Tere-tere, mina siin hilisel õhtutunnil. Oli kiire nädalavahetus ja ei jõudnud varem siia postitust valmis kirjutama. Annate andeks? 🙂

Kui nädala algus polnud ikka üldse kiita ning reedel tahtis minust viimnegi positiivsus ära kaduda, siis lõpp korvas kõik halva kuhjaga.

---

Esmaspäeval käisin ma esimest korda pärast vigastuse saamist jooksmast. Jooksupausi oli kokku 15 päeva. Plaani võtsin umbes pool tundi jooksu, ringikene Tähtvere suunas. Pulss läks kohe üles ja tempo oli väga aeglane (155 bpm, 7:36 min/km). Päike küttis ka korralikult, kuigi õues oli ainult 22 kraadi. Kuulasin kogu aeg põlve. Valu polnud!!! Olin niiiiii rõõmus. 🙂 Siiski ei hakanud põlve huvides pikema ringiga riskima, olin ettevaatlik. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. 

Teisipäeval käisin üle 3 (!) nädala BodyPumpis. Mina tegin seda 94. kava alles teist korda, oli uus ja põnev, meeldis. TYSKis on alati tore tagasi olla. Raskused olid minu jaoks tagasihoidlikud, aga ikka oli väga raske, selline tunne, nagu lihaseid polekski enam. Olen ikka tunduvalt nõrgemaks jäänud, isegi kätekõverdusi ei jaksanud teha. Regulaarsuses peitub asja võti: talvel tegin hea hulga kätekaid vähemalt 2 korda nädalas ja siis polnud need mingi probleem (aitäh, BP!). Seekord ei jaksanud isegi kahte õlaloos päkkadel korralikult ära teha… Oh well. 

Väljaastetes oli põlv kahtlane, ilmselt oleks pidanud kõik kükkidega asendama. Kui ma alles vigastuse sain, siis põlve üles tõstmine valu ei põhjustanud, valu tegi sääre taha tõstmine. Sama lugu jalatrenniga: kükkida saab ilusti, aga väljaaste, kui vasak jalg taga peab olema, see on kahtlane asend. Samuti kartsin ülessurumisi, kuigi tundus, et põlvel oli neist suhteliselt ükskõik. Õnneks.

Kolmapäeval oli üle pika aja kavas Jooks Jõud Venitus. Küll üks trenn võib ikka hea olla! Esiteks jooksin hästi rahulikult ja aeglaselt 45 minutit, proovisin pulssi alla 150 hoida. Enam-vähem peaaegu õnnestus, kui tempo algas numbritega 8:xx. Edasi jätkasime kere- ja seljalihaste trenniga. Ikka vanad head topispallid, plangud, keretõsted, puusatõsted, “ujumine”. Kus alles voolas higi ja väsitas ära. Super trenn! Lihased olid eelmisest päevast ka mõnusalt valusad.

Neljapäev: puhkepäev. Lihasvalu hakkas järele andma, aga reied olid veel hellad ja istumine-püstisaamine vaevaline. Olin terve päeva kodus arvuti taga tööd teinud ja õhtul tegin enda värskendamiseks ning lihaste ‘lahti’ saamiseks kerge jalutuskäigu. Jube ilus ilm oli ja hing kohe rõkkas sees. 🙂

Reedesest jooksust sai pulsi tõttu jooks-kõnd. Kohutav oli, kui kahe sõnaga kokku võtta. Pikemalt kirjutasin juba SIIN.

Laupäev oli trennivaba, aga muidu väga aktiivne päev, sest olin Tartu Mill Triatlonil vabatahtlikuna tööl. Nii äge oli! Kui leian pilte lõpuks kuskilt, siis tuleb sellest lausa eraldi postitus. 🙂

Pühapäeval elasin terve päev professionaalsetele triatleetidele kaasa ja olin õhtuks üpris väsinud. Koju jõudes viskasin end tunnikeseks horisontaali ja olin siis valmis nädala ühe mõnusa treeninguga lukku panema. Terve nädalavahetus ainult triatloni sees olla… Muidugi oli mu trenn sellest kõigest inspireeritud.

Kõigepealt väntasin rattaga mõõdukas tempos (24 km/h, 145 bpm) umbes 45 minutit. Lausa lendasin, jalad olid kerged, pulss oli korras, ilm oli super. Kogu aeg kujutlesin end kuskil triatlonil olevat. 😀 Siis ruttu ratast mitu korrust treppe ülespoole tassida, kiiver peast minema ja jälle treppidest alla ning Ülejõe pargi poole punuma. Kartsin, et nüüd on jalad pakud all, aga – EI!

Enesetunne oli jätkuvalt superhea ning ilma igasugust pulssi vaatamata tegin kiiremaid samme. Tõesti lennukas tunne oli jalgades ja kogu kehas, ei suutnud mitte endale pidurit peale tõmmata. Ühel hetkel ikka vaatasin  pulssi ja tempot ja olin positiivselt üllatunud: 5:45 min/km ja 164 bpm. Väga hea minu kohta, eriti kui reedest trenni vaadata. Kell ei valetanud, tunne oli vastav. Üritasin siis korraks aeglustada ka, et vaadata, kas saan pulsi alla 150. Kuna olin juba enne rattaga sõitnud ja kiirema lõigu jooksnud, siis ma ei uskunud, et seda suudan. Seda suurem oli mu imestus, kui pulsi umbes pooleteise minuti sörgiga 145 peale sain. Rõõmsal sammul tegin veel ühe kiirema lõigukese ja olingi koju tagasi jõudnud. Milline suurepärane lõpp sellele nädalale. 🙂 

---

Kokkuvõttes: 7 tundi 9 minutit (neto ehk ilma kõndimise ja rullimiseta: 5,5 h)

Oli ikka täiesti ühest äärmusest teise nädal, aga mu põlv ei valuta (!!!) ning nädal lõppes täiesti suurepärase enesetunde ja emotsiooniga. Lõpuks, LÕPUKS sain jälle tunda seda tunnet, mis sportides kõige olulisem on, mis tõesti paneb hinge sees laulma ning silmad peas särama. Oh, ma olen nii õnnelik! 🙂 Täpselt sellise emotsiooniga ongi hea järgmisest nädalast oma SEB Tallinna maratoni treeningplaaniga algust teha. Loodetavasti lähebki kõik nüüd lõpuks jälle hästi ja see suurepärane tunne püsib.

10 nädalat maratonini. Let’s do this!