Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. ÜKE päev. Ei miskit uut siin päikese all: läksin varem trenni, jooksin alla pikemalt (5 km, 7:25 min/km, 141 l/min). Tegime päris korraliku ploki jooksuharjutusi ja “äratuseks” lühikesed kiired liigutused, 3×200 meetrit, sama palju rahulikult (2x aeglasemalt) vahele. Kuna kordusi oli nii vähe, proovisin tõesti teha nii kiired liigutused, kui saab. Tuli välja nii:

• 4:13 min/km, 153 l/min
• 4:35 min/km, 163 l/min
• 4:38 min/km, 162 l/min

Seejärel keskendusime ÜKEle, fookusega peamiselt kerelihastel. Täitsa korralik pikk ÜKE plokk sai kokkuvõttes (36 min, 103 l/min).

Teisipäev: trennivaba. Aevastasin päeva jooksul mitu korda, pea tuikas kergelt ja väsimus oli peal. Selline ehtne haigeks jäämise tunne. Jätsin Pumpi ära, puhkasin rohkem, võtsin topeltkoguse vitamiine ja sõin tsitruselisi. Vist aitas, sest kolmapäevaks oli jälle tunne normaliseerunud.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Vähemalt pidi olema. Tegime oma soojendused (5,06 km, 7:03 min/km, 143 l/min) ja jooksuharjutused ära ning ootasin lõike, mida eelmisel nädalal selleks kolmapäevaks lubati. Mida polnud, olid lõigud. Treener ütles, et teeme hoopis treppe. See ei sobinud minu plaanide, sh nädalavahetuse ülipika jooksuga kohe üldse mitte kokku. Otsustasin, et teen ülejäänud trenni iseseisvalt. Kiirelt mõtlesin, mida teha ning sisestasin lihtsalt ühe 40-minutilise fartlekki kella ja hakkasin jooksma. Tegin 5 korda 5 minutit kiiret Z4 jooksu, vahele 3 minutit rahulikult. Välja tuli nii:

• 5:39 min/km, 161 l/min
• 5:34 min/km, 162 l/min
• 5:43 min/km, 164 l/min
• 5:35 min/km, 163 l/min
• 5:47 min/km, 164 l/min

Enesetunne oli hea. Jooksu ajal jälgisin ainult pulssi, kuid tagantjärele vaatan, et tempod olid nende pulsside kohta ju isegi väga head. Hakkab looma. Trenni lõpus sain teistega koos kiirelt veidike venitada.

Neljapäev: rahulik jooks. Vaatasin nädalavahetuse pika jooksu ühe jupi üle. Linnas on osad tänavad ikka täielik liustik, kuid laias plaanis suuremad teed on lahti sulanud ja kui õigesti valida, on juba jooksmiseks päris mugav teekate. (6,29 km, 7:15 min/km, 145 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: sünnipäevajooks. Vabariigi 106. aastapäev, ühtlasi minu sünnipäevale lähim nädalavahetus. Traditsioonil ei saa lasta unustuse hõlma vajuda. Täitus 10. aasta sünnipäevajooksu, sest alustasin kunagi aastal 2015 üksinda 23 kilomeetriga. Kaks jooksu on tervise tõttu vahepeal ära jäänud, seega sünnipäevajooks vol 8. Diil ikka sama: läbin vanuse jagu kilomeetreid.

Ilm oli täpselt sama nagu esimesel sünnipäevajooksul: peaaegu tuuletu, paar plusskraadi ja paks udu. Seekord tuli aga läbida juba 32 kilomeetrit. Parimate jooksusõpradega oli juba ammu kokku lepitud, et 24. veebruaril teeme ära. Seekord tegime jooksu kolmel ringil: esimene viis meid ca 20 km Ihaste ja Veibri suunda, teine ring oli peamiselt Supilinnas ja kolmas Sadamaraudteel. Kõik rajad, kus koguneb valdav enamus minu jooksukilomeetritest.

Ettevalmistus oli korralik, olin iga nädal religioosselt kilomeetreid kogunud ja väga pikki 2–3-tunniseid ringe teinud. Sain Treenerilt kiita, et vaatamata talvele ikka korralikult selleks jooksuks valmistun, ei lähe puusalt tulistama ja ennast vigastama. Ikka ju tore, kui keegi kiidab, eriti Treener. Tegelikult olen neid pikki otsi ja korralikke jooksunädalaid kogunud ju juba novembrist saadik. Neli kuud! Esialgu jooks-kõnnina, viimased kaks kuud puhtalt jooksuna.

Startisime laupäeval kell 10. Linn ja minu kodutänav oli kaunilt sinimustvalgete lippude külluses. Minagi panin end sümboolsetes toonides riidesse. Ilm õnneks soosis väga õhukesi kihte, hea ja kerge oli minna. Startisime viiekesi, esimeste kilomeetrite peal liitus jooksvalt veel kolm sõpra. Aeg ja kilomeetrid täiesti lendasid. Kiirelt olime juba läbi Ihaste ja Veibri. Räpina maantee kandis saime natuke vihma, aga ei midagi hullu. Esimesel ringil sõin iga tunni järel ca 50 grammi kummikomme.

Umbes 2,5 tunniga olime tagasi alguspunktis. Osad lõid sellega kilomeetrid lukku. Tegime väikse joogipunkti, pakkusin külalistele kummikommi ja juua. Jalad kippusid kõigil juba kangeks kiskuma, aga ees ootas selle päeva kõige lühem ring.

Supilinna kõnniteed olid paras liustik. Seal ikka andis nende jalalihastega venida, aga kui juba jõe äärde saime, läks palju paremaks. See oli tõesti hea ja lühike 5-kilomeetrine ring. Tegime jälle kiire boksipeatuse, et ikka oleks energiat ja vedelikku, mida kulutada. Treener tuli Poisiga meile kaasa elama ja nemad tegid ilusa sümboolse 3,2 km käruringi. Meie läksime oma viimasele ringile Sadamaraudteele.

Natuke tavapärast ülesmäge ukerdamist Karlovas ja siis saime mitu kilomeetrit mõnusalt allamäge kulgeda. Siit-sealt ikka lihaste kinnituskohad kiskusid, sest kilomeetreid oli juba 26+, aga mingit hullu valu minul polnud. Ka energia oli mõnusalt üleval ja mingit haamrit seekord ei saanud. Pidime kilomeetrite täis saamiseks tegema veel pisikese lisapauna ning oligi 32 kilomeetrit koos. Oluliselt kergemalt kui eelmisel aastal. Ilm ja teekate soosisid, aga ilmselt oli ka jooksuvorm mõnevõrra parem. Kui oleks vaja olnud, oleks suutnud veel mõned kilomeetrid joosta. (32,11 km, 7:36 min/km, 145 l/min)

Minu vaprad kaaslased teevad sünnipäevajooksust tõelise pidupäeva. Ilma oleks see lihtsalt üks pikk jooks ühel pidulikul päeval. Olen tänulik, et mul on minu eas veel nii mitmeid tõelisi, häid sõpru, kellega saan praktiliselt iganädalaselt palju aega koos veeta. Kui palju täiskasvanuid saab sellist privileegi nautida? Et seda tähistada, istusime õhtul koos, sõime head toitu ja jutustasime kuni hiliste tundideni.

Pühapäev: trennivaba. Lihased nüüd väga hullud polegi, aga siit-sealt ikka kinnituskohad kisuvad. Tegime härra Jooksjaga oma sammud ära, tegime koduseid toimetusi ja valmistusime uueks nädalaks, nagu pühapäeviti ikka.

Kokkuvõttes:

Järgmine nädal saab olema tähtis ja põnev. Esmaspäeval tähistan JJVga liitumise 10 aastapäeva, teisipäeval oma sünnipäeva ning reedel asun tööle uuel ja põneval ametipostil Pangas. Uskumatu ja äge kõik ühekorraga.