelt.

Kambjast edasi oli rada veidi muudetud. Eeldan, et mingite teetööde tõttu? 🧐 Igal juhul tuli veidike taaskord suurema maantee ääres sõita, aga õnneks oli see lõik lühike. Kambjas oli vahetult enne meie saabumist vihma sadanud, teed olid väga märjad ja õhk tuntavalt jahedam. Vaatamata sellele, et mul olid jalas paksud ja soojad CEPi meriinoga talvesokid, hakkasid mu niigi jahedad varbakesed seal lõigul tõeliselt ära jäätuma. Tol hetkel kahetsesin küll, et mul normaalset rattavarust pole ühes kingakatetega. Mul pole hetkel enam isegi rattapükse, mida siis veel katetest rääkida, eksole. 😅

Õnneks kulges aga teekond allamäge, seega sai suurema vaevata normaalselt kiirust nautida. Kuniks tuli üks pööre vasakule, mis viis mind kruusateele. Ma olin väga pettunud ja üllatunud, et selline lõik ametlikult rajale sisse tehti. Samal ajal oli ärevus laes, sest mis te arvate, kellel oma rumaluse ja laiskuse tõttu polnud rattakoti varusisekummi kaasas?

Jep.

Mul.

Maanteerattaga kruusale. Oh jeesus. 🙄

Liikusin seal ettevaatlikult ja aeglaselt, ise pidevalt hinge kinni hoides, et kodust kõige kaugemas punktis nüüd halvimat ei juhtuks. Samal teel loomulikult pidi veel kitsal teel mööda sõitma veel ka suur veoauto, kelle eest ma ühes rattaga praktiliselt kraavi hüppama pidin. Kui viimaks selle kruusatee lõpp paistma hakkas, sain korraks rahulikumalt hingata. Ukerdasin seal lõigul vist peaaegu 10 minutit. Sinna lõigule jäi lõpuks maha eesmärks saada keskmine kiirus 20 km/h. Mis seal siis ikka.

Edasi läks jälle palju paremas tempos ja meeleolus kauni päikeseloojangu saatel. Kuniks olime vist veidi vähem kui 20 km kaugusel Tartust, kus mõlema varbad ja labajalad olid lõplikult ära jäätunud ja energiatase hakkas langema, sest kõht oli ootamatult tühjaks läinud. Meil loomulikult polnud ehtsatele amatööridele kohaselt kaasas ka spordijooki ega mingit snäkki, ainult tavaline vesi. Tegime väikse pausi, võimlesime natuke, et varbaid soojendada ja tagumik sadulavalust veidike vabamaks saada. 😂

Tartusse sisenemisel pööras aga rada jälle mõnusalt langevaks ja ei pidanud enam nii palju pingutama selle tühja energiapaagiga. Jalad olid uuesti jäätunud, kuid kodu praktiliselt juba paistis. Et aga Zeppelini juures meil veel 58 kilomeetri täitumisest veidike puudu oli, tegime Tigutorni juures väikse ringikese peale ning Aura juures sai raja ametlik pikkus täidetud.

Tehtud! 🎉

Suurt medalit, millega pilti teha, 21. mail veel kahjuks üles seatud polnud, see tuli paar päeva hiljem. Meie saime pilti teha Rattaralli lippude ja müstiliselt ilusa päikeseloojangu saatel. Igal juhul oli taaskord üks väärt Ralli. 🙂

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:56:35
• Distants: 58 km
• Keskmine kiirus: 19,7 km/h
• Max kiirus: 43,5 km/h
• Keskmine pulss: 133 bpm
• Max pulss: 164 bpm