Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

Jooksmine lisab elule aastaid ja aastatesse elu. 

Story as old as time. 12 nädalat maratonitrenni. 660 kilomeetrit. Plaanipärane kulgemine. Hea vorm. Kiired ettevalmistavad võistlused. Sellele kõigele järgneb viirushaigus maratoninädalal, mis tõmbab ajalistele eesmärkidele kriipsu peale. Olen seda nii mitu korda läbi teinud, et enam ei jõudnud isegi vihastada. Tõmbasin tööl enne puhkust sellise intensiivsusega päevi, et maratonile jõudsin mõelda alles reede õhtul, kui tuli asjad kokku pakkida. Maratonilt sõitsime otse Kreetale puhkama, seega pakkimist oli omajagu.

Siis oli veel see jalg. Parem jalg, mis sai Pärnus peaaegu täiskiiruselt Ringo topsi otsa ära väänatud. Asitõendid olid tossul selgelt näha:

Kui võistluse järel polnudki suurt miskit viga, ainult kerge ebamugavus, siis järgmise kahe päevaga läks ainult hullemaks. Tekkis korralik valu kahte punkti. Piirdusin ainult kõndimisega ja järgmise jooksu tegin alles päev enne maratoni. Suures plaanis midagi olulist ei kaotanud, maratoninädala trennid oleks nii ehk naa vaid lühikesed ja kerged. Tervem jalg on olulisem. Lisaks hakkasin tundma kipitust kurgus ja vastu reedet jäi öösel nina kinni. Täismäng.

Täis äng. 

Pühapäevaks oli plaan selge: tuleb võtta, mis keha sellel päeval annab. See tähendab pulsi järgi ja tempole olulist tähelepanu pööramata. Esimesed 15 km alla 165, järgmised 15 alla 170, viimased 12 nagu kannatab. Kõigele tipuks on lõpuboss parem jalg, mis otsustab, kaugele üldse jõuan või kaugele joostes minna saab. 

Stardikoridoris sain kokku Mariaga. Oleme temaga trennides läbinud julgelt neljakohalise arvu kilomeetreid ja Tallinnas jooksnud koos terve maratoni, aasta oli siis 2017. Võrus ja Pärnus olin mina sel aastal ainult natuke kiirem, aga Maria see-eest oli nüüd terve. Eraldi kokkuleppeid sõlmimata hakkasime koos minema. 

Minu pulss oli kohe algusest saati piirajas, täpselt 165 juures. Hoidsin tagasi. Jalg oli tossudega parem kui muidu, aga tundsin ma oma kompromiteeritud kahte kohta algusest saati. Meiega liitus spontaanselt Maria Nepaali reisikaaslane Margus. Nemad muudkui jutustasid, minul oli enda keha jälgimisega palju tegemist. 

Esimesed kilomeetrid läksid täitsa kiiresti, nii aja kui ka taju poolest. Rada oli igati tuttav: täpselt samad ringid sai tehtud 2023. aastal, kui ma lubasin, et sellel rajal ma enam kunagi Tallinna maratoni ei jookse. Tõele au andes ei meeldi see rada mulle ikka veel. Eks tolle korra kogemust varjutas salajane koroonaviirus, mille olemasolust oma kehas sain teada 1,5 päeva pärast maratoni. Ma ju räägin, maratoninädalal juhtub.

5 km: 0:29:41, split: 5:57 min/km, 1773. koht

Esimene lisaring sai tehtud ja asusime päriselt teele, iga sammuga stardist kaugemale. Keha oli okei, ei olnud mingit tugevat tunnet, aga polnud ka nii hull, nagu oleks võinud karta. Rada oli lihtne, pigem kergelt allamäge. Teadsime, et nendele lõikudele tuleb lõpus veel tagasi tulla. Hetkel liikusime umbes-täpselt 4:10 lõpuaja tempos, ca 5:55 min/km. 

10 km: 0:58:45, split: 5:49 min/km, 1761. koht

Numbritel olid nimed peal ja päris palju elati nimeliselt kaasa. Kohati jooksime päris tugevas vihmasajus, aga tallinlased olid vaatamata varajasele pühapäevatunnile ja kehvale ilmale tulnud kodudest välja ja elasid tublisti kaasa. Palju rohkem inimesi kui 3 aastat tagasi, 11 aasta taguse ajaga ei saa isegi võrrelda. Jooksmiseks ilm aga sobis nagu kulda. Temperatuur 13–15 kraadi, pilves, mitte väga tuuline ja kerge vihm. Vähemalt ilm oli minu poolt.

15 km: 1:28:00, split: 5:51 min/km, 1748. koht

Loomaaia tõus oli täitsa märgatav. Muudkui hingasime, et sealt läbi tulla ja valmistuda viadukti tõusuks. Seekord olin selleks õuduseks vaimselt valmis, enam ei tulnud see šokina. Vahetult pärast viadukti sattusime lõpuks 4:15 tempopundile järele. Meie olime jätkuvalt 4:10 lõpuajas kinni. Jooksime nendega veidi maad koos, kuid joogipunktis on tempogrupis alati kitsas olelusvõitlus, seega järgmises joogipunktis tegime sealt sääred. Jätkasime jälle oma kolmese pundiga. Vahepeal nägime juba tagasiteel härra Jooksjat, kes lonkis tavapärasest hulka aeglasemas tempo ja jõudis hõigata, et jalg ei tööta. Soovitasin lihtsalt lõpuni joosta. Tegelikult muretsesin väga, arvestades, et eelmise aasta Tallinna poolik lõppes tal joostes murdunud metatarsali ja pika vigastuspausiga. 

20 km: 1:58:19, split: 6:04 min/km, 1733. koht

Margus, kes oli Harku kandis jõudnud oma koduradadele, hoiatas meid ette, milline lõik meid ees ootab. Me olime Mariaga mõlemad maratoni sees seda hullu tõusu, keset ei midagit, juba enne jooksnud. Kummalgi polnud sellest ilusaid mälestusi. Paar kilomeetrit jubedust. Hüperfookus ja millelegi mõtlemata lihtsalt üles jooksmine. Poolmaratoni märgis oli Linda meile perega kaasa elamas, esimene tuttav nägu raja ääres, andis kohe jõudu juurde. Sealt oli veel lauget tõusu minna. Ootasin, et see raske koht läbi saaks. 

21,1 km: 2:04:48, split: 5:54 min/km, 1721. koht

Kuskil 23 km kandis sai hakata lõpuks mäest alla jooksma. Maria jäi maha, edasi liikusin mina koos Margusega. Isegi jutustasime natuke, ta jagas oma eredaid reisimuljeid ja maratonide kogemusi. Selgus, et käisime Kilimanjarol sama giidiga, samal aastal ja isegi vist samas kuus. Nemad käisid täpselt meie grupi järel. Maailm on väike, Eesti seda enam. 

25 km: 2:27:43, split: 5:53 min/km, 1701. koht

Pöörates tagasi Õismäele, oli peatselt 28 km täis ja tundsin, kuidas maraton hakkab mind kätte saama. Umbes samas kohas sain ma kolm aastat tagasi oma elu raskeima haamri. Võtsin ära oma neljanda geeli, mis korraks turgutas. Margus vajus kergema sammuga eest ära. Jäin üksinda jooksma. Algasid kilomeetrid, kus nägin pidevalt ühte Läti tüdrukut. Kui ta kõndima hakkas, läksin jupp maad ette, kui ta jälle jooksis, siis ta möödus minust. Nii me kulgesime kilomeetreid. 

30 km: 2:57:26, split: 5:57 min/km, 1640. koht

Maraton oli alanud. See polnud päris haamer, aga see oli maraton. Teadsin, et järgmised 12 km kella ei vaata, see on vaimne võitlus. Tuleb hoida fookust, lihtsalt joosta, mitte üle mõelda ega dramatiseerida. See on lihtsalt üks pikk jooks. Järgmise joogipunkti, järgmise geeli, järgmise pöörde, järgmise kaasaelajani. Vaimne mäng, et mõte keha võitluselt eemale juhtida. 

Iga kilomeeter oli tuttav ja pealuu sisse kirjutatud. Sama rada, mida ka poolmaratonidel olen kõik need korrad juba jooksnud. Kahjuks tähendas see ka teadmist, et kõik see maa on hiilivalt ülesmäge. Kilomeetrid 30–36 olid kõige raskemad, sest Pikk Hermann, finiš oli näha, aga nii kaugel. Pea tahtis ikka vahepeal arvutada, kui palju täpselt minna on, mis see ajaliselt tähendab. Tunne oli selline, nagu seisaksin ühel kohal paigal, kuigi tegelikult tempos katastroofilist langust ei olnud, täitsa selline vastuvõetav stsenaarium maratoni kohta, ca 5–20 sekundit kilomeetrile. Kui enne olid kilomeetrid napilt alla kuue, siis nüüd veidi üle kuue minuti kilomeetri kohta. Tegelikult oli kõik kontrolli all, eriti arvestades, millisest haprast seisust sellele maratonile mindi. 

35 km: 3:28:05, split: 6:08 min/km, 1565. koht

Aitas seal geel või midagi muud, aga pärast Stroomi randa suutsin end koguda ja otsisin selga, kelle järel need viimased rasked kilomeetrid võtta. Kolde puiestee tõusul nägin neid kaht naist, keda olime täitsa maratoni alguses märganud, kellel olid särkidel kirjas “Viljari naine” ja “Ei ole Viljari naine”. Nemad tundusid liikuvat heas ühtlases tempos, millega kuidagi on võimalik kaasa minna. Seal samas möödus meist Cris, kellele soovisin edu, tema läks täitsa omas tempos. 

Ma ei tea, kas need naised väga hindasid, et neil need kilomeetrid hammastega kaasas rippusin, aga nad aitasid mind tohutult. Ristiku tänaval möödusin Margusest. Koplis oli Kopli sörk hoogsalt kaasa elamas, veelgi marulisemalt kui varem. Kui keegi tahab unustada argielu mured ja olla täielikult hetkes, siis soovitan neil joosta üks maraton ja läbida kilomeetrid 36-40. Miski ei tee pead vabamaks.

40 km: 3:59:32, split: 6:18 min/km, 1505. koht

Viimased kaks kilomeetrit. Kahjuks kell näitas juba üpris algusest peale, et see rada ei jää pelgalt 42,2 km pikkuseks, vaid tuleb lisa. Numbrite mäng. Rühkisin ikka oma kuldse duo sabas. Nemad tõstsid tempot. Püsisin nendega kuni viimase kilomeetrini. Siis jäi kõik minu teha. 

Iga jooks saab ükskord otsa. Ka see maraton. Viimased meetrid. Ootasin, millal Park Inn hotell paistma hakkab, siis pole enam viimase vasakpöördeni palju minna. Kell värises 42 kilomeetri täitumisel. Muudkui ülesmäge, pööre ja lõpuks paistab finiš. Need lõpumeetrid Tallinnas on hullemad kui Lossi tõus Tartus, aga iga jooks ja iga tõus saab ükskord otsa. 

42,195 km: 4:12:21

Arvestades asjaolusid, oleks olnud patt viriseda. Paremini poleks saanudki. Jalg oli elus ja tõi mind joostes finišisse. Keha kandis lõpuni. Mina surusin taaskord ego alla ja jooksin oma parima võimaliku maratoni, minnes püüdma seda, mis on reaalne, mitte seda, mis on irratsionaalne unistus. 

Küll tuleb veel see kord, kus kõik klapib, trennid on tehtud, keha on terve, ilm on ideaalne ja kõik eesmärgid saavad täidetud. Küll ta tuleb. Selleks tuleb peenhäälestada oma maratonieelsed nädalad, end mitte lolliks töötada ja leida veidike õnne. Samas ei tohi unustada, et jooksmine on meie hobi, mitte töö.

Selline oli minu 12. täispika maratoni lugu, täpselt 11 aastat pärast minu esimest, täpselt samas linnas, samal kuu- ja nädalapäeval. 

Kokkuvõttes:

• Aeg: 4:12:21
• Distants: 42,192 km (minu kell: 42,49 km)
• Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:56 min/km)
• Max tempo: 5:05 min/km
• Keskmine pulss: 166 l/min
• Max pulss: 179 l/min
• Koht: 1510/2505
• Koht naiste seas: 275/640
• Koht N vanusegrupis: 157/351
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 174 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 266 ms
  • Vasakul jalal olin 50,8% ajast ja paremal 49,2%
• Kulutatud kalorid: 3112 kcal

Proloog

Kui alustada täiesti algusest, siis oleks keegi küsinud minult 6 kuud tagasi, kas ma sel aastal maratoni jooksen, oleks vastus ilmselt olnud eitav. Kogu aasta esimene pool oli tervisliku poole pealt tõeline hädaorg, kus üks jama ajas teist taga. Kevadhooaega mul praktiliselt polnudki, enam-vähem nullseisust sai käidud Viljandis ja Maastikumaratonil ja sellega asi piirnes. Alles juulikuus sain lõpuks jälle mingisuguse struktuuri ja loogika järgi treenima hakata, siis käisin ‘kiirelt’ hammast eemaldamas, olin jälle nädala eemal, ning seejärel hakkas töö päriselt pihta. Nagu olen juba varem öelnud: see hammas tundus jälle olevat (peaaegu) kogu kurja juur. Ilma selleta hakkasid asjad tervise ja trenni poole pealt märgatavalt paranema.

Nagu ka teistega jagasin, siis juulikuus võtsin plaani hakata Tartu Linnamaratoniks treenima. Seal oli aga üks oluline tingimus: kui saan kõik vajalikud trennid ära teha. Kolm kuud oli aega, aga kui oleks mingi tervisejant jälle peale hakanud, mis nädalad käest sööb, siis poleks ma seda pulli ette võtnud. Korraliku ettevalmistuseta maratonirajale enam ei roni.

Tervis pidas visalt vastu, trenni sai tehtud kõvasti ja vorm oli uskumatult hea. Staadionil kümps 52:48, Tallinnas poolik 1:55:33, Sibulateel 12 km 1:01:59. Selliseid numbreid pole nähtud väga pikki aastaid. Võttis ikka korralikult arvutama ja enesesse vaatama, mida sellel maratonil eesmärgiks võtta, mis sinna käepaelale tempodeks valida ja mida püüdma minna. Veel võistlusnädala alguses sain neil teemadel pead murda. Kas püüda alla 4 tunni, kas minna 4 tunni grupi sappa ja korrigeerida tempot pulsi järgi, kas minna algusest peale 4:05 jälitama – mis see õige strateegia on. Ilmaennustus soosis jooksjat ja kõik oli paigas.

Elu tegi oma korrektuurid, et mina ei saaks midagi otsustada, saates vähem kui 2 (!) päeva enne maratoni mulle viirushaiguse kaela. Reaalne klassika, nagu Aveliis ütles. Neljapäeval tundsin, et kurk on valus. Ma ei tahtnud mitte kuidagi sellega leppida. Kõik on hästi läinud, kuniks kaks päeva enne mu tippvorm ära nullitakse. Ma olin nii pettunud. Võtsin kõik abinõud ja preparaadid ligi, püüdes veel päästa, mis päästa annab.

Reedeks olin õnnes võtnud töölt vaba päeva. Veetsin selle kodus, enamik ajast siruli maas. Pea oli paks, lihased nõrgad, kurk kipitas mis kole, nina hakkas vaikselt kinni minema ja õhtuks ilmus kraadiklaasile isegi 37.0 ette. Täispakett. Mingile võistluseelsele soojendusele otseloomulikult ei läinud. Tõin oma numbri ära, lugesin kõik oma vanad maratonipostitused läbi, nutsin korraliku peatäie ja mõtlesin, et mis nüüd saab. Iga meditsiiniga tegelev inimene ütleks, et ei tasu maratonile minna. Minu isiklik terviseajalugu ütleb seda veelgi selgemalt.

Aga kuidas ma ei lähe? Uut võimalust enne uut aastat ei tule. Maratoni pole kuhugi lükata. Kõik see töö – lihtsalt luhta?

Ma ei suutnud sellega leppida.

Maratonipäev

Ärkasin kell 6.30 ja alustasin toimetustega. Imekombel oli kurguvalu lõppenud, kuid pea oli jätkuvalt paks ja nina oli kinni. Vägisi ajasin oma pudru sisse, tarbisin vedelikke, võtsin kõik vitamiinid sisse, lisaks valuvaigisti peavalu vastu ja loperamid kõhuhädade ennetamiseks. Toppisin soojenduse riided selga ja läksin 8.15 paiku kodust soojendusele.

Õues oli tuulevaikne, aga karge. Paks uduloor andis jahedusele niiskusega vunki juurde. See oli aga minu kõige väiksem probleem. Juba alguses oli pulss kohe hopsti üle 150 ja tempo seal 7:30 juures. Enesetunne oli nõrk. Pettumus ja kurbus asendusid kerge paanikaga. Ma ju ei jaksa täna joosta. Oleks mul kas või üks-kaks päeva veel, et veidigi tervemaks saada…

Mul oli kõigest tund, et minna starti. Ei hakanud isegi mingeid jooksuharjutusi tegema, milleks end lisaks väsitada. Vibutasin paar korda ühe posti najal jalga siia ja sinna ning sörkisin koju tagasi. Vahetasin riided, viskasin kõik vajaliku kotti, porisesin midagi härra Jooksjaga, käisin veel korra WCs ja oligi aeg minna. Koduvõtme jätsin võistluspükste taskusse, sest arvestasin võimalusega, et täna astun ma rajalt maha. Kõhus oli nii õõnes tunne. Olen korra varem sarnasest seisust maratonile läinud, kui kuu enne Berliini maratoni hakkas mu tervis totaalselt alla andma, putitasime ta üles, korraks sain tagasi trennide juurde, vigastasin loetud päevad enne maratoni oma jala ja takkaotsa jäin maratoninädala kolmapäeval mingisse viirushaigusesse. Isegi siis oli minus suurem rahu kui seekord.

Jõudsime Vabaduse puiesteele 9.20 paiku ja enam polnudki palju oodata jäänud. Kõik käis väga kiirelt, soojad riided kotti, paar sõna trennikaaslastega, asjad härra Jooksja kätte ning tuligi minna. Kell 9.30 kõlas stardipauk minu 11. maratonile.

Strateegia oli inspireeritud minu Berliini maratonist, mille jooksin ma puhtalt pulsistrateegia järgi, sest ebakindel tervislik seis on viimane seis, millega maratonile minna, aga kui minna, siis jumala eest tuleb oma ego alla suruda ja tempod unustada. Olgugi, et ettevalmistatud tempodega käepaela ma käele siiski panin, ei olnud mul plaani sealt midagi vaadata. Ent siiski, tsiteerides iseend: maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega. Kes targalt jookseb, seda saadab edu. Pulsipiiride ignoreerimine on alati ära karistatud, iga. jumala. kord. 

Seega: esimesed 15 km alla 165, järgmised 15 km alla 170 ja viimased 12 km nii, nagu kannatab. See on olnud minu viimaste maratonide strateegia, mida järgides olen suutnud teha head jooksud.

Stardist hakkasin kohe pulssi jälgima. See tõusis armutult. Minut ja juba oli 160 ees. 4:00 punti ma isegi ei näinud. 4:15 grupp jooksis kohe eest minema. Jäin kuskile 4:15 ja 4:30 gruppide vahele, kus tiksus veel mõni üksik jooksja. Esimene kilomeeter oli isegi kiire, 5:46, aga 4:15 (tempo 6:02 min/km) jäi ca paarikümne meetri kaugusele. Minu pulss oli juba napilt 165 all, seega midagi juurde panna polnud. Nii me kulgema jäime, nemad käega katsuda, mina nende järel.

Juba 3. km tõi Sadamaraudtee oma pika tõusuga. Seal tuli eriti pingsalt pulssi jälgida. Eelmisel aastal tundus see lõik poolikul hullem kui seekord. Üldiselt mu keha esimestel kilomeetritel ikka pressis kõvasti vastu. Mida sa teed? Sa peaksid kodus magama. Õnneks 5. km kandis hakkas keha vaikselt koostööd tegema.

Kuna härra Jooksja vigastuse tõttu ise rajal olla ei saanud, oli ta rattaga võistlusel kaasa elamas. Samuti oli tema ülesanne mind joogipunktides joota. Ma ei ole Ringo topside fänn ja seekord ei meeldinud mulle üldse see mõte, et lödistan juba esimeses joogipunktis end veega märjaks ja siis külmetan end veelgi rohkem. Õues oli ju stardis siiski vaid 3–4 kraadi sooja ja mina olin haige. Kuna joogipunktides mul aega ei kulunud, saingi pundi sujuvalt kätte. Karlovas jooksin juba Ruthi ja Mariaga kõrvuti. Tulid allamäge osad, millega pulss isegi alla 160 kukkus. Positiivne.

Olin üpris kindel, et Sõpruse sillal või hiljemalt Annelinna tõusul jään oma selgelt piiritletud pulsiga pundist maha. Juhtus aga nii, et minu pulss lubas koos 4:15 grupiga jätkata. NET halli juures elas kaasa Kristel, esimene tuttav nägu. Sealt suundusime juba Annelinna, ronisime Mõisavahest üles, nägime Janekut ja märkamatult oligi 10 km täis saanud.

Annelinn 10 km: 0:58:58, 5:54 min/km, 431. koht

Järgmised kilomeetrid kippusid seal põldude vahel veidi venima, kuulasin teiste jooksjate jutte ja proovisin mitte liialt mõelda, kui palju veel joosta on. Kuna meie grupis oli ka Contra, siis seal melu jätkus. Viimaks saime üle Räpina maantee, võtsin 14 km täitumisel ära oma 2. geeli ja saime juba kiirelt allamäge kulgedes Ihaste poole purjetada. Kodulinna maratonil on omad plussid, üks neist see, et kõik teed, pöörded, tõusud ja laskumised on varem joostud ja ette teada. Ootasin kannatamatult, millal see poolmaraton täis saab, selleks tuli aga jupp aega Ihaste vahel tiirutada. Härra Jooksja oli juba mõnda aega kadunud, teistele gruppidele ja sõpradele kaasa elamas. Sain Ihastes joogipunktist head sooja spordijooki võtta. Kui mõnus oli see minu kurgule ja hingamisteedele. Kui halb aga niigi pitsitavale põiekale, aga jooma ju pidi. Kannatan, kaua kannatan.

Ihaste 21,1 km: 2:05:28, split: 5:59 min/km, 5:57 min/km, 434. koht

Poolmaratoni punktis olime 4:15 eesmärgist kaks minutit ees. Võtsin oma 3. geeli, nägin jälle härra Jooksjat ja juba tuli järgmine joogipunkt. Sealt lahkusin taaskord grupi ees, väikese vahega, Ruth tuli minuga kaasa, Contra koos veel ühe jooksjaga oli omakorda meie ees. Vahepeal muutus grupis jooksmine veidi tüütuks, sest pead pidevalt teistega arvestama, ei näe palju enda ette ja tihtipeale pole ka trajektoor optimaalseim. Oli vahelduseks mõnus üksinda joosta. Võtsime ära pika roniva Idaringtee tõusu, nähes tõusul asfaldil istuvat jooksjat, kes silmitses oma täiesti verist sokki. See oli õudne vaatepilt.

Tõus õnneks ei tapnud. Oi kui hea oli sealt teistpidi allamäge tulema hakata. Seal otsustas Ruth veidi kiirendada ja läinud ta oligi. Jäin täitsa üksida jooksma, grupp paarkümmend meetrit minu taga, üksikud jooksjad ees. Õnneks tuult polnud, seega oli täiesti okei üksinda minna, polnud tarvis varju otsida. Kulgesin mõnusasti mööda tuttavaid radu. Küll aga hakkasin 25. km peal tundma, et jalad on täiesti sodid. Reied lõid tuld ja tallad olid parajalt tuimad. Veidi vara, aga mis teha.

Ihaste teed ületavale viaduktile minnes sai grupp mu uuesti kätte ja selle tõusu võtsin juba koos nendega. Ihaste tee oli maratonil minu jaoks üks raskemaid lõike. Tundsin, et hakkan vaikselt otsa saama. Kas tõesti juba nüüd hakkab see maraton pihta? Püüdsin hammastega pundist kinni hoida ja venitasin end nendega kuidagi Eedeni joogipunkti välja. Ihaste tee oma katkise asfaldiga oli paras katsumus: palju jälgimist, vähe ruumi. Olin üpriski vasakusse serva surutud ja ei saanud hetkekski tähelepanu kaotada.

28. km, vahetult enne Eedeni joogipunkti võtsin ära oma 4. geeli. Sain juua, võtsin joogipunktist veel lonksu spordijooki lisaks ja jälle leidsin end grupist nõksukese eestpoolt. Jooksime Sõpruse silla alt läbi asfaltteed pidi, mis juba pikki kuid suletud olnud on. SportTraveli ergutuspunktis kanali ääres mängis mõnus muusika, mis koos tarbitud geeliga tõi kuidagi täiesti uue hingamise. Etteruttavalt võib öelda, et see oligi koht, kus lõplikult grupilt eest ära jooksin.

Ülejõe 30 km: 2:59:00, split: 6:01 min/km, 5:58 min/km, 416. koht

Vahetult enne Rahu silda sai täis 30 km. Olin ilusti püsinud oma pulsistrateegias ja nüüd võisin edasi joosta kella pingeliselt jälgimata. Nüüd lähtusin üksnes enesetundest ja mängima hakkas kogemus. Linnas läksid kilomeetrid esialgu ladusamalt, oli rohkem kaasaelajad ja vaimselt oli kuidagi kergem. Küll aga teadsin, et mitu rasket kohta ootab veel ees.

Spordiklubi juurde jõudes möödusin Contrast. Tundsin, et pea hakkab uuesti valutama, ja ei hakanud ootama, kuniks see asi hulluks ära läheb. Võtsin oma kaasa võetud paratsetamooli Ujula joogipunktis sisse. Kahjuks jalgade valu vastu ei teinud see mitte midagi. Sille elas toredasti kaasa, andis kaasa targad sõnas: “Tõus võta rahulikumalt!” ja tuligi võtta minu jaoks raja kõige raskem tõus, kalmistu tõus Puiestee tänavale.

Öelge, mis te tahate. Lossi tõus ei ole hullem kui see jubedus. See tõus on hull trennis, maratonil, joostes, jalgsi, rattaga, kuidas iganes. Ähkisin ja puhkisin, aga mina ei ole nõus kõndima. Korralikult võttis jalad täis, aga ei saa üles jõudes leinama jääda. Rühkisin muudkui edasi, möödudes poolmaratoni kõndijatest. Lootsin, et ehk on Enna-Liisa Salvesti juures meile kaasa elamas, ja täpselt õigel ja vajaliku hetkel ta koos Andi ja muusikaga seal ergutamas oligi. Nii vajalikus kohas. Aitäh!

Salvesti tõusust alla ja rannast läbi. Tundsin, kuidas läheb raskemaks. Ei tahtnud kella vaadata, kartes, mis tempo sealt vastu vaatab. Keskendusin ainult jooksmisele. Olen seal jõeäärsel teel jooksnud sadu, kui mitte rohkemgi kordi, palju-palju kilomeetreid. Kunagi pole ma tundnud neid kivikesi seal nii teravalt oma jalgade all. Iga kivi tegi haiget ja tahtsin ruttu teisele poole jõge jõuda, kus on siledam ja parem tee. Tagasi spordiklubi juurde jõudes nägin härra Jooksjat ja ütlesin talle, et minu maraton on alanud.

Minna jäi veel seitse kilomeetrit. Võtsin ära oma viimase, kofeiiniga geeli. Samal ajal tegi fotograaf pilti. Iga jumala kord sama värk: Kroonuaia sild, minu viimane geel ja see fotograaf. Joogipunktist haarasin topsi vett ja rühkisin aga edasi. Endamisi üritasin kuulatada, kas grupp on mul juba sabas? Mulle tundus, et tempo on drastiliselt kukkunud ja kohe-kohe saan haamri, kuid õnneks järgmine täitunud kilomeeter kellal seda enam ei kinnitanud. Kuus kilomeetrit veel. Iga sentimeeter peast ette teada.

1. km	5:46	12. km	6:01	23. km	6:01	34. km	5:51
2. km	5:55	13. km	5:59	24. km	6:02	35. km	6:14
3. km	6:02	14. km	5:54	25. km	6:03	36. km	6:01
4. km	6:01	15. km	5:50	26. km	6:03	37. km	6:08
5. km	5:50	16. km	6:02	27. km	6:00	38. km	6:18
6. km	5:46	17. km	6:09	28. km	6:03	39. km	5:51
7. km	5:56	18. km	5:58	29. km	5:59	40. km	6:37
8. km	5:48	19. km	5:55	30. km	5:58	41. km	5:54
9. km	5:56	20. km	5:55	31. km	6:05	42. km	5:09
10. km	6:15	21. km	6:01	32. km	6:05	+200 m	4:10
11. km	6:10	22. km	5:55	33. km	6:05	Keskmine	5:58

Dendropark. Kitsad pinnaserajad, õnneks mul ei tulnud neid mitte kellegagi jagada. Mõni jooksja ees, mõni minu taga, aga praktiliselt üksinda. Alates sealt algab tasapisi südalinna poole ronimine. Vaikselt, salakavalt tõusuga Toomemäe poole.

Laululava RC Cola punkt on asendunud Limpa limonaadipunktiga. Sain sealt hea viimase suhkrulaksu, kuid jäin siiski igatsema vana head koolapunkti. Olid ajad! Kohe järgnes ukerdamine mööda remondis olevat Tähtvere tänava otsa, mis pani lausa kõva häälega ropendama. Oi kui kehv oli seal aukudes ja kivide peal nende hellade taldadega, aga mis teha, tuli minna.

Algas tõeline vaimne võitlus, 3 km minna, sirge Herne tänav ees. Pea täiesti tühjaks ja lihtsalt jookse, see oli minu põhiline mõte. Uhasin nagu homset poleks. Kloostri tänava tõusuke võttis veel viimast jalgadest välja. Edukalt Laiast tänavast üle, aga Munga tänavaga ristumisel oleks üks autojuht mu peaaegu alla ajanud. Reguleerija röökis täiest kõrist stopp ja vehkis kätega. Mõnikümmend sentimeetrit õnneks jäi puudu. Seekord.

Ülikooli ees nägin Olarit ja härra Jooksjat, kes mulle maruliselt kaasa elasid. Pööre paremale, üks pilk Lossi tõusu suunas, pilk maha ja asusin ronima. Keskendusin käte tööle ja hingamisele, üritasin unustada valu jalgades ja lihtsalt läksin. Kui keegi isegi mulle seal kaasa elas: vabandust, ma ei tea sellest tõusust mitte kui midagi.

Viimasest joogipunktist Toomemäel haarasin viimase lonksu juua. Seal oli puudu/kadunud üks suunav nool ja ilmselgelt mittekohalik jooksja jäi seal peaaegu seisma: kas paremale või vasakule? Leidsin nii palju jõudu, et talle öelda: mine paremale, ning keerasin ka ise samas suunas. Pulss oli puhtalt punases, aga seal pole aega enam leinata. Minna on vähem kui 2 km.

Jõudes uuesti tagasi Lossi tänavale, kinnitas pilk kellale, et kõik on veel võimalik. Lendasin Vallikraavi tänavalt alla nagu 2017. aastal, kui jooksin Tartus oma seni kehtiva poolmaratoni rekordi. 42. kilomeeter oli minu maratoni kiireim kilomeeter ajaga 5:09.

Viimased 200 meetrit. Raekoja plats. Punane vaip. Teadmine, et võidan oma Kihnus joostud aega üle minuti. Veel 5 tundi tagasi polnud ma kindel, kas ma olen üldse suuteline täna selle maa läbima, nüüd olen vaatamata kõigele finišeerimas oma elu 3. parima maratoniajaga. Parimaga alates 2021. aastast, kui alustasin jooksmisega pärast südamehaigust uuesti.

Raekoja plats 42,2 km: 4:11:40, split: 5:57 min/km, 5:58 min/km, 398. koht

Kõigest neli aastat tagasi tegin comebacki oma elu sügavaimast august. Tollal jooksin Tartus maratoni üle poole tunni kauem, olles see juures võib-olla kõige õnnelikum jooksja rajal. Seekord jäi palju oleks-eid õhku rippuma, aga see on elu ja see on maraton. Patt oleks millegi üle kurta, seega ma ei tee seda. Olen tänulik, et olen rajal, mulle on antud võimalus joosta ja teha, mida armastan. Mina peaksin teadma paremini kui keegi teine, et ükski kilomeeter pole iseenesest mõistetav. Iga finiš väärib tähistamist. Olgu neid maratonifinišeid veel palju ees ootamas.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 4:11:40
• Distants: 42,2 km (minu kell: 42,06 km)
• Keskmine tempo: 5:58 min/km
• Max tempo: 3:59 min/km
• Keskmine pulss: 164 l/min
• Max pulss: 179 l/min
• Koht: 398/589
• Koht naiste seas: 72/138 
• Koht N21 vanusegrupis: 24/48
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 266 ms
  • Vasakul jalal olin 50,2% ajast ja paremal 49,8%
• Kulutatud kalorid: 2877 kcal