Esmaspäev: sõudmine ja ÜKE. TYSKis on sellest nädalast individuaalne treenimine lubatud kindlatel kellaaegadel, et vältida sportlaste trennidega tipptunnil kokkupuutumist. Tegin siis minagi oma treeningpääsme jälle lahti, et käia kõndimisele vahelduseks wattbike’i väntamas ja normaalses keskkonnas ÜKEt tegemas. Kohe, kui klubi uksest sisse astusin, sain aru, et ei mingit wattbike’i: rattad seisid välisukse kõrval ja ootasid transporti klubist ära. ☹️ Pettumus. Jõusaalis oleks ka võimalik ratast vändata, aga seal on alati siiski palju inimesi väiksel pinnal, seega ei taha ma sinna trügida. Läksin siis hoopis sõudeergomeetrite saali ja sõudsin 50 minutit (8,4 km, 3:00 min/500 m, 117 l/min). Pärast tegime härra Jooksjaga pool tunnikest ÜKEt kõhule ja seljale (36 min, 97 l/min).

Teisipäev: kõndimine. Mul ei olnud otseselt plaani teisipäeval trenni teha, aga ilm oli nii ilus ja ma olin nii läbi terve päev ekraani taga istumisest, et lausa kiskus õue. Tegin lühikese 4-kilomeetrise ringi ja nautisin ilma. 4,2 km, 10:08 min/km, 115 l/min

Kolmapäev: kõndimine. Taaskord ilus ilm ja jalg tatsus nii rõõmsalt all. Te ei kujuta ette, kui väga ma igatsesin jooksmist sellel päeval. Super ilm, lemmik rada, kevad igati õhus, palju jooksjaid ümberringi… Nutta oleks tahtnud. Ei ole see jooksuarmastus mitte kuskile kadunud. Mitte kuskile. 6,35 km, 10:12 min/km, 116 l/min

Neljapäev: kõnd-jooks (7+3). Ma tundsin, et nüüd ma jälle tahan jooksmist proovida. Mu tervis on paar nädalat stabiilne olnud ja tahtmine oli uuesti olemas. Aga eks tõsi ta on, et see jooksmine on praegu ikka väga raske. Isegi see kolm minutit sörki kõndimise vahepeal võtab pulsi kõrgeks, kui mõte pulsihoidmiselt korrakski ära liigub. Ma pean nii palju tähelepanu pöörama sellele, et jalgu maksimaalselt aeglaselt liigutada. Tore on, aga raske on. 🙂 Täpselt see sama tunne, mis oli kunagi ammu-ammu jooksmist alustades. 6,45 km, 8:59 min/km, 135 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: matkamine. Ei viitsinud sel nädalavahetusel kuskile sõita, et matkata, seega matkasime hoopis Emajõe ääres. Alustasime paremkaldalt, kus liikusime kuskil tööstuse vahel mööda asfaltteid. Siis ületasime Ihaste silla ja matkasime mööda jõeäärset loodusrada. Seal oli korralikult jäine, seega tempo kohe langes. Tuul oli ühe paju maha murdnud ja saime sealt pajutibudega oksi koju tuua. Tuul läks aina valjemaks ja lund hakkas tuiskama. Kuid õnneks oli riietus täpselt õige ja see ilm ei seganud absoluutselt. 🙂 Enne suuremat tormi jõudsime õnneks koju ära suusatamist vaatama. 11,8 km, 11:14 min/km, 119 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Olen nädalaga täitsa rahul. Järgmisel nädalal tahaks jälle korra kõnd-jooksu proovida, tasa ja targu, ja muud trennid analoogselt sellele nädalale teha.