Esimene opijärgne treeningnädal. Ma teadsin, et pärast kolme nädalat haige olemist ja opist taastumist saab rajale tagasitulek raske olema, aga päris nii keeruliseks alguseks ma siiski valmis vist ei olnud…

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Minu kõige esimene trenn pärast 3 nädala tagust Tallinna Maratoni. Natuke oli hirmus, natuke oli põnev. Ootusärevus. Kiirelt trenni kõndides oli pulss juba 130, seega see hirmutas omajagu. Plaanisin lihtsalt veidi aega koos trennikaaslastega olla ja natuke rahulikult joosta, kui pulss ja enesetunne üldse lubavad. Kokkuvõttes tuli asi välja nii, et kõigepealt sörkisime värske Eesti 24 h jooksu naiste rekordi omanikuga 4 km väga rahulikus 7:30+ tempos ja kui minu pulss juba üle 150 tikkus minema, siis kõndisime. See oli esimeks korraks päris hea võhmale võttev trenn. 8:05 min/km, 146 bpm.

Hiljem lihtsalt rullisin ja venitasin sisehallis koos teistega. Siiski oli tore olla tagasi, näha oma inimesi. Olin tänulik, et üldse rajal tagasi olla sain. Kuid tagasitulek saab olla pikkkkkk teekond…

Teisipäev: trennivaba. Töökohustused tahtsid oma ja õhtuks olin nii väsinud, et kell pool kaheksa lihashoodlusesse mineku asemel lihtsalt pikutasin ja puhkasin, sest nii tundus õigem. Lihased olid ka sellest 40 min jooksust valusad.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Seekord jooksin kehva ilma kartuses sisehallis muudkui ringe, kokku 40 minuti jagu. Esimesed 30 minutit oli tempo alla 150 pulsiga kenasti 7:00 kandis, mis nagu polegi ju nii katastroof kui esmaspäeval, aga siis justkui sai võhm otsa ja pidin jälle veel rohkem “tigu” olema. Mis seal ikka, vähemalt sai joosta.  7:12 min/km, 144 bpm.

Teises osas tegin 25 minutit ilma raskusteta hästi rahulikult oma tempos ÜKEt jalgadele. Kummilindiga astumised, raskuseta kükid, väljaasted ja harjutused matil. Harjutused toimisid juba esimesest kordusest alates. Kükkide ajal pidin tegema korduvalt pause, et pulss üle 160 ei läheks. Nagu lihtsalt… wow. Kui kergelt kaob vorm! Selle 25 minuti järel saabunud lihasvalu saatis mind veel 2 päeva.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: kerge jooks. Tegime härra Jooksjaga ülikerge õhtuse sörgikese ja veetsime 40 minutit kvaliteetaega. Tema ilmselt oleks saanud samas tempos mul kõrval kõndida. Olen vormi poolest tagasi mitme aasta taguses ajas, kus 160 pulss kergel jooksul tundub justkui kerge, kuigi niimoodi kerget jooksu teha ei tohi. Pidin kogu aeg end vägisi pidurdama, et ikka pulss kenasti all hoida. Jalad tahaks kiiremini, aga süda ei luba. 7:35 min/km, 147 bpm.

Laupäev: trennivaba. Käisin Tartu Linnamaratonil kaasa elamas ja tuttavatest pilte tegemas. Nii tore oli seda melu nautida, aga loomulikult jooksis mul sees süda verd, et ma ise rajal olla ei saanud.

Pühapäev: kerge jooks. Vihma muudkui sadas, aga mina läksin ikkagi jooksma.Tegin täpselt sama ringi, mis reedel, aga pulss ei tahtnud üldse alla 150 püsida. Nii, kui pingsalt kella ei jõllitanud, oli kohe 160+ platsis. Tempo ikka aeglane, aga see ei tundunud aitavat. Masendav. VO2max kukkus veel ühe ühiku võrra mudasse. 7:24 min/km, 154 bpm. 

Kokkuvõttes:

Plaanisin alustada treenimist rahulikult ja kui tagasilööke tervises ei tule, siis esialgu teha hästi kergeid ja lühikesi trenne ülepäeviti. Sel nädalal täpselt nii õnneks ka toimida sain. Raskemaid trenne teha, sh raskusi tõsta ei tohi ma veel nädal aega, seega ilmselt möödub ka järgmine nädal sarnase skeemi järgi. Eks näis, kuidas see tagasitulek edaspidi kulgeb.

Praeguseks langes VO2max 44 peale, st kukkus praktiliselt iga jooksuga. Suvise 50 võrreldes korralikus nullpunktis tagasi. Eks näis, kaua ta veel kukub ja millal tõusma asub. Tasa ja targu hakkan kevadhooaja poole astuma.