Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fartlek. Sel nädalal oli kavas 10 korda 2 minutit kiiret pluss 2 minutit mõõdukat jooksu. Välja tulid kiired nii:

• 5:23 min/km, 164 l/min
• 5:26 min/km, 167 l/min
• 5:25 min/km, 166 l/min
• 5:13 min/km, 168 l/min
• 5:35 min/km, 165 l/min
• 5:18 min/km, 168 l/min
• 5:09 min/km, 169 l/min
• 5:11 min/km, 169 l/min
• 5:25 min/km, 168 l/min
• 5:51 min/km, 171 l/min

Seekord sain joosta koos kahe noormehega. Tempod ja pulsid klappisid, aga peamiselt sobis neile vist see, et mina vahtisin kella ja ütlesin, millal midagi tegema peab. 😅 Igal juhul ei pidanud üksi jooksma ja see annab kiiremate liigutuste kvaliteedile ja motivatsioonile alati palju juurde. (10,19 km, 6:24 min/km, 157 l/min)

Viimase lõigu tempos julgen kahelda. Panime viimase lõigu täiskiirusel ja ka pulss oli kõrgeim. Küll aga jooksime terve maa Ülejõe pargis suurte puude all, seega ilmselt GPS kadus vahepeal ära. Pärast seda lõiku rahulikuma jooksu tempoks näitab 6:23, mis kindlasti polnud nii kiire, aga noh, ega suures plaanis vahet pole.

Ülejäänud aja tegime kogu keha ÜKE, et olemasolevat toonust hoida ja vigastusi vältida. (34 min, 111 l/min)

Teisipäev: BodyPump. Marilini sünnipäeva Pump erilise playlistiga. Kõik vanad head klassikud, ülesehituselt lihtsad jälgida, aga megaefektiivsed lood. Jalgu ikka hoidsin, aga lisa väljaastete lugu tegi järgmiseks päevaks jalad omajagu kangeks. Ülakeha nagunii saab alati vatti, aga korra nädalas võib. (70 min, 109 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Kehva ilma eest põgenesime sisehalli. Soojendused ja jooksuharjutused alustuseks, nagu ikka. Lõigutrennis ootasid ees sammu võrra pikemad lõigud ehk 800-meetrised. Annab neid ringe ikka ringitada seal 200-meetrise raja peal. Treener andis igaühel valida lõikude arvu, 2–4 tk., intensiivusus Z5 ehk punane. Aga kui maraton on ees ootamas, siis ei ole seal eriti midagi valida, ikka tuleb maksimum ära teha. Nädalavahetuse võistluse hirmus ei hakanud midagi vähendama, maraton on siiski põhiline. Välja tuli ootamatult ühtlane värk:

• 4:56 min/km, 164 l/min
• 4:56 min/km, 169 l/min
• 4:56 min/km, 169 l/min
• 5:00 min/km, 169 l/min

Lõigu järele sörkisin ülirahulikult ühe ringi ja seejärel puhkasin 2 minutit. Esimesed kolm lõiku tulid sekundipealt samad, viimane oli 3 sekundit aeglasem. Pulss löögipealt sama. Täppisteadus. Enesetunne oli vaatamata mõnevõrra kangetele lihastele täitsa hea. Korralik anaeroobse lävega flirtimine, kord löögike siinpool, siis kaks teisel pool, aga surma ei saanud. Hakkab looma.

Nüüd tahaks juba pikki lõike laduma hakata (hint-hint, Treener).

Neljapäev: ratas. hanna x moomoo 12. naiste rattasõit. Lootsime, mis me lootsime, aga nüüd saime kätte ühe tõsiselt ülimärja sõidu. Welcome to Estonia, Hanna! Kõik algas ilusti, Ihastes päike piilus pilvede vahelt. Mul oli kindel plaan grupi lõpus istuda ja mitte kordagi vedada, et jalad saaks lõigutrennist taastuda.

Saime natuke vähem kui 5 km sõita ja järsku käis hull pauk. Kogu grupp jäi seisma ja asus menetlema: kes, mis ja kus juhtus. Mariti ratta tagarehv oli täiesti puruks. Ei läinud mitte ainult sisekumm, mille lihtsa vaevaga vahetatud oleks saanud, vaid auk oli väliskummist läbi, päris pirakas teine. Seal polnud midagi teha. Orgunnisime talle transpordi järele ja saime oma teekonda jätkata.

Kuniks tuli maha räme padukas koos mööduvate äikesepilvede ja rahega. Tee muutus väikestviisi jõeks, tegime ringi lühemaks ja hakkasime Tartu poole tagasi kütma. Just sel ühel korral polnud mul vesti särgitaskus kaasas… Sõidu ajal jahe ei hakanud, sest õhk oli ju tegelikult soe, aga kui peatusime, et keegi saaks jälle midagi selga otsida, vot siis hakkas natuke jahe. Õnneks sai turvaliselt koju veeretud. Ja siis ööseni ratast pestud-hooldatud, kust kogu õli-määre oli vihmaga maha pestud. (45,1 km, 24 km/h, 122 l/min)

Reede: trennivaba. Trennivaba päev juba reedel. Tavaliselt saan selle alles pühapäeval. Selline tunne, nagu paneks koolist poppi. Aga poolmaratoniks tuli veidike vangerdusi teha.

Laupäev: võistluseelne soojendus. Soojendus, mis erilist enesekindlust ei andnud. Sain korralikult vastutuult rühkida, vaatamata sellele oli juba megapalav ja higi muudkui voolas. Sörkisin 3 km (7:15 min/km, 143 l/min), tegin väikse võimlemise ja hakkasin jooksuharjutustega kodu poole liikuma. Moepärast tegin ühe lahtijooksu ka: täiesti mäest alla, allatuult, kõik kaardid minu poolt, aga kiirust oli null ja jalad olid tühjad. Lonkisin 2 km koju, vähemalt mingi energia ja verevarustus sai kehas liikuma. Tuleb, mis tuleb.

Pühapäev: Ironman Tallinn 70.3 Team Relay. Pikemalt peagi. Kokkuvõttes: olen natuke shook, et sellise keskmise pulsi ja tempoga nendes oludes, päikselises, kuumas ja tuules, 21 km ära kestsin.

Kokkuvõttes:

Viis nädalat Tallinna Maratonini. Ühelt poolt on tunne tugevam, jalad kannavad, lisaks baasvastupidavusele on hakanud tempovastupidavus tekkima. Teisalt ei mahu mulle hästi pähe, kuidas ma peaksin viie nädala pärast suutma selle maratoni edukalt ära joosta. Kuidas ma eelmise aasta oktoobris Chicagos praktiliselt sama tempo ja 5 lööki madalama pulsiga jooksin terve maratoni, nagu eile jooksin Tallinnas pool? Vana hea laul: aega on nii vähe, kuidas ma valmis saan? Jah, viis nädalat ei ole üks, kaks võistlust on enne veel ees, ehk on septembris ilm mahedam, aga eneseusku pole veel saabunud. Ei imesta, kui viie nädala pärast loen sõnu “mahedam ilm” ja naeran, sest olen just kuskil vananaistesuves, 30 kraadis ja teps mitte kiirel rajal maratoni jooksnud. 🙄

PS. Teisipäeva õhtuni saab osaleda Skechersi Suvejooksu loosis! LINK