Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Alustuseks fartlek, ikka tavapärane 7 min kerget, 3 min kiiremal sammul ja seda korrata 4 korda. Ühe aeglase bloki ajal tahtis jalg alt ära kaduda, sest pirnlihasesse lõi valu. Kirjutasin selle tartaanil jooksmise kaela. Rullinud pole ju ka jälle sada aastat… Üldiselt oli mõnus, pigem rahulikum fartlek (6:33 min/km, 142 bpm). ÜKE osas ikka kerelihased. Huuuh, raske oli, aga saime hakkama.

Teisipäev: trennivaba. Olin tööga seoses Riias.

Kolmapäev: lõigutrenn. Alustasin nagu ikka kerge soojendusega. Juba soojenduse ajal sain aru, et midagi head siit ei tule, sest jalad olid rasked ja olemine väsinud. Ma arvan, et hommikune 2 tundi hambaarsti toolis pani kogu mu kehale põntsu, ma ei tea, kui palju tuimestust ma seekord sain… Igal juhul ega kerge ei olnud. Pärast soojendust tegin mõned võimalemisliigutused, jooksuharjutused ja kiirendused peale ning oligi aeg lõikudeks. Lõigud olid sellised:

• 200 m: 4:44 min/km
• 400 m: 4:35 min/km
• 600 m: 4:46 min/km
• 600 m: 4:53 min/km
• 400 m: 4:46 min/km
• 200 m: 4:17 min/km

Iga lõigu vahele sama palju kerget sörki, kui oli kiiret jooksu (ehk siis 200 m lõigu järel 200 m sörki jne). Alles viimase lõigu ajal tuli elu sisse ja siis oleks võinud isegi edasi joosta. 😀 Aga olen rahul, et ikka trenn tehtud sai.

Neljapäev: lühike jooks. Tõenäoliselt üle pika aja üks kõige masendavamaid jookse. Esiteks oli mul millegipärast kõhus imelik tunne ja tundsin, kuidas iiveldus vaikselt tulema hakkab. No ei olnud hea. Siis hakkas poole jooksu peal mu pirnlihas liiga tegema. Võttis konkreetselt jala alt ära. Jäin seisma ja proovisin venitada. Sama kordus veel paar korda, vahepeal isegi kõndisin. Läksin nii kiirelt koju, kui sain (7:30 min/km, 140 bpm). No ei olnud tore. Suures vigastuse hirmus hakkasin kodus tuharat rullima.

Tähistasime ülemuse sünnipäeva. Antioniuse restoran on ikka tõsiselt hea koht pidulikuks õhtuks!

Reede: BodyPump. Huh, oli see alles trenn. Treener oli kokku miksinud erinevaid lugusid kavadest 101 kuni 104. Aga selle trenni väljakutse seisnes selles, mis tuli iga loo lõpus: 10 kätekõverdust. Kõhuloo lõpus tegime topelt, seega mul tuli kokku täpselt 90 kätekat sirgetel jalgadel ja 10 põlvedel. Kuna rinnaloos tegin enamuse ka sirgetel, siis üle 100 varvastel kätega. Pole paha! Üpris kindlasti olen elu parimas kätekõverduste vormis. Tuleks siis visuaalne vorm ka asjaga kaasa. Aga kuhu ta tulla saab, kui toitumine on nii *****, kui ta sel nädalal olnud on.

Laupäev: trennivaba. Vedasin kaks tundi puid kuurist teisele korrusele. Korralik jalatrenn.

Pühapäev: pikk jooks. Plaanis oli 2 tundi jooksu. Plaan sai täidetud. Taaskord oma pundiga, seekord käisime Ihastes, et võimalikult palju külma tuule eest peitu pugeda. Kui kohati lõikav tuul tõmbas näo ja sõrmed korralikult jäässe, siis üldiselt oli külm, aga ilus ja isegi päikesepaisteline ilm. 🙂 Tempo oli rahulik ja pulss üldiselt ka madal. Äkki isegi liiga madal? (7:21 min/km, 136 bpm) Vaikselt tuleb hirm, et kolme nädala pärast tuleb veel 10 km pikemalt joosta… Andke palun päikest, 0 kraadi ja puhas asfalt, aitäh.

Kokkuvõttes:

Korralik trenninädal, vaatamata suhteliselt jõuetule nädala keskpaigale. Üldiselt olen sellel nädalal vaimselt kuskil natuke mustas kohas olnud, sest kõike on lihtsalt natuke liiga palju olnud. Keeruline värk.

Fake it till you make become it.

Keep smiling.

Keep calm and carry on.

Nende järgi peab kuidagi elama hakkama.