Täna, täpselt nendel hetkedel, kui ma neid sõnu siin kirjutan, möödub 12 nädalat minu haigestumisest. Esimesest 8 nädalast ma enam ei heieta, nendest olen juba kirjutanud kaks korda (1, 2). Täna tahan ma rääkida sellest, kuidas hakkas paistma minu esimene valguskiir kuskil tunnelis. Loodetavasti selle tunneli lõpus.

Südamehaigete taastusravi

Ega ma väga palju targemaks ei saanud kogu selle aja jooksul alates viimasest kirjutamiskorrast kuni tänaseni. Alustasin 24. jaanuaril südamehaigete taastusraviga. Esimene kohtumine oli… huvitav. Pidin oma kõrge hobuse seljast maha ronima ja endale teadvustama, et see on nüüd minu elu kuni suveni. Instagramis kirjutasin sellest nii:

Täna käisin oma esimeses südame taastusravis. Kõik oli täpselt selline, nagu ootasin: rühmaliikmed olid minust kaks kuni kolm korda vanemad, liikusime rahulikult ja jälgisime kullipilgul pulsikella. Lisaks vanaema juubelile omane muusika, alustades Mati Nuudest ja lõpetades rahvalike viisidega.😂 Pärast 8 nädalat täielikku trennikeeldu võtan aga vastu kõik, mis on lubatud ja vähegi trenni moodi. Järgmised 12 nädalat tuleb seal vastu pidada ja süda terve(ma)ks saada. Pöidlaid pihku!🤞🏻

Nüüdseks olen ma saanud taastusravis käia 9 korda. Oleks pidanud olema 13 korda, aga kaks korda on tähtsamate tööasjade tõttu vahele jäänud ja kaks korda järjest puudusin ka sellel nädalal, sest mul õnnestus veel haigeks jääda (sellest hiljem pikemalt). Kui alguses tundsin end seal ravis ikka väga vales kohas olevat, siis nüüd olen ma harjunud seal käima ja ootan neid “trenne” väga. (Lahtiütleja: et keegi valesti ei mõistaks, siis ma kasutan jutumärke vaid seetõttu, et tegu on siiski raviva füüsilise liikumisega, mitte treenimisega sportlaste seas levinud mõistes.) See on ainus trennimoodi tegevus, mis on mulle lubatud, ja ma võtan kõik sellised võimalused avasüli vastu. 🙂

Mis me taastusravis teeme? Tinglikult võib jagada “trenni” kolmeks osaks. Esiteks me liigume kõndides ringis ja teeme ÜKE-laadseid harjutusi umbes 20 minuti vältel. Vahel on abiks Pilatese pall, puidust “kangi”vars, tennisepallid, kummilindid ja nii edasi. Teeme kergeid harjutusi, kord rohkem ülakehale, kord rohkem alakehale. Kahel korral oleme saanud teha ca 10 kükki ja 10 väljaasted. Ilma naljata: mu viimaste nädalate parimad elamused. Seejuures jälgime kõik oma lubatud pulsse. Igas trennis patsutan endale vaimusilmas õlale ja tänan oma mõttes Treenerit, et vähemalt minu harjutuste sooritamise tehnika on korralik. Sellele seal väga palju tähelepanu ei osutata, kuigi võiks, eriti sihtgruppi ja nende vanust arvestades (vale tehnikaga väljaaste näiteks on üpris ohtlik asi…).

Seejärel suundume edasi veloergomeetritele. Osad saavad sõita arvutiga ühendatud ratastel, teised on tavaliste ergomeetrite peal. Mina olen enamasti olnud tavalise peal. Väntame 20 minutit, ikka kullipilgul pulsikella jälgides. Mina panin kenasti Garminile hoiatuse peale, et ta minu peale kõvasti karjuks, kui pulss üle lubatud 128 löögi läheb. 20 minutit aeroobset tegevust: no ma nii naudin. 🙂 Samapalju naudin neid hetki, kui pean valgusfoori vilkumise ajal sebral 5 jooksusammu tegema.

Viimaks tegeleme umbes 15 minutit mõne üksiku kõhulihase harjutusega ja suurema osa ajast venitame ja rahuneme. Viimased 2–3 minutit saame maas lamamiseks, et pulss alla läheks ja saaks võtta trennijärgse pulsinäidu (enne “trenni” algust võtame ka alati istudes pulsinäidud, samuti võtab füsioterapeut näidud rattasõidu ajal). Mina loen endale siis joogatundide shivasana “mantrat”: “Ma lõdvestan oma sääred ja labajalad. Mu sääred ja labajalad on lõdvestunud” ja nii edasi, kuni kõik kehaosad on läbi mõeldud. Kujutan ette, et olen kunagises Intsu YogaFunci tunnis. 😅

Kahjuks pole taastusravid läinud laitmatult. Pärast esimest nädalat sain ma täpselt samasugused valud südamesse nagu detsembris. Rääkisin sellest loomulikult ka arstidele ja füsioterapeudile. Seejärel võtsin taastusravides veel vaiksemalt. Kahjuks aga sain ka selle nädala esmaspäeva õhtul kodus jälle torked südamesse. Arstid on siiski seisukohal, et taastusraviga me hetkel jätkame. Neid peaks mul jaguma umbkaudu maikuu lõpuni.

Tööelu

Üldiselt olen ma kogu selle haiguse perioodi ajal hakanud tohutult hindama oma tööandjat ja kolleege, sest igal pool ei oldaks kindlasti nii vastutulelikud, et saan igal ajal tööd teha kodukontorist ja nädalas kolm korda lugeda tööpäev lõppenuks kell 14.15, et kella 15 taastusravisse jõuda. Kolleegid on samuti olnud igati vastutulelikud ja toetavad. 6+ kuud haiguslehel istuda oleks lihtsalt õudne, sh ka rahaliselt.

Eks see haiguse kõrvalt töötamine on selline kahe otsaga asi, aga kui ma enamik ajast olen kodukontoris, kus vajadusel saan olla pikali, võtta rohtu või vahepeal puhata, siis ma tunnen, et see jõudumööda töötegemine aitab mul natukenegi vaimselt tervemaks jääda. Kui on kehvem päev, siis loomulikult ei saa ma midagi teha. Tunnen end süüdi, et kuidas ma tööpäeval nii, aga vahel on see paratamatus. Ma läheks ilmselt mitte midagi tehes ja oma tervise pärast muretsedes siin kodus hulluks. Üks aruanne on kahe kuuga jälle valmis saamas. 🙂

Reaalsuses pole mul ka asendajat, seega jumal tänatud, et ma ikka tööd teha olen saanud. Muidu tuleks kõik hiljem tagantjärele ära teha: pole just meeldiv perspektiiv. Olen tänulik, et olen saanud töötegemisega jätkata. Juba suur edasiminek võrreldes detsembrikuuga, kui olin rohkem horisontaalis valudes lamamas kui tööpostil.

Arstivisiidid

Iga kord, kui pean jälle perearsti või spordiarsti tüütama, tunnen end tohutult süüdi, aga samas: kui mina ei võitle enda tervise eest, siis kes seda veel tegema peaks? Vahel olen väsinud ja ei jaksa võidelda: annan endale siis paar päeva ja pean oma lahinguid edasi. Olen julgelt pommitanud perearsti SMSi teel uuendustega oma tervise osas, samuti kirjutanud e-maile ja käinud mitmed korral vastuvõtuvälisel vastuvõtul oma spordiarsti juures. Ja nad veel vastavad mulle: seega ilmselt ei vihka nad mind veel väga palju. Nali naljaks.

Vahepeal käisin ära ka naistearstil ja kaks korda hambaarstil. Et kõikvõimalikud jamad välistada, mis südamele liiga võivad teha. Hambaarst kahjuks leidis selle, mida karta võis: minu 2018. aastal kalli raha eest juureravitud hammas on peetis. Õigemini: oli peetis algusest peale. 🙄 Juba 2018. aasta suvel, enne Norra reisi kerge valu ja tundlikkuse peale tehtud hambaröntgenil on näha, et ravitud hambal on põletik all olnud. Kaks arsti, sh hammast juureravinud arst on seda pilti 2018. aasta augustis ja septembris näinud. Kumbki midagi ei öelnud. Kolmas nägi kohe, et asjad on halvasti.

Põletik ilmselgelt oli seal siiani, sellest ka pidev tundlikkus, mida tundsin. 2 aastat on see põletik istunud mu kehas ja teda nõrgestanud. Pole välistatud, et ka südamele liiga teinud, kas otseselt või kaudselt. Nüüd on mu hammas uuesti lahti võetud ja ravim sisse pandud ja ravi jätkub märtsis. Raha, aega ja närvirakke läheb palju. Ainus lootus, et see hammas ikka alles jääb. *pöidlad peos*

Sellel nädalal hakkasid asjad ka südamerindel väikeste hüpetega edasi liikuma. Eelmisel nädalal nägin oma spordiarsti, kellega oli kontaktinud perearst, ja veelkord minu jutu ära kuulnud, sain ma lõpuks, 11 nädalat hiljem suunamise ehhokardiograafiasse. Tahtsin natuke õnnest nutta, sest midagi oli vähemalt edasi liikumas.

Esmaspäeval ootasin tund aega kardioloogi ukse taga ja ehho sai tehtud. Üllatus-üllatus: leida polnud sealt südamest mitte kui midagi. Tuli see jutt, mida ma isegi tean: miks te varem siin ei käinud? Proovisin uurida ja puurida veel 20 minutit, aga targemaks palju ei saanud. Pigem mõisteti hukka minu taastusravisse suunamine, kästi iga päev kõndimas käia ja soovitati veel üht toidulisandit. Öeldi, et südametoonid on tuhmid, mida iganes see ka ei tähendaks. Lisaks nägin, kuidas arst kirjutas dokumenti sõnad: võimalik südamelihase kahjustus. 😶 Kahtlustas, et mul võis kunagi olla perikardiit (mida ma oma sümptomite põhjal algusest peale kõige tõenäolisemaks pidasin, aga hei: ma pole arst). Tundsin jälle lootusetust ja kõndisin sealt kabinetist välja. (Samal õhtul sain taastusravijärgselt valud südamesse.)

Kurtsin ja arutasin oma arstitandemiga. Spordiarst kutsus kohe teisipäeval vastuvõtule. Arvas taaskord, et viga pole südames, vaid kuskil mujal. Natuke pani kahtluse alla ka trimetatsidiini ravi: võimalik, et see hoopis kurnab mu südant. Samas praegu seda ravi ka ei katkestanud. Võta siis kinni. Suunas mu alustuseks kopsupildile, rääkis ka võimalikust gastroskoopiast tulevikus. Mul hakkas paha juba selle mõeldes, sest kunagi olen pidanud “mõõka neelama” – pole meeldivaim kogemus. Kopsupilt tundus loogiline jätk: kui kops on peetis, hapnikku piisavalt peale ei tule, siis süda teeb ai-ai. Lihtsustatult. Kopsupildi tegin kohe samal päeval ära. Üllatus-üllatus: kopsupilt oli puhas. Andsin juba korraks alla. Mis kurjam mul siis viga on?!

Paradoksaalselt jäin sama päeva õhtul haigeks. Madal palavik, kohutavalt kipitav ja kriipiv kurk, natuke köhatusi. Kolmapäeval sama lugu, taastusravisse minna ei saanud ilmselgelt. Neljapäeval kaebasin perearstile, et ikka jube kehv on olla. Sellist kurguasja oli mul ka eelmise aasta novembris ja detsembris ja selle aasta jaanuaris, aga enamasti ilma palavikuta. Perearst saatis mind samal päeval, s.o eile veel vereproove andma ja kurgukaape proovi viima. Täna lisandusid ka omajagu “paukuvad” ja valusad köhahood, seega on haigus liikunud ülemistest hingamisteedest allapoole.

Täna, reedel saabusid eilsete analüüside tulemused ja lõpuks hakkas paistma minu tumepimedas tunnelis imepisike valguskiir.

“Mul on midagi viga (olnud)!”

Midagi ülimalt põhjapanevat ei selgunud, kuid midagi siiski. Nagu ikka, oli mu hemogramm täiesti korras nagu kõigil eelnevatel kordadel alates septembrist. Põletikunäitajad olid kõik ilusti normis, kilpnääre korras.

Selgus aga esiteks see, et olen läbi põdenud Epstein-Barri viiruse ehk mononukleoosi. Millal – seda on keeruline öelda, sest markerid, mis olid mul väga kõrged (VCA IgG ja NA IgG), ütlevad vaid seda, et viirus on läbi põetud, kuid pole reaktiveerunud, ja võib olla läbi põetud ükskõik mis ajahetkel mu eelneva elu jooksul. See võis olla eelmisel kuul, eelmisel aastal või 10 aastat tagasi. Pole võimalik teada. Ega see teadmine ka palju juurde ei anna. Ainult seda, et nii viiruslik peri-, endo- ja müokardiit võivad olla Epstein-Barri viiruse komplikatsioon. Nii palju ma teadusartiklitest välja kaevasin.

Teine ja minu jaoks hoopis kõnekam leid oli Chlamydophilia pneumoniae. Ehk siis maakeeli kopsuklamüüdia, mitte segi ajada tuntud suguhaigusega, eksole. Tegu on bakteriga, mitte viirusega, seega on võimalik selle pahalasega natuke rohkem ette võtta. Kiired internetiuuringud leidsid selle bakteri kohta jällegi seoseid nii peri-, endo- ja müokardiidiga, kuid näiteks ka ateroskleroosi, artriidi, astma ja muude “toredate” haigustega. Vereproov näitas, et IgM oli negatiivne, IgG jälle tugevalt üle normi kõrge. Kokkuvõte Synlabi lehelt:

IgM:

• Positiivne tulemus viitab ägedale infektsioonile
• Püsib kuni 6 kuud
• IgM kaob verest sõltumata haiguse kulust. Ei sobi ravi efektiivsuse hindamiseks
• Täiskasvanutel reinfektsiooni korral IgM ei teki
• Lastel ei teki sageli ka esmasinfektsiooni puhul

IgG:

• Püsib positiivsena aastaid peale nakkust. Esineb 60 – 80%-l täiskasvanutel
• Ägeda infektsiooni diagnoosimiseks võtta kordusproov 10 – 14 päeva pärast. IgG väärtuse 4x tõus kinnitab ägedat infektsiooni.
• Ei sobi ühekordse analüüsina ägeda infektsiooni diagnoosimiseks

Järelikult: pole tugevat põhjust (veel) kahtlustada käimasolevat infektsiooni (sest IgM oli negatiivne, kuid ta võib olla negatiivne ka reinfektsiooni korral), kuid seda ei saa ka välistada (sest IgG oli siiski palju üle normi). Nagu näha, tuleb mind veel uuesti testida, sest otsuseid saab langetada ainult ja üksnes näitajate dünaamika alusel. Kuna ma sõidan peatselt ära puhkama ja oma tervist taastama, siis 14 päeva järel minult uut proovi võtta ei saa. Kurgukaabe oli negatiivne nii streptokokile kui C. pneumoniae‘le kui ka mükoplasmadele, kuid tuleb silmas pidada, et asjaolude sunnil ei võetud mu analüüsi päris korrektselt (see peaks olema võetud hommikul enne hammaste pesu ja söömist-joomist, mul võeti aga pärastlõunal).

Keeruline seis. Ei saa kinnitada, ei saa välistada. Suure tõenäosusega ägedat infektsiooni ega nakkusohtlikkust pole. Kahtlus, et see bakter kuskil toimetab, aga jääb. Arvestades aga minu haiguslugu ja pidevalt kestvaid kaebusi viimase poole aasta ja eriti 12 nädala jooksul (südamehaigus!), pidas perearst siiski õigustatuks 7-päevast antibiootikumikuuri.

Halleluujah, ma saan ravi! 😍

Ma saan aru, et *päriselt* suurt rõõmustamise põhjust siin pole, sest antibiootikumiravi on määratud natuke “väriseval” alusel, aga vähemasti on see samm edasi NSAIDidest, Preductalist ja vitamiinidest-toidulisanditest, ravimaks teadmata põhjusega oletatavat põletikku südamelihases, mida ehhokardiograafia vähemalt praegu enam kinnitada ei saanud. Midagigi on leitud ja midagigi tehakse. Söön need antibiootikumid ära ja vaatame siis, kas hakkab parem või halvem.

Mis edasi?

Minu asi on järgmine nädal aega üle elada. Homme sõidan kaheks päevaks vanemate juurde, kuna pole seal sõna otseses mõttes kuid käinud (viimati… ma ei mäleta, eelmise aasta kevadel? 😳) ja tähistame vaikselt minu peatselt saabuvat 28. sünnipäeva. Esmaspäeval tulevad mulle mõned sõbrad külla sünnipäeva pidama – loodan, et olen oma hingamisteedega piisavalt terve, et see plaan luhta ei läheks. Siis tuleb vastu pidada viimased kaks päeva tööl ja otsad seal kokku tõmmata, pidada ära oma päris sünnipäev koos härra Jooksjaga ja lennata minema puhkusele. Ja seal mitte koroonaviirust või mingit muud asja endale külge noppida *sülitab 3 korda üle õla*.

Lubasin Berliini maratonil joostes mõttes oma kehale pikemat puhkust, et möödunud haigustest välja tulla. Päris sellisel kujul polnud see mul küll plaanis, aga täpselt nii on välja kukkunud: üks väga pikk ja totaalne trennipuhkus, sest suurim väljakutse ja takistus tuleb veel ületada. Trennipuhkus, ent intensiivne vaimu treenimise aeg, et see raske aeg üle elada. Iga väike asi tundub suur. Iga tagasilöök lööb rivist välja. Iga edusamm on põhjus tähistamiseks. Iga tänaval jooksev inimene paneb sees igatsuse suure leegiga põlema.

Tsiteerides iseennast:

See aga ei tähenda, et ma ei igatseks jooksmist või oma trennikaaslasi. Igatsen. Iga jumala päev. Seekord olen kukkunud kõige sügavamasse auku ja sealt välja ronimine on ropult palju raskem ja ajakulukam kui kõigil eelmistel kordadel. Aga nagu Treener ütles: “Sa tuled sellest välja.”

See teekond saab olema valus ja raske ja piinarikas, aga seda magusam on see päev, kui ma jälle joosta ja treenida tohin. Ilmselt ei tule see päev 3 kuu pärast, võib-olla isegi mitte poole aasta pärast või selle aastanumbri sees, aga lõpuks see päev tuleb. Võib-olla ei jookse ma enam kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle.

See on ainus võimalus.