Ehk üks tõeliselt sisutihe, rahvusvaheline ja ägedate inimestega nädalalõpp. 🙂

Räägiks kõigepealt veidi sellest, miks ma Helsingisse sattusin. Eelmisel sügisel saatis trennikaaslane Maria mulle lingi, et Helsinki Half Marathon otsib endale eri riikidest sotsiaalmeedias tegevaid mõjutajaid/saadikuid, et promoda üritust rahvusvaheliselt. Kõigepealt kaalusin, kas tahan üldse oma traditsioonilisest Narva Energiajooksust loobuda. Seal saaksin joosta oma jooksupundiga, rada on mõnusalt sile ja kiire, see oli minu esimene rahvaspordiüritus ja esimene poolmaraton… Otsustasin siiski, et üritan kandideerida. Kui saan, siis pidigi nii minema; kui ei, saan rahus Narva minna.  Tuli täita väike ankeet ja kirjutada natuke enda ja oma eesmärkide kohta.

Paar kuud oli täielik vaikus ja ma olin juba leppinud, et ega ma vist Helsingi poolmaratoni saadikuks ei osutunud. Viimaks aga tuli kiri, et mind oli valitud Eesti saadikuks. 🙂 Juhuu! Kirjutasime terve talve ja kevade HHM kodulehele usinalt artikleid, tegime nende Instagrami kontol takeover‘eid ja juba oligi juunikuu käes. Võistlusnädalal olin kaks õhtut palavikuga kodus siruli maas. 😕 Väsimus oli maikuuga kuhjunud korralik, sest elu on praegu liiga hullumeelne. Ega ma palju ei lootnud, kuigi südames soovisin Helsingis isiklikku joosta ja kevadhooaeg korraliku lõppakordiga lõpetada…

Reede, 8. juuni 2018

Asusin mugavalt kell 9.30 Tartust Helsingi poole teele. 2,5 tundi bussis ja mu jalalihased olid juba täiesti kinni istutud.😂 Kell 12.30 olin kenasti sadamas ja ootasin väravas laevalepääsu. Ümberringi oli mustmiljon ringi sebivat soomlast, pooled pensionärid ja ülejäänud lastega pered. Kui värav valla päästeti, algas mingisugune hull inimlaviin pihta. Kõik trügisid, nagu kohe jääks laevast maha. See oli päris naljakas. Loomulikult sai algsest tõmblemisest kiirelt vaikne jalutamine ja eskalaatori peal sõitmine, seega laeva astusin enam-vähem täpselt kolmanda inimesena. 😅

Kuna ma poodidest ja söögikohtades istukoha pärast võitlemisest just eriti vaimustuses ei  olnud, siis tahtsin minna õue istuma. Vaatasin siis tekkide kaarti ja näen, et ülevalt saab päikesetekile. Lähen 9. tekile välja ja otsin ja vaatan, aga ei midagi. Jäin uuesti kaarti vaatama ja tulevad kaks ameeriklast, kes otsivad sama kohta. Küsisin ühelt teenindajalt abi, kes suunas meid ühe korruse allapoole ja käskis laeva lõppu kõndida. Oli see Megastari kaart nii kehv või mina lihtsalt rumal, ei oska täpselt öelda.

Ameeriklased tundsid huvi, kust ma pärit olen ja miks ma Helsingisse sõidan. Tegin siis kõik need kaks tundi neile Eesti ajaloo, riigi, rahva ja keele tutvustust, mida nad suu ammuli huviga kuulasid. Sõit lendas linnutiivul. Tegu oli kahe NATO sõduriga, õigemini lennukimehaanikuga. Nägin isegi nende NATO out of jail kaarti, mis nad vajadusel Eesti arestikambrist lahti päästab. 😆

Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja päikseline, aga tuul oli vali ja megakülm. Kahetsesin, et mütsi kaasa ei võtnud. Kõik HHM saadikud ööbisid Radisson Blu Seaside hotellis, mis mul alguses karbi ikka korralikult lahti võttis. See on tõesti üks mõnusamaid hotelle, kus ma kunagi ööbinud olen. Modernne, kuid skandinaavialik sisekujundus, põnev kunst seintel, korralik riidekapp, kuhu asjad mahutada, suur vannituba (ja megahea föön ning šampoonid-palsamid-kreemid, mis siin hotellis reaalselt on kasutatavad, mitte nagu mujal), mõnusad tšillimisalad igal korrusel, kus on ka pisike kööginurk ja muidugi super asukoht. Väga mõnus, olen nii tänulik, et meid nii mõnusas hotellis majutati. Ise küll poleks raatsinud sinna tuba võtta. 🙂

Tegin hotellis check-ini ära, andsin ameeriklastele paar näpunäidet ja kaardid näppu ja saatsin nad majutuse otsingutele. Nad olid kogu mu info ja abi eest megatänulikud. Hästi toredad noormehed olid, hea oli harjutada inglise keeles rääkimist inimestega, kellele on see emakeel. Tavaliselt satun inglise keeles rääkima sellises pundis, kus kõik räägivad oma aktsendi ja erinevat moodi katkise inglise keelega, mina kaasa arvatud. 😂

Pakkisin hotellis asjad kiirelt lahti ja kiirustasin Forumi kaubanduskeskusesse oma võistlusnumbri järele. See keskus on ikka korralikult suur ja mingeid silte või infot oli päris raske leida, kus see võistluskeskus asuma peaks. Lõpuks üritasin lihtsalt aru saada, kust kõik need inimesed HHM kotiga tulevad ja leidsin piiiisikese ala, kust sain kätte oma numbri – 1661: päris kena ju?🙂 – ja Björn Borgi T-särgi, mis on tõenäoliselt kõige mugavam spordisärk, mis mul kunagi olnud on. Kujundus on selleaastasel Tallinna maratoni särgil ilusam, kuid õmblused väga ebamugavad; Helsinki Half Marathoni särgil on kujundus tagasihoidlikum, aga materjal palju mugavam. Kiirustasin veel stardi- ja finišiala üle vaatama, kuid kokkuvõttes oli see käik täiesti mõttetu, sest reedel seal veel mitte midagi ei toimunud. Edasi tormasin hotelli, kus pidin osade saadikutega Pasta Party’l kokku saama.

Pasta Party toiduvalik oli täitsa asjalik, lisaks köögivilja- ja kanapastale oli valikud veel mitmeid juurikaid ja aedvilju ning külmasid salateid. Kõhu sai korralikult täis. Veetsime peaaegu 4 tundi istudes ja jutustades. Kohtusime oma saadikute”bossi” Aki Nummelaga, kes on ühtlasi ka üks Soome tippjooksjaid, ning saadikutega eri riikidest: Xenia Venemaalt, Auguste Leedust, Tabea Saksamaalt, Mark UKst, Alejandro – hispaanlane Saksamaalt. Kõik toredad inimesed, aga rohkem jäin suhtlema Xenia ja Alejandroga, teised veetsid rohkem aega oma abikaasade/poiss-sõprade või teiste sõpradega. Pärast sotsialiseerumist panin valmis oma võistlusriided ja pugesin täiesti väsinult enne kella 23 tuttu.

Laupäev, 9. juuni 2018

Võistlus

Mida aga ei tulnud, oli uni. Vahtisin veel pärast keskööd kella ja kui viimaks uinusin, siis oli uni äärmiselt pealiskaudne ja ärkasin öö jooksul oma 10 korda kindlasti. Hommikul ärgates oli rammestus korralik. 😕 Kell oli 6. Toppisin riided selga, ajasin banaani ja kaks müslibatooni sisse, jõin spordijooki ja kell 7 saime saadikutega fuajees kokku. Haarasime hotelli hommikusöögilt veel kerge ampsu kaasa ja asusime stardiala poole teele. Õues oli ikka päris jahe ning buff läks kiirelt läbikülmuvat pead soojendama.

Jõudsime kohale täpselt enne masside saabumist. Saime kiirelt käia WCs ja andsime asjad pakihoidu ära. Kuna ei tahtnud riskida sellega, et pärast pakihoiu järjekorras enam üleriideid ära anda ei jõua, siis tegin soojenduse juba võistlusvormis. Korraks oli külm, aga joostes hakkas soe ja isegi palav, sest päike säras sinises taevas. Kuskil 14 kraadi, päike ja päris vali tuul. Mitte halvimad, aga kindlasti mitte ka parimad tingimused.

Tegime Xeniaga koos väikese soojendusjooksu, vehkisime paar korda mõlemas suunas jalaga, tegime mõned põlve- ja sääretõsted ja kiirendusega liikusime stardialale. Enne toppisin oma kaks geeli oma miniatuursesse püksitaskusse, kuna mu geelivöö ei püsinud soojenduse ajal kuidagi puusadel ja ajas mind nii närvi, et otsustasin mitte sellega joosta. Sain õnneks geelivöö pakihoidu ära anda ja kiirustasin stardikoridori. Sättisime end enam-vähem 1:45 tempomeistri seljataha. Teadsin, et see on minu jaoks natuke kiire ja lootsin vastu pidada kuskil 1:45 ja 1:50 tempomeistrite vahel. Tegin suurima vea ja võtsin end alguses 1:45 tempogruppi. Arvestades rada ja minu võistlusnädala haigestumisi, tegin oma ainsa vea, mis sai lõpuks ka saatuslikuks.🙄 Ei saa ainult süda kuulata, tuleb asju võtta mõistusega. Sellel rajal oma aega 3 minutiga parandada ei olnud kindlasti reaalne.

Kell 8.45 kõlas stardipauk.

Jooksin esimesed 3 kilomeetrit grupi seljataga ja 2. ning 3. kilomeeter olid juba liiga kiired: kui 1:45 saamiseks peaks tempo olema 4:57 kandis, kiskus seal asi 4:45 kanti. See ei ole mu poolmaratoni tempo, vaid 10 km tempo, ja seda heal nädalal, mitte haiguse foonilt. Jalad olid tinast ja pulss kiskus kergelt 180 ligi. Minu kahjuks olid esimesed kaks kilomeetrit ka kergelt tõusvas joones. Kolmanda kilomeetri lõpus lasin grupil ära minna ja jäin jooksma koos Xeniaga, kes mu kohe jälle kätte sai. Kuskil 5–6 km kandis sain juba aru, et eelmise isikliku kanti joosta oleks olnud peaaegu reaalne, kui ma oleks alustanud koos 1:50 grupiga, kuid olin end juba alguses kinni jooksnud. Ma olen poolmaratoni jooksnud 15 korda ja suudan põhireegli vastu ikka eksida. Oh well…

Vahepeal andis Garmin mulle teada, et mu pulsivöö patarei hakkab tühjaks saama. Tore.

7 km peal oli mul juba raske. Võtsin eesmärgiks anda igal kilomeetril endast parim ja üritada jääda 1:50 sisse, st et 1:50 tempomeister mind kinni ei püüaks. Xenia aitas mul õnneks ilusti tempot hoida. Vahepeal tulid juba paar pisikest teravat tõusukest, mis jala puhta töntsiks võtsid. Kohati oli ka vastutuul tugev ja kellegi seljataha pugeda ka ei olnud. Rada oli iseenesest ilus, kulges esimese poole üpris mere ääres ja joogipunkte oli piisavalt. Kalaturult läbi joostes olid rahva kaasaelamine super, aga kahjuks hais oli pöördvõrdeline. 😂 Lisaks haarasin joogipunktist kogemata vee asemel Red Bulli, mida võistluse suursponsor lahkelt jagas. Pisike lonks läks alla, jõudsin mõelda, miks see spordijook nii kange on, siis sain aru, et see on Red Bull ja sama kiirelt sülitasin selle õuduse välja. Vesi jäigi saamata.

8 km täitumisel võtsin ära oma kofeiiniga geeli, mis pildi natuke selgemaks viskas. Otsa tuli kohe järgmine lauge tõus. Tuli meelde see lõik legendaarsest maratonivideost, kus jooksev karikatuur küsib: “What’s with all these hills? Is the whole course hills?” 😆 Rekordimõtteid enam ei olnud ja tuli aina ülesmäge rühkida. Vahepeal oli korraks päikesevarju, kuid enamus aja kõrbesime.

Vaimselt läks aina raskemaks alates 12. km-st. Veel 9 km oli minna ja tee tundus lõputu ning hullemad tõusud ju alles ootasid ees. Sattusime jooksma kuskile ehitustsooni, kus sulaasfaldi hais käis üle pea. Ootasin nii väga 15 km märki, kuna kavatsesin seal võtta sisse oma viimase geeli ja minna jääb vaid 6 km. Tempo hakkas aina enam langema. Kui lõpuks need 15 km tehtud said, ootasin veidi rahulikumat lõiku, kugistasin 15,5 km peal oma 100 mg kofeiiniga geeli sisse ja 20 m hiljem tuli pööre ning selle järel tõus, mis kestis ikka omajagu.

Täpselt siis, kui 16 km täis sai, möödus tõusul minust 1:50 tempomeister. Nad jooksid minust lihtsalt nagu postist mööda ja ma ei suutnud neile enam järele võtta, kuigi väga tahtsin. Olin tollel hetkel just saanud haamri, millest isegi see kofeiinilaks mind enam välja ei toonud. Kirusin end maapõhja, et stardist selle grupiga kaasa polnud läinud.😕 Xenia läks grupiga kaasa ja viimaseks viieks kilomeetriks jäin ma üksi lõputuid tõuse rühkima.

Need olid minu viimase paari aasta kõige raskemad kilomeetrid. Isegi Viljandi õudus oli kergem kui need viimased 5 tõusudega täidetud kilomeetrit. Iga languse peal ma isegi natuke vihastasin, kuna teadsin, et jälle tuleb mingi pisike langus ja siis tuleb uuesti ülespoole rühkida. 😅 Kõige hullem hetk saabus 18 km peal, kui sillale ronimiseks pidime sik-sakis võtma kolm tõusu järjest. Juhei. Ma ei taha mõelda ka, mis sureja näoga ma sealt üles turnisin. Aga siiski jooksin! Ei kõndinud rajal ühtegi sammu.

Edasi oli tee vaid allamäge, aga mu jalad lihtsalt ei teinud enam mingit koostööd. Minust möödus üks Tallinna maratoni särgiga mees, kellele korraks jõudu soovimine ka mulle justkui jõudu juurde andis, aga seda vaid korraks. Lõin ühele lapsele patsu, aga ka sealt saadud energia lahtus kiirelt. Viimaks jõudsime juba järve äärde, kust paistis finiš, kuid see viimane kilomeeter tundus küll vähemalt kaks korda pikem olevat. Lisaks liikusime asfaldilt pinnasekattega pargiteele, mis korralikult tolmas. Kolgata tee. Üritasin tempot lisada, aga mul polnud enam midagi juurde panna. Olin endast kõik ja veel natuke pealegi sinna rajale jätnud.

Viimaks paistis Findlandiatalo ja sain teha oma viimase parempöörde, mis viis finišisirgele. Nägin, kuid sekundid lõputablool vägisi üle 1:51 tiksusid. Aeg liikus kuidagi väga kiirelt ja mina selle kõrval liiga aeglaselt. Rõõm oli suur, kui viimaks üle finišijoone jõudsin, kella kinni vajutasin ja enam jooksma ei pidanud.😆 Kevadhooaeg sai joone alla. Mitte küll päris selle tulemusega, mida ma lootsin, aga kõike arvestades siiski päris korraliku tulemusega. Minu elu paremuselt kolmanda poolmaratoni tulemusega.

Garmini järgi jooksin ma eelmisel aastal Rakveres iga kilomeetri vaid 2 sekundit aeglasemalt ja Tartus iga kilomeetri vaid 3 sekundit kiiremini: õppetund on see, et jooksma peab ühtlases tempos, minema rajale realistlike ootustega ja rohkelt tähelepanu pöörama raja maksimaalselt lühikeseks jooksmisele.

Ootasin oma 5 minutit järjekorras, et finišikotti kõik sponsorite kingitused kokku koguda: saime mitu proteiinibatooni, putru, mingisuguse valgujoogi, proteiinijäätise ja mingisugust söödavat nodi. Otsisin Xenia üles, tegime pilte, andsime korraldajatele intervjuu, tervitasime Viigiga, puhkasimetunnikese lihtsalt murul istudes ja lonkasime viimaks hotelli. Õigemini mina lonkasin, Xenia oli oma sünnipäeval jooksnud korraliku isikliku rekordi ajaga 1:48 ja liikus ilma igasuguse lihasvaluta. Mina olin invaliid. 😂

Võistluse statistika:

• Aeg: 1:51:03 (neto)
• Distants: 21,1 km (minu kell: 21,3 km)
• Keskmine tempo: 5:16 min/km (minu kell: 5:14 min/km)
• Keskmine pulss: 174 bpm
• Max. pulss: 179 bpm
• Koht: 702/2208
• Koht naiste seas: 138/1008
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 177 spm
  • Sammu pikkus: 1,07 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
  • Maaga kokkupuuteaeg: 245 ms
  • Paremal jalal 49,3% ja vasakul jalal 50,7%

Pärast võistlust

Puhkasin tunnikese hotellis, pesin soola maha ja edasi liikusime juba Helsingi vaatamisväärsusi vaatama. Jalutasime niisama ringi ja sõime turul lõhepraadi, mis oli tõesti väga maitsev. Seejärel liikusime Helsingi katedraali juurde, kus põrkasime kokku saadik Alejandroga, kes oli endale leidnud juba kolm hispaanlasest ja ühe rootslasest sõbra. Istusime Strindbergi kohvikusse maha, jälgisime aknast Helsingi sambafestivali (kes oleks arvanud, et soomlased nii suured sambafännid on?) ja rääkisime jooksmisest. Tuli välja, et sattusime ühte lauda HHM2018 5. ja 7. koha omanikega.😳 Suhteliselt utoopiline oli kuulda nende tööst professionaalsete jooksjatena, nende rekorditest ja eesmärkidest. Ulme! Meie lauas oli Rootsit tipptasemel esindab Fredrik, hispaanlastest vennad Carlos ja Javier, kellest üks elab Istanbulis ja teine Pariisis, hispaanlasest tippjooksja Leiva, HHM saadikud Alejandro – hispaanlane, kes elab Frankfurdis, Xenia – venelane, kes räägib 7 keelt, sh suhtles aktsendita ja vabalt hispaanlastega, ja siis mina. Väga põnev rahvusvaheline seltskond.

Edasi liikusime Xenia ja Alejandroga tagasi Finlandiatalo juurde, kus algas ja lõppes hommikune võistlus. Kell oli nii vähe, aga väsimus oli juba nii suur. Istusime niisama pargis ja rääkisime juttu. Liikusime veel ringi ja kella 19 paiku maandusin hotellis, kuna mu jalad olid ikka väga väsinud ja lihasvalu oli meeletu. Teised läksid veel ringi jalutama ja sööma.

Lõpuks veendi mind nendega õhtul HHM järelpeole minema. Kui ma ise poleks läinud, oleks ilmselt mulle ukse peale kopsima tuldud. 😄 Ma pole üldse klubiinimene. Mõtlesin, et olen seal pool tunnikest ja tulen tulema. Muidugi esialgu ei saanud kogu see punt sinna kuidagi minema. Lõpuks sinna jõudes oli rahvast ikka väga seinast seina, klubil oli äge vaade Helsingile, aga ma oleks ikka parema meelega juba hotellis unemaal rännanud. #noorvanainimene😂 Ajasime juttu ja viimaks sain kella poole kahe paiku kahe hispaanlase turvamisel sealt tulema, kuna Helsingi tänavatel liikus igasugust kontingenti, seega üksi ma kindlasti sealt hotelli jalutama ei hakanud.

Pühapäev, 10. juuni 2018

Äratus pärast 5 tundi und oli päris valus. Uni oli magus, aga unetunde jäi katastroofiliselt väheks. Nägin hommikusöögilauas veel teisi saadikuid, kellele sai kõigile head koduteed soovitud. Hommikusöök oli supermaitsev ja valik oli lai. Sõin kohe süütundeta kõik eelmisel päeval kulutatu tagasi.😆 Okei, mitte päris kõike, kuna samme kogunes laupäeval üle 53 000 ja kulutatud kaloreid ligi 5000. Xenia saatis mind veel sadamasse, laevasõidu ajal kirjutasin selle postituse teksti lõpuni ning bussis viisin end sotsiaalmeediaga kurssi.

Kokkuvõttes: poolmaratoni rekord jäi Helsingist küll koju toomata, aga sellegipoolest olen ma kogu selle elamusega väga rahul. 🙂 Sain kolmeks päevaks oma stressirikkast elust eemale, kohtusin üliägedate ja sõbralike inimestega, kellest vähemalt kaks juba sel aastal Tallinna maratonile tulemas on. Sellised need välismaa võistlused juba kord olema kipuvad: jooksmise tõttu me küll sinna läheme, aga seltskond saab alati olulisemaks kui rekordi jooksmine, ilm või mingid muud faktorid. Oli tore. Ootan juba huviga oma järgmist välisvõistlust, mis iganes see siis olema saab. Jooksmisteni! 😊