Esmaspäev: kõndimine ja ÜKE. Teadsin, et kui ma kohe esmaspäeval ehk harjumuspärasel ajal oma ÜKE trenni ära ei tee, siis nädala lõpus ei jõua ma selleni nagunii. Tegin kenasti oma kõndimise ringi õues ära (6,3 km, 11:34 min/km, 116 l/min), vahetasin riided ja pool tunnikest ÜKEt kohe otsa. Mul on suurim vaba põranda ruum köögis, seega laotasin oma mati sinna. See aga pole parim lahendus, sest siis mõtled ainult õhtusöögile. 😅 Harjutused sain aga siiski kenasti tehtud. 30 min, 106 l/min

Teisipäev: trennivaba. Õues sadas “mõnusat” jäävihma, ma püsisin oma luude huvides toas.

Kolmapäev: kõndimine. Korralik uisutamine, mitte kõnniring. Kõik oli räigelt jääs ja väga libe pärast seda teisipäevast jäävihma ja kolmapäevast sula. Käisin oma lemmikul jõeäärsel ringil, kuulasin podcaste. The usual, ei midagi uut. 6,5 km, 11:41 min/km, 115 l/min

Neljapäev: kõndimine. Mul oli vaja üle saja aasta korraks kontorist läbi käia, seega ühendasin kaks käiku ja läksin pärast Deltast läbi käimist pika ringiga koju. Käisin oma ERMi ringil. Mõnusalt soe ja kevadine oli. Märkus endale: kummikud ei ole parim jalatsivalik 6-kilomeetrisele ringile. 😅 6,6 km, 10:55 min/km, 115 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: sünnipäevamatk. Mäletate, et alates 23. sünnipäevast olen ma igal aastal teinud traditsioonilist sünnipäevamatka, kus läbin iga eluaasta eest ühe kilomeetri. Esimese matka tegin pika jooksuna üksinda 2015. aastal. Ilm oli kevadine ja teed lumevabad. Teisel ja kolmandal aastal olime juba suurema pundiga jooksmas ja iga kord läks rada aina jäisemaks, lumisemaks ja raskemaks. Neljandal ja viiendal aastal jooksime mu sünnipäevajooksu TÜSKi sisehallis, 100+ ringi. Eelmisel aastal oli mul tervisega seis nii hull, et isegi kahe või kolme päeva peale jagatuna polnud ma võimeline kõndides midagi sellist tegema. 😔

Sel aastal oli mul pisike unistus sünnipäevamatka traditsioon taaselustada, kui tervis seda vähegi lubab. Olime härra Jooksjaga pea igal nädalavahetusel kuskil looduses kahekesi matkamas käinud. Minu tempos, minu pulsi järgi. Nii kergematel kui ka raskematel radadel muudkui kõndinud ja matkanud. Meie pikim matk oli Taevakojas. 18 km ja 5 tundi koos pausidega. Pärast seda olid jalad päris läbi ja ma isegi sain pisikese ülepinge põlveõndlasse, mis mõne päevaga leevenes. Süda oli igati eeskujulik ja lasi mul matkasid nautida.

Paar nädalat tagasi reklaamis Facebook mulle üht üritust: Kondimootor 30/50: Kalevipoja rada. See toimus laupäeval, 27. veebruaril ehk täpselt minu 29. sünnipäeval. Pakkumises rajad pikkusega 30 ja 50 km. Kui see ei ole märk ja saatus, mis mina ei tea, mis on. 🙂 Elamus+ korraldas huvitava raja siinsamas Tartu lähedal, pakkus kahes punktis sööki ja jooki, vajadusel oleks saanud rajal ka abi. Viimasel soodsama regamise päeval panime end härra Jooksjaga kirja. Kahjuks kedagi teist kaasa ei saanud ega tahtnud kutsuda, sest et katkuaeg.

Ootamatult saabunud (loodetavasti) kevade algus oli talvematkast teinud päris põneva ettevõtmine. Viimasel õhtul enne matka ostsime endale matkasaabaste alla jäätallad, mis oli ainuõige tegu. Nimelt olid raja esimesed kilomeetrid küll ilusal metsarajal Kaiu rattaringil, kuid teed kattis kiilasjää. Selle vastu ei saa ükski matkasaabas. Jäätallad aga lubasid kindlal sammul normaalses tempos edasi astuda.

10 km peal jõudsime snäkipunkti, kus oli tõeline pidulaud kaetud. Nosisin seal ära pakikese vinnutatud liha ja veidike pähkleid, jõin vett. Mõnus energia tuli jälle sisse. Seejärel algas teine 10-kilomeetrine ots. Alustuseks saime mõned kilomeetrid edasi mööda asfaltteed minna, mis oli mõnus vaheldus jäisele rajale ja andis süvalihastele veidi puhkust. Siis aga algas ca 4 km ja tund aega sulalumes sumpamist, mis viis pulsi kõrgemale ja võttis tempo jubedalt alla. Looduskaunis küll, kuid raske rajalõik.

Sealt välja saades oli veidi veel asfalti ja seejärel paistis juba lõunapunkt. Seal pakuti meile Tactical Foodpacki matkalõunat. Olid ka mõned snäkid soovijatele, kuid mul sai kõht oma nuudliroast mõnusalt täis ja polnudki muud vaja. Saime asuda viimasele 10 kilomeetrile.

Kui varem olime pidevalt enda ees ja taga teisi matkajaid näinud, siis nüüd saime edasi sammuda üksnes kahekesi. Justkui 30 km raja peal polekski enam kedagi olnud. Või siis olime meie oma distantsi viimased, mis on igati võimalik. 😅 Jalatallad kippusid juba tunda andma ja mudane kruusatee polnud enam nii põnev kui varasem metsarada. Vahepeal mängisime sõnamängu, et kilomeetrid kiiremalt lendas, ja 6-tunnise netoajaga ja hea enesetundega olimegi 30 km läbinud. Koos kahe pausiga läks aega 6:36.

Ma ei ole alates Berliini maratonist nii pikka maad jalgsi läbinud. Minu elu pikim matk oli Norras Trolltungal, see oli veidi lühem ehk 27 km pikk, kuid tulenevalt 2000 tõusumeetrist võttis aega 10 tundi koos pausidega. 30 km matk ilma jooksmata oli omaette elamus. See, et ma suudan 30 km pärast südamehaigust omal jalal hea enesetundega läbida, on minu jaoks midagi suurt ja uhket. 🙂 Ma küll ei jooksnud sammugi, aga ma siiski läbisin selle maa. Ma tulin tagasi traditsiooni juurde, mis on mulle oluline. Mul on lootust, et ehk võib mõni teinegi unistus veel täituda, kui ma juba nüüd midagi sellist suutsin. 30,3 km, 11:57 min/km, 130 l/min

Pühapäev: trennivaba. Jalad on ootamatult vähe väsinud ja valusad eilsest pikast matkast, kuid tegin ikka mõnusa puhkepäeva. Ajasin koduseid toimetusi.

Kokkuvõttes:

See oli üks tõeliselt mahukas ja tore sünnipäevanädal. Ma olen nii rahul, loomulikult kõige rohkem matkaga. 🙂 Nüüd jääb vaid loota, et märts toob soojust ja lõpuks ka kevade. Aitab küll sellest lumest ja talvest.