… ja läbi ta saabki. Uskumatu. Aeg lendab.

Aasta tagasi neid eesmärke püstitades olid mul omad oletused, millised neist peaks täituma kergemini ja millised raskemalt. Elu tegi aga omad korrektuurid ja minu oletused keerati kõik segamini. See lootus, et “Ainult seda stressi võiks seejuures natukenegi vähem olla…” nüüd küll kuidagi ei täitunud, sest nii hullumeelset aastat mul vist olnud pole, kui oli see 2018. Iga aastaga stressilevelil tase ülespoole – areng seegi! 😅 Tegelikult see muidugi naljakas ei ole ja ma kavatsen sellega järgmisel aastal teadlikult tegelema hakata.

Aga vaatame siis nendele eesmärkidele uuesti otsa ja paneme kirja, mis tegelikult tehtud sai, mis aga mitte.

1. SÄÄSTA VÄHEMALT 50% PALGALISEST SISSETULEKUST

Seda nimetasin ma kõige raskemaks ja keerulisemaks eesmärgiks. Aga võta näpust: selle eesmärgi suutsin ma kõige paremini täita ja isegi ületada! 🙂

Aasta tagasi kirjutasin nii: “Eelmisel aastal küündisin 42%-ni ja ma proovin see aasta kas või paari protsendi võrra 50%-le lähemale saada, kuigi sisetunne ütleb, et pigem see võimalik ei ole, kui ma just millestki veel loobuda ei kavatse või kuskilt mingit palgatõusu või hästi tasustatud lisatööd esile ei kerki…” Kusjuures: see 42% oli võetud puhtalt minu põhitöö palgatulu pealt. Kui arvestada ka muid sissetulekuid, mida mul 2017. aastal pigem vähe oli, oli tulemus 39%. Arenguruumi oli küllaga.

2018. aastal suutsin ma end piltlikult ribadeks rabada. Mis asi see vaba aeg on? Pakute lisatööd? Võtan kõik vastu! 😁 Küll kuskilt mõne nädalavahetuse või õhtu- ja öötunnid ikka leiab, et asi ära teha. Aasta alguses kutsusin ka ülemuse silmast silma kohtumisele, et minu palganumber läbi arutada, kuna olin hea töö eest kiitust saanud ja arvasin, et väärin natuke rohkem. 🙂 Palgatõus oli küll veidi väiksem, kui lootsin – 5% –, aga abiks ikka! Kusjuures kogu minu nähtud vaev ja rabatud töö minu tulude arvestuses ju ei kajastu: kõik töö ja raha, mis teen ja teenin oma ettevõtte all, jääb ettevõttesse ja sealt ma endale palka ega dividende lähiaastatel maksta ei kavatse (märksõnad: investeerimine ja passiivne tulu). Sellel aastal suurendasin oma tulusid (eraisikuna) 18,8% võrra. Patsutan endale nüüd õlale: hea töö, Margit, tubli!

Tulude suurendamisel on muidugi oma varjupool. 😕 Ma ei taha näiteks teada, milliseks võis kujuneda sel aastal minu keskmine unetundide arv. Ma olen lihtsalt nii väsinud. Samuti on oma pitseri saanud minu vaimne ja füüsiline tervis, sest pidev ja kasvav stress teeb mulle igati liiga. On palju neid hommikuid, kui lihtsalt ei taha voodist tõusta, aga peab. On palju neid õhtuid, kui kõigepealt vahid klaasistunud pilguga lakke ja siis hakkad oma õhtuste tööde ja kohustustega tegelema. Olen üle mitme aasta jälle ärevusega kokku puutunud, mis on üks kõige jubedamaid tundeid minu maailmas. Ajutiselt saab end niimoodi pooleks rabada, aga see kohe kindlasti ei ole jätkusuutlik ega tervislik. Not recommend.

Kulude osa oli veelgi üllatavam: minu kulud on vähenenud 10,2%. 😍 Eelarves püsimine pole küll täielikult õnnestunud, sest eelarvet sai sel aastal siiski 14% ületatud (2017: 29%). Eelarve on mul jagatud eri kategooriateks:

• toit (v.a väljas söömine)
• transport (Eesti-sisene, v.a reisimine välismaal)
• elamiskulud (sh pangalaen koos intressiga, kommunaalid ja laenukindlustus)
• ilu ja hügieen (juuksur 2x aastas, seebid-šampoonid-kreemid-hambapasta, mni üksik meigitoode jms)
• riided (sh spordiriided ja -jalanõud)
• sport (spordiklubi pääsmed, võistlused)
• tervis (hambaarst, visiiditasud, ravimid jms)
• kodu (koristustarbed, WC paber jms)
• kirjatarbed
• väljas söömine
• kingitused ja annetused
• reisimine (eelarve 0€)
• fotograafia (eelarve 0€, teoreeriliselt peaks fotograafia kulud jooksma mu ettevõtte alt)
• muu (kassitoit ja -liiv, panga teenustasu, iCloud, Spotify, kõik meelelahutus)

Eelarvest vähem kulutasin kategooriatele: transport, kodu, kirjatarbed, muu (olen seda eelarvet varasemalt alati ületanud, seega suurepärane areng!), väljas söömine (eesmärk oli väljas söömisele mitte kulutada üle 15€ kuus ja sellega sain ka hakkama) ja riided. Sel aastal kulus mul riietele ja jalanõudele täpselt 361€, sh uued matkasaapad moodustasid sellest kolmandiku. Riided on lihtne koht, kus tavaline eestlane (vähemalt selle põhjal, mida ma blogidest lugenud olen ja kaubanduskeskustes näen), saab sadu kui mitte tuhandeid eurosid aastas kokku hoida. Ma lihtsalt ei ole praegu piisavalt rikas, et osta kvaliteetseid asju ja seega ma lihtsalt ei ostagi mitte midagi enne, kui viimane häda käes on. (Kiir)moe tarbimine on miski, mille kavatsen 2019. aastal enda jaoks täiesti ringi mõelda, aga sellest juba 2019. aasta eesmärkide postituses. 🙂

Täpselt eelarves püsisin või ületasin neid kuni 5% kategooriates toit, elamiskulud ja sport. Toidule kulutan kuus ca 120€, selle raha sees on ka tööle kaasa tehtud lõunad, sest nagu väljas söömise eelarvest näha: see minu eelarvesse ei mahuks. Saaks kindlasti ka toidule veel vähem kulutada, aga mulle see summa sobib. Elamiskulud moodustavad minu kuisest kogueelarvest 48% ehk peaaegu poole. Kui kunagi pangalaen makstud saab, läheb elu palju ilusamaks. 😉 Spordi eelarvesse mahtus ka järgmise aasta Berliini maratoni reis, mis detsembris ära makstud sai. Spordikulusid aitas tugevalt vähendada fakt, et töökoht kompenseeris sel aastal 200€ ulatuses spordikulusid ja samuti sain Maijooksu reklaamnäoks olemise eest tasuta omajagu sporti teha ja osaleda peaaegu kõigil võistlustel, mis mul plaanis oli.

Need eelarve read, mida ma ületasin, läksid ikka korralikult lõhki. 😅

Nullreaga jookseb mul eelarves reisimine, mida kodu ehitamise ajal me endale lubada ei saa, kuigi tahaks. Teadlikult sai seda reeglit sel aastal korra rikutud. Vähem kui 300€ eest olin ma suvel nädal aega Norras ja käisin ära kauaigatsetud Trolltunga matkal.

2,7-kordselt ületasin oma ilueelarvet. Nimelt juhtus selle 26. eluaasta täitumisega mingi imelik asi ja ma järsku tundsin, et oh sh*t, ma hakkan nüüd väga kiirelt 30. eluaastale lähenema. 😅 Kui varem olin kasutanud täpselt neid tooteid, mis toidupoes enam-vähem kõige soodsamad olid, siis nüüd vahetasin oma juukse-, keha- ja näohooldustooted looduslikumate vastu välja ja olen nüüd hirmsuur Madara fänn. Rahast on küll kahju, aga enesetunne on ikka palju parem. Väljanägemise kohta nii kindel ei ole. 😁

Kõige suurem kulueelarve ületamine tuli aga kategoorias tervis: see sai ületatud lausa 4,25-kordselt. 😳 Esiteks ei osanud ma ette aimata, et mu ühe hamba juureravi NII palju maksma läheb. Teiseks alahindasin ma kulusid, mis tulid seoses mandliopiga. Tervise alla sai magama pandud 765€. 🙄 Autš.

Kui see pikk kulude ja tulude jutt kokku võtta, siis tulemus on selline, et 2018. aastal suutsin ma oma aasta jooksul teenitud kogutuludest (st palgatöö, lisatööd, passiivne sissetulek jm) säästa 55,5%. Kui võtta see protsent vaid palgatööst teenitud tulult, on number lausa 71,55%. Igal juhul on 55,5% väga suur samm edasi, võrreldes eelmise aasta 39 protsendiga. Seega: 50% säästumäära eesmärk on täidetud 111%! Mõelda vaid, kui kodu kunagi valmis saab: siis saab kõik säästetud raha ju investeeringutesse suunata! 😍

See nüüd ei puuduta küll väga otseselt enam säästmist, aga endale meeldetuletuseks võib lisada, et 2018. aastal suunasin 74,3% oma säästudest koduehitusse, 21% investeerisin aktsiatesse ja fondidesse (minu esimesed “päris”investeeringud said tehtud ja dividendid teenitud just sel aastal) ja 4,7% paigutasin meelerahufondi (vaba raha, mis on ettenähtud ootamatusteks) suurendamisesse. 2019. aastal on plaanis see proportsioon viia 80/15/5 peale.

2. MUUTA UUS ÄRIIDEE KASUMLIKUKS

Piinlik. Väga piinlik. Tuli välja, et päris puusalt tulistades asjad siiski väga ei toimi. Kasumlikkusest on asi veel üpris kaugel, kuigi katsetasin oma ideed nii üht- kui ka teistpidi. Tehtud investeeringud siiski päris liiva ei jooksnud, kuna leidsin viisi, kuidas neid oma fotograafiatöös ilusti ära kasutada, ühe ettevõtte vara ju kõik. 🙂 Igal juhul õppetund on saadud, pea norus on seoses selle ideega oldud juba piisavalt kaua ja otsin edasi neid äriideid, mis mind ehk ühel päeval finantsvabadusele lähemale võiks viia. 😉

3. OMA KODU SISUSTAMISEKS VALMIS “KARBI” STAADIUMISSE

2017. aasta lõpus kirjutasin sedaviisi: “See on üks ambitsioonikas eesmärk, mis ilmselt samuti täieliku täitmiseni ei jõua, aga anname endast kõik ja veel natuke, et siiski selleni jõuda. ” Väga imelik on öelda, et selle eesmärgiga me feilisime, sest tunne ei ole selline, nagu oleks me milleski läbikukkunud.

Me ju aimasime ette, et valmis karbini me sellel aastal veel ei jõua. Mitte isegi raha, vaid eelkõige just aja pärast. Kui härra Jooksja viibib kodumaal aastast napi veerandi ja teeb ehitustöid ju põhimõtteliselt ühe paari kätega (mina olen pigem abiline, koristaja ja planeerija), siis on jube raske kiirendada nullist sajani. Vahepeal tahaks ju elada ka, näiteks olla perega ja käia trennis. Aga ma usun, et me olime sel aastal siiski väga tublid ja peatselt saab lugeda kodublogis eraldi selle kohta, mis siis selle aastaga ikkagi tehtud sai. Seda kõike on tegelikult päris palju! 🙂 Aplaus härra Jooksjale.

4. MARATONIKS VÄHEMALT 5 KG KERGEM

Kust otsast see nüüd kokku võtta? Reaalsus on see, et maratoniks ma 5 kg kergem ei olnud, pigem oli see number 3–4 kg vahel. See kaos, mis toimus aga aasta viimastel nädalatel, teeb mind lihtsalt kurvaks sellepärast, millist jojotamist mu keha on pidanud kannatama. 😕

Sellel aastal oli see kaalulangetamine kuidagi väga raske. Palju raskem kui 2017. aastal, kui tublisti oma toitusid MyFitnessPali kirja panin ja üpris kergesti mõne kuuga ligi 10 kg maha raputasin. Ma siiani mäletan, mis tunne on joosta nii kerge kehaga, nagu mul tol ajal oli. Õudselt äge ja lennukas tunne! 🙂

1,5 aastat oleme elanud selles suures remondimöllus, tohutu hulga kohustuste ja pidevate muredega elu ja olu üle ja 1,5 aastat olen ma jälle selle kaaluga võitlust pidanud. Kõik, mis minu kehaga toimub, on tegelikult kinni selles samas diagnoosis, millest ma enne juba kirjutasin: see neetud stress. Ma tunnen, kui sassis on minu hormoonid ja kuidas see lihtsalt kõike mu kehas mõjutab, alates tujudest kuni söögiisu ja kaalunumbrini välja. Ma olen hakanud jälle oma kehaga võitlema ja tema peale pahane olema – niimoodi see kaal ei saagi langeda. Eelkõige pean ma saama oma elu jälle rõõmsamaks ja muretumaks, siis on ka normaalsete kogustega söömine vähemalt 10x lihtsam ja kaal kaob peaaegu iseenesest. Oma keha peale pahane olemine ei aita kuidagi paremaks saada. See valem on mul ju enda peal mitmeid kordi elu jooksul ära proovitud.

Olen sel aastal vähemalt 4–5 korda jälle uuesti alustanud kalorite lugemist ja portsjonite suuruse jälgimist (see on mu suurim komistuskivi…), aga iga kord olen selles läbi kukkunud, sest kaal lihtsalt ei taha langeda või kaob teosammul ja löön käega. Viimased 1,5 kuud on toitumise osas olnud täielik katastroof, sest oma peas olen ma istunud täielikus mustas augus. Musti ja nukraid päevi on olnud ikka palju rohkem kui helgeid ja rõõmsaid. Ainult stress level 9000. Kui üks emotsionaalne sööja on pidevalt kurb, eks te kujute ise ette, eksole… 🙄 Olen praegu lausa mitu kilo raskem, kui olin aasta alguses.

Eks mu peas on ikka see sama haamer tagumas, mis igal aastal: septembris tuleb maratoniks heas vormis olla. Kerges kaalus on jooksmine nii palju lihtsam, sest juba 3 kg on tuntav vahe, 5 kg rääkimata. Kõige paremini olengi ma tundnud end just praegusest ca 6 kg kergemas kaalus ehk selles vormis, mis mul oli 2017. aasta kevade lõpuks. Nii jooksmise kui ka välimuse mõttes. Selleks tuleb aga enne kupli all mõtted korda saada.

5. RAHULOLU PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Tehtud! Ainus jooks, mis mulle igati mõru maitse jättis, oli see kohutav Viljandi järve jooks. Kõigi teiste võistlustega võin sel aastal emotsiooni poolest igati rahul olla. 🙂 Loodan, et sama saan öelda ka järgmisel aastal.

Nüüd tuleb aga uue aasta eesmärgid kirja panna ja nende nimel tööd tegema asuda.