Mul tõusid ihukarvad püsti selle pealkirja kirjutamise peale. Vähem kui 2 nädalat.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Taastusin Suvejooksust, kiireid liigutusi ei teinud. Sörkisime Mailiga rahulikult Kvissentali suunas ja tagasi. Oli kerge jooks ja pulss ilusti madal. (7,42 km, 7:16 min/km, 135 l/min) Trenni teises osas tegime ÜKEt kogu kehale. Enim andsid tunda puusad ja tuharad, seal oli tunda, et laupäeval sai kiirelt joostud. (46 min, 91 l/min)

Teisipäev: rahulik jooks. Nädala kergeim jooks. Kõik kuidagi klappis, väga hea ja kerge oli joosta. Tulin koju ja olin optimistlik, et nüüd hakkab minema. Isegi Garmini VO2max indeks hakkas üle jupi aja tõusma ja maandus 44 peal. (6,33 km, 6:58 min/km, 141 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Väga raske lõigutrenni päev. Kogu värskus ja kergus oli kadunud. Sain sellest aru juba soojenduse lõpus, kui üksinda jooksuharjutusi tegema hakkasin. Teised olid sisehallis, sest staadion oli vhmast ligumärg, aga mina läksin oma pikki lõike õue kergliiklusteedele jooksma. Ees ootas tõeline väljakutse: 2+1+2+1 km kiireid lõike, vahele 1 km rahulikku jooksu, kokku 10 km lõigutrenni.

Teadsin, et saab olema raske, aga ei osanud kuidagi ette näha, et nii raske. Ilm oli oluliselt jahedam ja meeldivam kui eelmise nädala lõigutrennis, aga kuhjunud koormus istus mul turjal nagu tonn telliskive. Hakkasin vaikselt minema, pulss jumala madal, aga jalad lihtsalt kiiremini ei liigu. Lõpetasin tempo jälgimise kiirelt ära ja lihtsalt jooksin enesetunde järgi, et oleks pingutus, aga et päris kasti end ei jookseks. Kokkuvõttes tuli välja nii:

• 2 km: 5:35 min/km, 162 l/min
• 1 km: 5:47 min/km, 158 l/min
• 2 km: 5:52 min/km, 160 l/min
• 1 km: 5:51 min/km, 161 l/min

Kui mina TYSKi tagasi jõudsin, oli peaaegu kõigil teistel oma lõigud juba lõpetatud. Ajasin juttu, sotsialiseerusin ja õnneks see ei lasknud hakata oma trenni taga “leinama”, et nii raske ja aeglane oli kogu see asi. It is what it is. Treener ütles, et pidigi raske olema ja laupäeval on veel raskem. Siis on natuke veel raske ja siis loodetavasti läheb heaks. 😅 Jään seda head osa ootama.

Neljapäev: trennivaba. Kihnu mineku päev. Mõned kilomeetrid sõitsin rattaga, aga ei tulnud pähe kella käima panna.

Reede: rahulik jooks. Magamaminek oli paar tundi liiga hiline ja unetunde jäi väheks. Äratuskell ei olnud üldse meeldiv, aga teadsin, et pean jooksu enne hommikusööki tehtud saama, ülejäänud päev on muid käimisi ja tegemisi täis ning järgmisel päeval start juba kell 10 – kuidagi ei venita hilisemat jooksu välja.

Läksin kella 8 ajal jooksma, unine oli olla. Olin Garminis puhtalt kaardi alusel mingi raja endale kokku pannud. Paaris kohas pidin natuke ekslema, et õigele rajale saada, ja ühes kohas eksisin rajalt. Mul on küll väga kehv suunataju ja orienteerumisvõime, aga õnneks sain aru, kuhu poole pean minema. Sain nende kaheksa kilomeetri jooksul joosta asfaldil-, kruusa- ja metsateel, varjus ja päikeses, metsas, karjamaal ja külades. Kihnu oma täies ilus. (8,2 km, 7:14 min/km, 139 l/min)

Laupäev: Kihnu Männäkäbä Maraton. Pikemalt peatselt. Pärast poolmaratoni jooksin veel 9 km peale, et päeva saldoks kirja saada 32 km = kõige pikem pikk jooks enne maratoni.

Pühapäev: trennivaba. Tulime Kihnust tagasi, tee oli pikk ja väsimus suur. Kihnu sai läbi, minu viimane nädal puhkust sai läbi. Kurb.

Kokkuvõttes:

69 km jooksu nädalaga: pole vist imestada, et ma sellest treeningplokist täiesti väsinud olen. Päriselt pikad pikad jooksud on nüüd läbi. Lõigutrennid peaksid teoorias vähemalt mahu poolest kergemaks minema. Jäänud on vaid peenhäälestus. Tallinna Maraton läheneb hirmsa hooga. Mulle ei mahu pähe, et juba selle nädala lõpus hakkan ma teiperiga peale ning kohe-kohe on võimalik maratoni ilmaennustust jälgima asuda.

Kuhu see aeg kõik kadus?

Kas ma olen saan valmis?