Berliin, siit ma tulen!

Berliin
Mis te arvate, kui palju õnnepisaraid ma kontoris pärast selle ekraani nägemist nutsin? 🙂

Nagu ma eelmisel korral kirjutasin, siis loosirattas mul õnne ei olnud ja Berliini pääset ma loosi teel ei lunastanud. 😭 Kuna härra Jooksja oma koha stardinimekirja aga sai, siis kavatsesin ma lõpuni võidelda, et mina septembris oma unistuste võistlust vesise suuga vaatama ei peaks.

Minu jaoks viimane võimalus olid need 1000 heategevuskohta, kuhu sai registreerida 5. detsembril kell 9.00 Kes-Euroopa aja järgi. Paljudele, kes esimeses voorus rejection letter’i said, jäi märkamata, et 1000 kohta tuleb veel välja. Neid jagati aga first come, first served põhimõttel. Eesti keeli: kes ees, see mees saab maratonile! 🏃🏻‍♀️

… ja loomulikult olid need 1000 kohta eraldi hinnaga. Nagu tavapärane osalustasu – 125€  – oleks veel vähe, siis nende kohtade näol on tegu heategevuskohtadega ehk koht stardinimekirjas maksab 190€, st 65€ läheb otse Berliini lastele mõeldud heategevusprojekti. Lisaks tuleb iga registreerimisega osta juurde kiibi kasutamise tasu 6€. Lõpetaja T-särk maksab veel 30€. See pakett kokku maksis mulle seega ei vähem ega rohkem kui 226€. Autš.

Kolmapäeval, 5. detsembril kell 10 Eesti aja järgi olin mina Berliini maratoni kodulehel ja valmis regamislinke klikkima. Mu pulss oli tol hetkel konkreetselt ligikaudu 100. 😅Esimestel minutitel ei juhtunud aga mitte kui midagi. Ma ei kujuta ette, mitu korda ma seda lehte refresh’isin. Ja lõpuks, 7 minutit kell 10 läbi tekkis nupuke Click here!.

Sattusin järjekorda.

Please wait.

It will be your turn soon.

Please wait.

Olin juba kindel, et järgmine hetk tuleb ette kiri, et kohad on otsa saanud. Siis aga sattusin registreerimise lehele. Kuna arvuti oli mu andmed eelmisest korrast meelde jätnud, läks infoväljade täitmine kiiresti. Sai kõik “linnukesed” ära tehtud ja kaardi andmed sisse kantud ja siis vajutasin ärevalt registreerimise nuppu. Mõtles ja mõtles… Ja ma olingi kirjas! 😍

Ma sõna otseses mõttes nutsin kontoris laua taga rõõmupisaraid. Lihtsalt nii hea meel oli. 🙂 Money well spent. 

Nüüd tuleb ikka teadlikult edasi treenida, korraks mõtlesin isegi treeningplaani tellimisele uuel aastal ja motivatsioon oma õhupalliks paisunud füüsiline vorm paremaks lihvida on ikka tunduvalt tõusnud. Mul on järgmine suur eesmärk olemas. Awesome! Vinge! 😍😍😍

Advertisements

Berliin, miks sa mind kiusad?

unnamed

Dear Margit Partei,

The lottery drawing has been completed and the participants for the BMW BERLIN-MARATHON 2019 have been drawn.
Unfortunately you are not one of the lucky winners for a spot in the race.

… ja jälle ma Berliini peale ei saanud. 😪

Ma küll ei rääkinud eelmisel aastal sellest just väga palju, aga osalesin Berliini maratoni loosis ja kohta ei saanud. Kes veel ei tea, siis Berliini maraton nagu paljud teised SUURED maratonid ei ole avatud kõigile tahtjatele. Ei saa lihtsalt nime kirja panna ja raha maksta ning kohale sõita. Põhimõtteliselt on võimalusi koha lunastamiseks kolm:

  • oled kiire jooksja (minu vanusegrupi naiste puhul aeg alla 3:00),
  • osaled üksi või kuni 3-liikmelise tiimina loosis
  • või maksad veel kallimat regamistasu kui tavapärane minimaalne 125€ (ilma lõpetaja T-särgita) ning püüad limiteeritud kohta saada (heategevusega seotud või läbi spetsiaalsete reisikorraldajate registreerimine jms).

Eelmisel korral proovisime registreerida koos härra Jooksjaga ehk tiimina. Kui regatakse tiimiga, on tegu all or nothing olukorraga: kas saavad kõik tiimiliikmed või mitte ükski. Ilmselgelt kumbki meist pääset ei saanud. Pole hullu: alati saab ju uuesti proovida. Selleks aastaks oli teemaga sellega lõppenud.

Sel korral uurisin veidi internetiavarustes ja spekuleeritakse, et tiimina ongi Berliini raskem peale saada kui üksikisikuna. Seega võtsime selle riski ja 2019. aasta maratoni proovisime peale saada mitte tiimina, vaid eraldi, lootes muidugi, et mõlemad siiski pääsme saame. Kaks aastat järjest halba õnne ei tohiks ju isegi minusugusele õnnevaesele inimesele pasarahena kaela langeda?

Aga langes.

Kõige hullem: mina ei saanud pääset, aga härra Jooksja sai. Ma saan detsembris proovida püüda üht kohta veel viimase 1000 koha seas, aga kujutades ette viiekohalist soovijate arvu, on äärmisel ebatõenäoline üks röögatu 190-eurone koht endale saada. Minu õnne arvestades.

Oleks me siis mõlemad kõrvale jäänud, oleks asi lihtne olnud: Berliiniks planeeritud raha oleksime siis kulutanud mõnele teisele välismaratonile, kui oleks sobiliku leidnud, või suurima tõenäolisusega oleksime märtsis koos soojale maale Prorunneri jooksulaagrisse lennanud. Aga ei. Härra Jooksja läheb Berliini, aga mina? 😕

Mina ilmselt jooksen oma maratoni siis kas Tallinnas või Tartus. Või äkki ei jooksegi üldse, arvestades milline minu motivatsioon praegu on, kui mu kõige suurem maratoniunistus minult JÄLLE ära võeti. Veel parem küsimus on: kas ma Berliini support team’iks lähen?

Üks pool minust ütleb, et on äärmiselt isekas härra Jooksja sinna üksinda saata ainult sellepärast, et mina joosta ei saa. Koos reisida on ju ikka tore. Teine pool minust aga kisendab, et ma olen korra välismaratonil härra Jooksjaga kaasa käinud (2016 Valencia) ja kuigi siis mul ei olnud isegi mingit tahtmist novembris maratoni joosta, oli mul ikkagi kurbus hinges, et ma võistlust raja äärest vaatama pidin. Samasugune valu ja kurbus oli mul sel aastal Tartus, kui ma raja ääres sõpradele kaasa elasin: oli küll tore, aga rohkem oli kurb, et ma ise joosta ei tohtinud…

Nüüd peaksin ma aga kulutama 500+ eurot ja ilmselt terve nädala puhkusepäevi sellele, et külastada linna, kus ma juba kaks korda käinud olen, et kõrvalt vaadata maratoni, kuhu ma kaks aastat üle kõige minna olen tahtnud? Mul jookseb sellele mõeldes juba praegu süda verd.

Eks aega on veel mõelda, mis sellest kõigest saab. Täna aga luban endal lihtsalt kurb olla. Jälle.