Tallinna Maraton 2018

… ehk ilmselt seni kõige õpetlikum maraton.

tallinna-maraton-2018-124

Enne maratoni

Suuremalt jaolt sai minu 10 nädalat treeninguid blogist ilusti jälgida, kõik maratoniteemalised postitused leiab eraldi kategooriast.

Mis veel viimasest nädalast rääkimata on: teiper ehk süsivesikute maha- ja pealelaadimine. Sellest on mu blogis korduvalt ka varem juttu olnud ja seekord möödus teiper jälle kenasti. Olen leidnud enda jaoks selle variandi, mis toimib ilma 4 päeva “surnud” olemata. Ehk siis 4 päeva (alates Kahe Silla jooksu finišist), s.o kuni neljapäeva lõunani väldin peaaegu kõiki süsivesikuid ja toitumine on üles ehitatud valkudele ja rasvadele, lisaks natuke maitsestamata piimatooteid ja süsivesikuvaeseid köögivilju (nuikapsas, paprika, kurk jms), et mitte lõputult iiveldust taluda, mis täielikust süsikatepuudusest paratamatult tuleb, ning natuke ka vitamiine saada. Alates neljapäeva lõunast lülitusin ümber süsivesikurikastele toitudele ja taaskord sai neid söödud mõistlikult, pigem aeglaselt ja mitte liiga palju. Success! 🙂 Seekord tegi ka härra Jooksja teiperi kaasa, täiesti omal initsiatiivil.

Päev enne maratoni

Hommikul magasime nii kaua, et saime lausa 10 tundi und täis. Seejärel tegime võistluseelse soojenduse: palav oli, aga jalad olid head. Herje suudab alati maratoninädala massaažis mu jalgadega mingeid imesid teha, üheskoos viimase paari nädala mahu langusega see valem kuidagi toimib. Arvestades, et treeningperioodi sees tegid mu Achilleused mulle oma pingetega täitsa muret, olid need jalakesed maratoniks täitsa kenas vormis. Väga palju aitasid kaasa treeningperioodi teises pooles uuesti “avastatud” CEPi kompressioonisäärised, mida hakkasin uuesti kandma nii trennides kui ka öösiti ja kodus taastudes.

Palavus maratonieelsel päeval võttis muidugi täiesti pahviks. Kui Tartust pärastlõunal välja sõitsime, oli jälle “kena” 26,5 kraadi sooja ja päike säras taevas. Lürpisin terve tee gaseerimata Värska vett, kuhu sisse olin veel High5 Zero elektrolüüdi tablette lahustanud. Viinamarja mahl muidugi ka. Vahepeal sõime veel kaasa võetud pastat ja sefiiri.

tallinna-maraton-2018-104

Tallinnas otsisime traditsiooniliselt 30 minutit parkimiskohta ja lõpuks läksime üldse Vabaduse väljaku alla tasulisse parklasse, sest kaua sa seikled seal tänavate vahel. Võtsime materjalid välja, ajasime natuke juttu, tegime paar pilti ja suundusime Vapianosse sööma, kus saime kokku minu Venemaa sõbranna Xeniaga, kellega kohtusime Helsingi poolmaratonil. 🙂 Kella 20.30 paiku suundusime minu venna juurde, kus saime jälle ööbida. Kell 22 oli tuduaeg, et saaks kenad 7,5 tundi und.

Mida ei tulnud, oli uni. Kesköö paiku ma veel ei maganud. 😕 Seejärel oli uni ülimalt pealiskaudne, ärkasin iga õuest kostva müra peale ja härra Jooksja liigutuse peale. Olin vähemalt kolmel korral veel pool tundi üleval, sest pärast ärkamist enam magama ei jäänud. Kokkuvõttes oli kell 5.30 äratuskella kõlades täiesti väsinud ja silmaalused olid nii mustad, nagu oleks terve öö pidu pannud. Ca 3,5 tundi reaalset uneaega. Oijah.

Maratonipäev

Magamatus mind väga muretsema ei pannud, sest korralikult magada olen reaalselt saanud vaid enne esimest maratoni. Olemine oli närviline ja pidevalt oli selline tunne, et kohe hakkan oksele. 😅 Sõin oma pisikest pudruportsu reaalselt 20 minutit. Nagu alati, võtsin ühe Loperamidi ennetavalt sisse, et vältida maratoni ajal kuskil põõsas istumist. Määrisin kaenlaalused ja reite siseküljed ning pulsivöö aluse naha vaseliiniga sisse, toppisin riided selga ja oligi aeg Vabaduse väljaku poole teele asuda.

tallinna-maraton-2018-107

Õnneks ma polnud ainus, kellel kõhus keeras ja paha oli olla. Tegime paar pilti oma inimestega ja läksime soojendusele. Jooksmine tegi asja paremaks ja võttis seda närvi  vähemaks. Kerge kilomeetrike sörki, siis leidsin ühe WC, kus kohe ka ära käisin, harjutused-võimlemine, üks lahtijooks ja tagasi Vabakale ja uuesti vetsujärjekorda. 😂 Head sõnad Treenerilt ja trennikaaslastelt ja liikusin stardikoridori. Vend oli minuga kaasas. Võtsin 3 minutit enne starti oma kaks geeli sisse, paar lonksu juua, viimased edusoovid härra Jooksjalt ja oligi start. Minek!

 

tallinna-maraton-2018-111

Tegelikult oli mul jälle 3 eesmärki, mis seekord sai ka ilusti käepaelale trükitud alates 5 km kuni 40 km aegadega. Need eesmärgid olid:

  • Eesmärk A: alla 3:45. Selle eesmärgi täitumist sellel aastal ma väga tõenäoliseks ei pidanud. See oleks tähendanud keskmist tempot 5:19,6 min/km. Tee, mis tahad, minu jaoks oli see sel aastal veel veidi liiga kiire.
  • Eesmärk B: alla 3:50. See oli see aeg, mis targa jooksu ja ideaalse ilmaga oleks ilmselt tehtav olnud. Sinna auku planeerisime ka Treeneriga lõpuaega. Sain Treenerilt soovituse joosta 5:20–5:25 min/km tempos, +/– 2 sekundit olenevalt enesetundest, mis olekski tähendanud lõpuaega alla 3:50.
  • Eesmärk C: alla 3:58:51 ehk eelmise aasta ajast. Eelmise aasta tempod ja km ajad sai ka käepaelale, et if worse comes worse, on mul ehk vähemalt motti sellest ajast hammastega kinni hoida.

Uuendusena olid kilomeetripostid sel korral vaid iga 5 km tagant. Kuna nad käisid minu kellaga kas ilusti kokku või tulid isegi enne minu kella vastavat vaheaega, siis see mind ei häirinud.

map

Esimesed 5 km läksid üpris kenasti. Liiga kenasti (loe: kiiresti). Kohe stardis lasin 3:45 grupi endast mööda, kuna plaan oli nende grupi taga tiksuda, hoida silmsidet, aga mitte nende tempos joosta, kuna see oleks mulle liiga kiire (loe eesmärk A kohta). Esimene tempomeister läks koos õhupallidega ees minema, kaasas kolm minu trennikaaslast. Vaatasin veel mitu korda seljataha, aga teist 3:45 meistrit ma ei näinudki. Eeldasin, et ju siis läks juba minu ees minema. Teist komplekti 3:45 õhupalle ma ei näinud.

Ilmselgelt olid need esimesed 5 km mulle liiga kiired. Tunne samas oli justkui normaalne ja ei tahtnud 3:45 grupil enda eest täiesti minema kaduda. Rumal otsus. Kui sa pead jooksma 5:20–5:25 vahemikus, siis ei ole OK minna kiiremini. Kiire algus maksab kätte. Maksis ka mulle. Aga seniks oli ju tore kiirelt edasi minna, eksole. 😅

Oma kella järgi sai 5 km täis ajaga 26:40 (tempo: 5:20 min/km).

Alla 3:45 aeg eeldab 5 km ajaga 26:39. Seega täpne värk. Aga maha tuleb võtta ka need 27 sekundit, mis mul kulusid stardijooneni jõudmiseks. Arvestades mulle antud juhtnööre, olin alustanud selgelt liiga kiiresti.

Üldiselt oli algus päris tore raja poolest, sest inimesi oli varase kellaaja kohta isegi ootamatult palju kaasa elamas, oli neid ka rõdudel ja akende peal. Tore oli nii. Eriti arvestades, et olin jooksmas ju täiesti üksinda, ilma oma trennikaaslasteta ja tempogrupita. Pidin ise kella vaatama ja jälgima – eelmisel kolmel maratonil ma seda tegema pidanud ei ole. Olles nüüd tagantjärele tark, tegime me oma TYSKi pundiga ühe suure vea: me oleks pidanud tegema oma 3:50 tempogrupi. Ilmselt oleks me siis kõik ka alla 3:50 kohale jõudnud. Aga mis tehtud, see tehtud. Lõppkokkuvõttes läks ju kõik hästi ikkagi. 🙂

Mida kilomeeter edasi, seda normaalsemaks olemine justkui läks. Saime majade vahelt välja, tekkis natuke liikuvat õhku, sest alguses oli ikka väga palav see olemine. Alates esimesest joogipunktist valasin alati vett ka pähe, kuigi kohati oli kahe veetopsi saamine ikka korralik võitlus. Geeli võtsin seekord iga 7 km tagant ehk siis rajal kokku 5 tk. Kõik High5 valikust: banaani, õuna, apelsini, tsitruse ja troopiline. Toimivad sama hästi nagu alati.

10 km: 53:16, 998. koht, tempo: 5:19,6 min/km

Ehk siis täpselt 3:45 ajas. Oma kella järgi olin veidi varus, lisaks ikka need 27 sekundit, mis kulusid stardijooneni. Aimasin küll, et olin alustanud liialt kiiresti, aga kuidagi ei saanud end ka normaalsemasse temposse lükatud. Tundsin jätkuvalt puudust kas isiklikust tempomeistrist või normaalsest grupist. Rühkisin ikka üksinda.

 

Mõni aeg pärast 10 km punkti leidsin ühe kahenaiselise tandemi, kes tundusid liikuvat umbes 5:20 tempos. Me moodustasime siis huvitava kolmiku, kuna blondil naisel oli sinine T-särk, teisel naisel must särk ja minul valge maika, kokku Eesti lipp. 😁 Hoidsin nende sappa ja sinise naisega olin praktiliselt koos veel kuni 36. kilomeetrini. Üle 20 km. Isegi tempos kukkumine tuli meil samal ajal ja sama suures ulatuses. 😅

15 km sai minu kella järgi täis ajaga 1:19:25 (tempo: 5:17,6 min/km).

Liikusin jätkuvalt alla 5:20 tempos. Raske ei olnud, aga kerge ka mitte. Pulss püsis 170 kandis, löök üles- või allapoole. See justkui andis julgust, et ehk polegi liiga kiiresti alustatud? Lootus pidavat olema lollide lohutus…

IMAG0668

Napilt enne Vabaõhumuuseumit kuulsin täpselt enda taga kedagi äärekivisse jooksmas ja korralikult kukkumas. See oli lihtsalt õõvastav. 😶 16 km kandis sattusime Vabaõhumuuseumisse, kus ootas ees väike tõus ja pinnasetee, mis kohe peegeldusid ka kilomeetriajas. Tee, mis tahad: pinnase vahetus mõjutab alati rütmi ja tempot. Lisaks on see pinnasetee seal omajagu auguline, seega pidi olema ka väga tähelepanelik. Ilus rada küll, aga ootasin siiski sealt minema saamist. Laudtee sellel aastal nii väga ei kõikunud ja libe seal ka polnud. Lõpuks siiski asfaldile mahaastumine tuli kergendusohkega: nüüd saab jälle tavapärasel kattel joosta.

21,1 km: 1:52:01, 1021. koht, tempo: 5:18,5 min/km

Minu kella järgi oli 21,1 km peal juba ajaga 1:51:42 ehk 3:45 graafikust ees 48 sekundit, lisaks ikka need 27 netoaja sekundit. Kiire. Liiga kiire. 🙄 Selle arvutuse suutsin maratoni ajal samuti oma peas ära teha, lisaks juurde enesetunne, mis ei olnud raske, aga mitte ka liialt kerge – sain aru, et täna ilmselt tuleb lõpukilomeetritel kohtuda üle 2 aasta selle kõige ehtsama maratonihaamriga. Aga sinna oli veel natuke aega.

Algas üks raja kõige nõmedamaid lõike: Stroomi ranna “taga” muudkui edasi, tagasi ja veelkord edasi jooksmine. See oli ikka tõsiselt tüütu ja viskas mul nii tõsiselt kopa ette. Nägin seal küll om vanemaid, aga vaikselt hakkas mul ka raskeks minema ja erilist jututuju mul seal just ei olnud. Sõin pärast poolmaratoni punkti oma geeli ära ja lootsin peatselt joogipunkti, aga mida ei tulnud, oli joogipunkt. Vedasin oma tühja geelipakki siis vapralt käes. Ma isegi ei mäleta, millal lõpuks siis juua sai, aga mingil hetkel ma igal juhul sain sellest pakist lahti. Merle ja Kristi elasid kaasa, see oli ka tore. 🙂

Isa saatis esmaspäeval video, kust on kuulda järgmine dialoog:

“Näed?”

“Ei ole.”

3:45 grupp läheb mööda.

“Ei ole!”

“Kõik on läinud. Margitit ei olnud!”

Samal ajal on mu selja taga 1500 inimest ja jõhkralt inimesi ümberringi.

“Ei olnud noh.”

“Mis see tähendab?”

“See tähendab, et ei jõua noh.”

😂😂😂😂😂😂😂😂😂

Järsku nägin enda ees tuttavat selga: 3:45 pundist oli pudenenud meie oma TYSKi tüdruk Linda. Suutsin talle väikese ergutuskõne maha pidada ja üritasin ta endaga kaasa võtta, aga kahjuks jäi Linda minust ikkagi maha. 😕 Kuskil sealsamas, Stroomi lõigu lõpus möödus minust mingi väiksem punt. Märkasin sealt tempomeistri särki ja numbrit. Korraks sain šoki: kuidas 4:00 minust mööda minna saab?! Siis lugesin välja, et tegu oli teise 3:45 meistriga, keda pärast starti otsinud olin. Tuli välja, et ta polnudki minust veel möödunud!

Korraks olin lausa vihane. Miks tal õhupalle polnud? Kas alguses olid? Miks ma teda ei näinud? Aga ilmselt oma viga, et kohe stardikoridorist teda üles otsima ei hakanud, vaid lootsin sellele, et kui pallid minust mööduvad, siis tean, mis gruppi silmas pidada. Olin 25 kilomeetrit vale gruppi silmas pidanud! Johaidii. Kui oleksin 25 km õige grupi taga jooksnud, oleks lõpptulemus olnud ilmselt veidi teistsugune nii aja kui ka kogetud valu poolest.

Tempo oli vaikselt kukkuma hakanud. Pulss midagi hullu ei teinud, kruiisis 172 ringis, mis tol hetkel oli täiesti okei, aga tempo kiikus üle 5:20 ja hakkas 5:30 lähenema. See teine 3:45 tempomeister koos oma väikse grupiga möödus minust kui postist, nendele sappa võtmisest polnud juttugi, kuigi uskuge mind, ma ikka üritasin korraks.

25 km sai minu kella järgi täis ajaga 2:13:32 (tempo: 5:20,5 min/km).

Olin tolleks hetkeks 3:45 graafikust maas 14 sekundit, kuigi netoajas oleksin ikka veel sinna mahtunud. Reaalsuses taipasin juba 25 km peal, et 3:45 lõpuajast võin vaid und näha, pigem tuleb aktiivselt töötada 3:50 püüdmiseks. Tempo kukkus jõudsalt ja enesetunne hakkas vaikselt tempoga kaasa minema. Muudkui mööduvad poolmaratoonarid närvi ei ajanud, pigem need teised ülbed maratoonarid, kes ei võinud sentimeetritki kiirematele ruumi jätta. Miks nii kitsale rajale nii väikese ajalise vahega üldse pooliku jooksjad lasta, on minu jaoks siiani müsteerium.

30 km oli minu maraton juba päriselt algamas.

30 km: 2:40:51, 971. koht, 5:21,7 min/km.

Tempo oli kukkunud sinna 4 tunni tempo ehk 5:40 kanti, aga ma ei lasknud sel end väga heidutada, sest teadsin, et isiklikku rekordit peaks olema siin veel igati võimalik püüda, KUI ma ei pinguta end sinnamaani välja, et mu reied lõplikult krampi lähevad. Mu reied olid sellises kahtlases krambieelses seisundis ja IcePoweri punktis oli tänu poolmaratoonaritele nii palju rahvast, et seal järjekorras ma ei jõudnud lihtsalt oodata. Lisaks olid mu sisereied tänu enda kastmisele nii palju niiskust saanud, et nahk oli seal korralikult katki hõõrutud ja kui sinna mingit külmageeli panna, oleks asi olnud ilmselt põletavalt valus.

Siis tuli see Paljassaare. Ega ma rada täiesti pähe õppinud ei olnud ja seega vaatasin, et miks need jooksjad sealt nii surejate nägudega tulevad. Kui sinna sirgele välja sain, tuli mulle teiselt poolt vastu 3:15 grupp. Siis sain aru, et siin kehva asfaldiga ja null pealtvaatajatega tühjal sirgel pean ma veetma järgmised 30+ minutit. Miks te teete minuga nii? 😂

… ja siis hakkas see suremine päriselt pihta. Peaaegu kogu selle Paljassaare tagasitee pidasin ma veel sellise alla 5:40 tempoga vastu ja alates 36. km sai kõik läbi. Tundsin, kuidas jooksen konkreetselt vastu seina. Tahtsin neid jalgu kiiremini liigutada, aga nad lihtsalt ei liikunud enam. Põlv ei tõusnud, esireis oli nagu kivist ja nägu ees oli kannataja oma. Lihtsalt konkreetne maratonisurm. Kõik. Päris maraton oli alanud. Minna oli veel 7 km.

35 km täitus minu kella järgi ajaga 3:09:09, tempo: 5:24 min/km.

3:45 ajale kaotasin juba 2,5 minutit, aga 3:50 aega jõudmiseks oli veel 1,5 minutit. Sain seal juba aru, et vist ei vea välja, kuigi südames ma siiski ikka veel uskusin ja üritasin. Run with your soul, one foot in front of the other!

Võtsin oma viimase, 100 mg kofeiiniga geeli sisse, aga see aitas ainult nii palju, et tegi meele natuke erksamaks, et sain vähemalt peaaegu aru, kes ja kus ma olen. 😂 Jalgu oleks kiiremini pannud liikuma vaid see, kui keegi oleks need maha raiunud ja auto või rattaga sõidutanud. 😂

Pärast iga kilomeetri täitumist kellal vaatasin umbes 300 m tagant seda uuesti, kuna olin veendunud, et vähemasti kilomeeter peab selle ajaga juba möödunud olema. Ma ei mäleta nende viimaste kilomeetrite kohta konkreetselt mitte midagi. Kogu aeg olid mingid tõusud, mingid inimesed, mingid rööpad, kuhu ei tohtinud koperdada. Nägin kellal pidevalt peaaegu 6 min/km aegasid, aga ma lihtsalt ei suutnud enam kiiremini ja tahtsin lihtsalt sinna finišisse juba ära. Lõpuajast oli TÄIESTI üks-kama-kaks. Ükskõik. Poogen. Ei huvita, andke mulle medal, et ma ei peaks enam jooksma. 😂

(Eelmine lõik annab hästi edasi selle, mida kujutab endast haamer ehk sein.)

40 km täitus minu kella järgi ajaga 3:38:38, tempo: 5:28 min/km.

Seal olin ma 3:50 lõpuajale kaotamas 30 sekundit. Arvestades netoaega, olin ma nibin-nabin ajas. Ma oleks pidanud viimased 2200 meetrit jooksma tempoga 5:26, et sellesse aega mahtuda.

splits (1)

… ja ma lihtsalt ei suutnud! Ja mis kõige naljakam: mind isegi enam ei huvitanud. 😂 Ma olin aru saanud, et 7–8 minutit parandan ma isiklikku rekordit nagunii, see tegi mind juba rõõmsaks. 🙂 Mu reied olid nii valusad, et tundsin tohutut uhkust, et ma sellel maratonil nendele õudsetele lõpukilomeetritele vaatamata ei olnud mitte kuskil mitte ainsamatki sammu kõndinud, olin terve tee jooksnud ja andnud endast absoluutselt kõik. Olin fokusseeritud ainult lõpuni jõudmisele.

tallinna-maraton-2018-121

Siis tuli see viimane lõpp ehk tõusvas joones munakivitee. Suutsin natuke näha ja tajuda seda meeletut rahvamassi seal raja ääres, aga 90% ajast pidin vaatama enda ette maha, et mitte sinna samasse ninali maha käia, kuna mu põlved ei tõusnud enam mitte kuskile. Seda peegeldab ka katastroofiline 42. km aeg: 6:13. Ma teen pikka rahulikku jooksu samas tempos. 😅

 

Viimaks: finišisirge. Oeh, kui õnnelik ma seal olin! 🙂 Kuhu need viimased 7 km jäid? Kuidas ma juba siin olen? Kas nüüd saabki see maraton läbi? Täitumas oli vaid ajaline eesmärk C, aga see ei liigutanud mind karvavõrdki. Olin uuendamas oma isiklikku rekordit, olin juba midagi õppinud. Võisin rahul olla tulemusega, samas jäi väike nälg järgmise maratoni jaoks. See on alati hea. 🙂

tallinna-maraton-2018-123

Tehtud! 3:51:02 (neto).

Nii saigi minu 2018. aasta hooaeg piduliku lõpu. Ootan juba huviga 2019. aastat.

Pärast finišit

Pärast maratoni olin täielik puujalg. Ka 5 cm kõrgune aste tundus lõputu trepp. Istuda ei julgenud üldse, sest kes sealt enam püsti saab. 😅 Jagasime veel muljeid nii TYSKi rahva kui ka Prorunneritega ja siis sai kodu poole tulema tulla. Valuvaigisti sisse, et jalad ja alakõht nii hirmsalt ei valutaks (teate, mis tunne on siis, kui that time of the month algab täpselt maratoni keskel – ma tean 😅, õnneks olin selleks valmistunud), ning magasin rahus 10 tundi.

tallinna-maraton-2018-141
Mina ja Treener. 🙂

Kõik lihased on valusad. Kõik. Isegi selg, kõht ja kael. Varbad on valusad ja osad ka villis, kuna mu uued tossud on siiski pool numbrit liiga väiksed. Mul on nii hea meel, et ma selleks nädalaks puhkuse võtsin, et taastuda.

Rajast. Eelmise aasta rada meeldis mulle tunduvalt enam. Sel aastal oli neid edasi-tagasi tõmblemisi liiga palju, raja lõpus ei olnud meelelahutuspunkte piisavalt ja see Paljassaare ei sobinud sinna kuidagi. Eelmine aasta oli minu jaoks rada ägedam, viimased rasked kilomeetrid olid rohkem majade vahel. Samas viimane 500 m oli kindlasti vägevam kui varem. Loodan, et järgmine aasta tehakse aegade parim rada.

Mis puutub lugejate ennustustesse, siis neid sain blogi, Facebooki ja Instagrami vahendusel suisa 41 tk, alates ajast 2:22:22 (ilmselgelt midagi läks ennustuses valesti 😅) kuni 4:20-ni. 25 inimest ennustas mulle kiiremat aega, kui ma jooksin, ning 16 inimest aeglasemat aega. Kõige lähema pakkumise tegelikule netoajale tegi taaskord, nagu ka paar aastat tagasi, minu pikaaegne lugeja Margery: 3:51:18. Väga täpne! 🙂 Järgmine kord küsin sinult, mis tempos peale minna? 😅

tallinna-maraton-2018-128

Tegin sellel maratonil oma vead, aga vähemasti olen õppetunnid juba kõrvataha pannud, et järgmisel aastal targem olla. 🙂 Maratoniisu aina kasvab. Aitäh kõigile, kes mulle kaasa elasid. Aitäh Treenerile alati parimate nõuannete eest. Aitäh trennikaaslastele, kellega ka kõige raskemad trennid lõbusalt lähevad. Aitäh perele, kes on abiks igal rindel. Aitäh, minu inimesed. Jooksmisteni!

tallinna-maraton-2018-126

Kokkuvõttes:

12

  • Aeg: 3:51:02
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,4 km)
  • Keskmine tempo: 5:30 min/km
  • Max tempo: 4:28 min/km
  • Keskmine pulss: 169 bpm
  • Max pulss: 176 bpm
  • Koht: 918/2491
  • Koht naiste seas: 138/612 (naistest esimese veerandi sees!)
  • Koht N vanusegrupis: 84/308
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 176 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
    • Vasakul jalal olin 49,7% ajast ja paremal 50,3%
  • Kulutatud kalorid: 2368 kcal
Advertisements

One thought on “Tallinna Maraton 2018

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.