Esmaspäev: trennivaba. Minu sünnipäev! Käisin TYSKis rullimas, sotsialiseerumas, saunas ja kommi jagamas. Imekombel ei olnudki lihased nii valusad, kui pühapäeva õhtul sünnipäevajooksu järel karta võis.

Teisipäev: rahulik jooks | stretching. Lõuna ajal tegin ühe kiire, aga rahuliku viiekilomeetrise ringi. Lihased olid täitsa okeid, võiks isegi öelda, et särtsakas oli olla. Ei mingit väsimust ega lihasvalu. Uskumatu. (5,13 km, 7:34 min/km, 143 l/min) Õhtul käisin stretchingus venitamas.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Vaikselt hakkas mingi väsimus kohale jõudma. Täiesti null energiat ja uimane olek. Soojenduse (2,75 km, 7:43 min/km, 132 l/min) ja jooksuharjutustega sai seisu natuke paremaks küll, aga juba lahtijooksudest oli aru saada, et kerge lõigutrenn olema ei saa.

Lõigutrennis oli Treeneril meie jaoks ette valmistatud 800, 600 ja 400-meetrised lõigud, igaüht kaks korda ja soovituslikult tõusvas tempos. Jooksin koos Kairega ja laias laastus saime sellega päris hästi hakkama. Pulss mõnusalt punases. Jube hea, et tehtud sai, aga kindlasti oli raskem kui eelmisel nädalal. Tempod:

• 800: 4:59, 4:59 min/km
• 600: 5:00, 4:55 min/km
• 400: 4:38, 4:35 min/km

Neljapäev: rahulik jooks. Tegin terve päeva tööd ja toimetusi, sain laua tagant minema alles kell 20 ja jooksma veel hiljem. Ma olin tühi nagu kott ja vaimselt täiesti tühjaks pigistatud. Null motivatsiooni pimedas ja lumistel teedel joosta. Aga läksin ikka. Valisin valgustatud linnasisesed teed ja tänavad, üksinda pimedas ei kipu kuidagi Tähtvere pargi tagumisse nurka või Ihaste teele. Tegin oma 6 kilomeetrit ära ja ikka tunduvalt parem oli olla. Jooks on alati hea otsus, isegi öösel ja pimedas. Sai pea värskeks, mis sest, et jalad ei tahtnud eriti koostööd teha. Pulss oli see-eest lausa imelikult madal. (6,3 km, 7:54 min/km, 133 l/min)

Reede: BodyPump. Viimased lähetuse ja puhkuse-eelsed asjad sai tehtud, kott pakitud ja kiirustasin mõneks ajaks viimasesse BodyPumpi. Sain uut kava proovida. Esmakordselt väga palju sotti asjast ei saanud, mingid lood olid hullult kiired, teistes oli imelik muusika, osad olid okeid. Lihased olid väsinud. Tegin ära, sai tehtud. Järgmisel korral saab ilmselt kava uuesti nagu esimest korda teha, suurt midagi kavast meelde ei jäänud. (76 min, 106 l/min)

Laupäev: trennivaba. Sõitsin oma 18-kilose kotiga Valenciasse töölähetusse. Tšau, Eesti, järgmiseks kolmeks nädalaks!

Pühapäev: pikk jooks. Ma olin konkreetses eufoorias selle jooksu järel. Pulss ja tempo polnud eriliselt head, aga ega ma väga ei imesta, sest eelnev päev oli pikk, uni kehvavõitu (kes jälle kõndis unes, ärgates hotellitoas vannitoa ukse taga?) ja hommikusöök kahe batooni näol mitte just eriliselt hea. Aga.

Valencias on ideaalsed tingimused jooksmiseks. Pikk endine jõesäng, kus on üle 8 kilomeetri parki, kus meeldivalt aega veeta. Eraldi teed ratturitele, kõndijatele ja jooksjatele: reaalselt tee, mis on ainult jooksmiseks. Joogivee kraanid, puude ja tuule vari. Mida veel tahta? Nii palju jooksjaid, inimesed koeradega jalutamas, mõni armas kass, mitte kuskil lund ega jääd teedel, päike ja mitte liiga soe õhk. Ma lihtsalt jooksin endorfiinide toel, vaatasin vaated ja peaaegu ei jõudnud hommikusöögile. Napikas. (15,41 km, 7:44 min/km, 143 l/min)

Kokkuvõttes:

Pärast seda mõnusat jooksu ei suuda ma nüüd veel rohkem oodata ära järgmist reedet, kui ma saan puhkusele Portugali, et niiviisi peaaegu 2 nädalat joosta, puhata ja olla. Siin Valencias olen ma siiski töölähetuses ja saab olema neli ülitihedat päeva, kuhu palju trenni ega vaba aega ei mahu. Loodan paar jooksu hommikul vara või õhtul hilja oma programmi mahutada, siis on juba hästi.