Esmaspäev: trennivaba. Käisin JJVs, aga ainult kergelt kõndimas ja rullimas.

Teisipäev: rahulik jooks. Plaan oli järgmine: kui kõik on okei, siis teen 10 km rahulikult, kui energiat eriti pole, siis teen 7. Kaks trennivaba päeva oli vahel ja tunne oli normaalne, seega tegin 10. Ei olnud lennukat tunnet, aga polnud ka mingit jalgade järelvedamist ega leinamist. Käisin ka dendropargis jooksmas, kuhu ma muidu väga ei viitsi minna, ja aeg läks päris kiiresti. (10,03 km, 7:10 min/km, 140 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kihnus võistlenutel suurt midagi teha ei lubatud, 50–60 minutit rahulikku jooksu. Oli nädala kõige soojem päev, juba trenni sörkides hakkas palav. Tegime üheskoos mõnusa ringi Ihaste suunal (9,12 km, 7:04 min/km, 143 l/min), ülejäänud trenn oli üks suur mokalaat, aga selle tähtsust ei tohi alahinnata. Mokalaat on väga oluline! Lõpuks sörkisin koju.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: minifartlek. Või rahulik jooks kiirendustega, kes kuidas tahab. Selle nädala märksõnad on tööväsimus ja kehv unekvaliteet, seega ma väga ei imestanud, et ma reedel pärast tööpäeva lõppu diivanile “korraks” puhkama minnes lõpetasin pooleteisetunnise uinakuga. Ma olin nii unine, aga tuli jooksma minna, sest enam ei ole kella 22ni valge, vaid kell 20.30 tuleb juba hämarusega arvestada. Plaanis oli rahulik jooks koos 5×100 meetri kiiremate minilõikudega. Esimesed kilomeetrid olid väga uimased, aga siis läks paremaks ja kiirendused äratasid üles. (7 km, 7:12 min/km, 141 l/min)

5x100m:

• 5:00 min/km, 152 l/min
• 4:56 min/km, 154 l/min
• 5:06 min/km, 155 l/min
• 5:14 min/km, 156 l/min
• 5:45 min/km, 157 l/min

Laupäev: fartlek. Pika jooksu asemel üks fartlek. Kavas oli 15 minutit soojaks, 8×2 minutit maratonitempost 20 sekundit kiiremini, 4×1 minut maratonitempost 30 sekundit kiiremini, 15 minutit mahajooks. Null motivatsiooni oli laupäeval trenni minna, lonkisime mõlemad härra Jooksjaga õhtul toast välja null energiaga.

Nädal on maratonini jäänud, aga ma siiani pole enesekindel, et ma soovitud-mõeldud tempos maratoni joosta suudan. Aga midagi tuli selleks trenniks ette võtta. Enam-vähem sai tempod ära tabatud, kuigi tempotunnetus oli päris kehv, kippusin kohe liiga kiiresti minema ja seejärel tempot redigeerides olin jälle aeglane. Minutilised tulid selgelt liiga kiiresti. Loksutasin neid temposid, trenni lõpuks oli tunnetus parem ja enesetunne igal juhul oluliselt parem kui alguses. (10,71 km, 6:33 min/km, 154 l/min)

8×2′:

• 5:24 min/km, 161 l/min
• 5:39 min/km, 160 l/min
• 5:38 min/km, 161 l/min
• 5:32 min/km, 161 l/min
• 5:50 min/km, 161 l/min
• 5:19 min/km, 162 l/min
• 5:38 min/km, 161 l/min
• 5:31 min/km, 163 l/min

4×1′:

• 5:15 min/km, 163 l/min
• 5:19 min/km, 163 l/min
• 5:21 min/km, 166 l/min
• 5:01 min/km, 168 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Selle nädala jooksud ei olnud halvad, aga ei olnud ka mitte midagi erilist. Ma ei oodanud, et mingi lennuk sisse tuleks, aga lihtsalt selline meh olek erilist emotsiooni ei tekita. Pigem paneb mind muretsema lünklik uni ja üldine väsimus. Võib-olla olen unustanud, aga ei mäleta, et varem nädal enne maratoni nii tuim olek olnud oleks. 🤷🏻‍♀️ Täna hommikul alustasin süsivesikute mahalaadimisega, seega ega seda lennukust kuskilt enam tulemas ei ole ka, pigem saab energia poolest täielikus augus ära käidud.

Kokkuvõttes olen ma… murelik? Vist. Ei ole sellist magusat ootusärevust, mis tavaliselt enne maratoni on. On tühjaks pigistatud sidruni tunne, vaimselt isegi rohkem kui füüsiliselt. Ma ei tea, miks seekord nii on. Võib-olla peaksin seda maratoni enda jaoks rohkem lahti mõtestama. See ei ole lihtsalt üks jooks, lihtsalt üks võistlus nagu teised. Pole mul ju seekord kellegagi eriti maratonijuttu puhuda olnud, härra Jooksja Tallinnas maratoni ei jookse, trennipundist olen enam-vähem ainus, kes maratonile läheb ja võistlejaid on üldse väheks jäänud… Kuidas sinna maratonilainele tagasi saada?

Püüan viimase nädalaga end maratoni meeleolusse viia, vähem stressata ja rohkem igasugustest kohustustest puhata. Ehk on abiks? Kui keegi üldse on veel siin neid ridu lugemas, siis hoidke mulle pöialt. Ja kui pole palju paluda, tulge pühapäeval raja äärde. Iga toetav sõna ja nägu on abiks!