Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid. 

Esmaspäeval võtsin asju rahulikumalt, et lasta kehal natuke rohkem võistlusest taastuda. Käisin ainult Jooks Jõud Venituses ja BodyPumpi ei läinud. Jooksuosas õnneks pulss oli normaalne, aga kerelihaste harjutused ei lähe selles trennis ka kunagi kergemaks. Vähemalt on meil nii lahe seltskond koos, et pool trenni saame harjutuste ajal naeru lõkerdada. 🙂 Lisapinge süvalihastele ju. 😉

Teisipäev:

1. Hommikune Pikamaajooksu praktikum. Ruttu-ruttu tegime 2 ringtreeningu blokki (burpeesid ei olnudki, mu õnn oli piiritu 😀 ) ja vajalikud jooksud ära ning siis tuli TYSK Fitnessklubi juht Ivika Värton meile venitamisest teadmisi jagama. Võtsin teadlikult kergemalt ning väga raskeks ei läinud.

2. Õhtune Tervisespordi praktikum. Paar-kolm kilomeetrit sörkisin, aga siis tundsin, et säärte siseküljed on liiga valusad. Läbi valu joosta ei tohi. Kuulasin oma keha ja ülejäänud praktikumi tegin kõndi. Motivatsiooni viis see jälle alla. Parema meelega ma teisipäeviti üldse puhkaks… Aga spordiained kestavad kuni maikuu keskpaigani, seega pean olukorraga leppima.

3. Enne lihashooldust rullisin ise umbes pool tundi oma sääri (eriti valusaid sisekülgi) ja lihashoolduses sain veel tund aega lihastele rulliga pai ja ai teha.

Kolmapäeval käisin üle 1,5 nädala lõpuks jälle BodyPumpis. BP on ikka üks hea trenn. Mõned lood olid eelmistest kavadest ka ning vaheldus mulle meeldib. Maris pööras erilist tähelepanu meie tehnikale seljaloos ning järgmisel päeval andis see heas mõttes tunda. Tegelikult andis kogu keha järgmisel päeval tunda. See on see, kui pikem vahe BP trennidesse sisse jääb…

Neljapäeval kuulasin oma keha ja jätsin õhtusesse Pikamaajooksu intervalltrenni minemata. Tundsin, et pole mõtet sellel nädalal hakata 7x(600+1000) meetrit ehk 11 km intervalle kiires või väga kiires tempos tegema hakata, kui jalad on valusad ja keha juba üle nädala väsinud. See lennukas ja kerge tunne, mille vahepeal kätte sain, on jälle kaduma läinud. Kuulasin oma keha ja tegin õhtul ainult ühe väga kerge ja lühikese jooksuringi ning sellest mulle piisas. Tundsin end “poppi panemise” pärast küll süüdi, aga mis teha.

Reedel ja pühapäeval puhkasin.

Laupäeval käisime viimasel rahulikul ja pikemal jooksul enne SEB Tartu Jooksumaratoni. 27. aprillil tuleb veel ära joosta SEB Ühistreening Elvas (16 km), mis on kvalifitseerub kindlasti pika otsana, aga olen kindel, et seal sellest ülirahulikust tempost väga palju midagi välja ei tule ning mägedest üles-alla jooksmine annab koormust veelgi juurde. Eilne jooks oli aga väga rahulik. Jooksin koos kahe trennikaaslasega, kes on nö minu tempogrupi (7:00 min/km) inimesed ja seega sain kulgeda vaikses tempos. Keskmine pulss (155 bpm) tuli kõrgem, kui ma tahaksin, aga üldiselt oli enesetunne parem kui eelneva kahe nädala jooksul. 🙂 Ei midagi säravat, aga halb ka ei olnud. Seegi edasiminek! Jalad olid aga ikka valusad…

---

Kokkuvõttes: 10,5 h (neto: 8 h)

Nii ja naa nädal. Algus oli ikka päris kehv – jalad valusad ja pulss kõrge – ning ega ma ennast praegu ka liiga hästi ei tunne, aga laupäevane jooks andis natuke lootust. Siiski tuleb ruttu jalad valuvabaks ja värskeks saada, enne kui hooaeg õige hoo sisse võtab. Luuümbrisepõletik võib väga ruttu muutuda tõsiseks vigastuseks, seda õppisin läbi valusa kogemuse eelmise aasta aprillis. Pea aasta tagasi jooksin SEB Ühistreeningul 16 km põletikus säärtega ja läbi valu ning paar päeva hiljem olin praktiliselt liikumisvõimetu, ka kõndimine tegi valu. See aasta võiks ju teisiti olla?!

Selleks, et tõesti midagi oleks teisiti, tuleb eesmärgistatult tegutseda. Treeneriga on plaan tehtud, strateegia läbi arutatud ning kokkuvõttes tõmban järgmisel nädalal (vajadusel ka kauem) jooksule lihtsalt pidurit. Ainult kõige vajalikumad jooksud teen ära, näiteks neljapäevase intervallika ja pikad jooksud, aga kõik ülejäänud väiksemad otsad asendan rattaga. Jalad on vaja korda saada, sest vigasena hooajale peale minna lihtsalt ei saa. Rattasõit ei voola Rattarallile mõeldes ka kuidagi külgi mööda maha. Jalad korda, pulss korda ja küll siis kõik jälle õigesse suunda liikuma hakkab. 🙂

Lisaks pean oma laiskuse ära unustama ja hakkama jälle korralikult igapäevaselt rullima. Eelmisel aastal aitas see väga hästi. Tegelikult liigub müte ka uute jooksutossude poole, kuigi ma ei usu, et kummalgi paaril juba 1000 km täis on. Huvi pärast pean endale to-do listi panema veel hemoglobiini mõõtmise, tegelikult peaksin korraliku vereanalüüsi teha laskma, aga mu perearst on Ida-Virumaal ja seega ma nüüd ei teagi, kas ja kus saaks seda ilma saatekirjata teha. Või saaks nii, et saatekirja annab perearst sealt, analüüse saan anda Tartus, vastused jälle perearstilt? Kes teab? Mu koormused on suured ja võimalik, et organism on lihtsalt nt rauavaegusesse jäänud. Varem mul hemoglobiiniga probleeme olnud pole, aga kõike võib juhtuda. Kevadväsimus ja koolistress just ka ei hellita praegu, une kvaliteet on allapoole arvestust…  Ime pole, et olemine kehv on.

Eks näis, mis saab. Aasta põhieesmärk on maraton. Sinna on veel õnneks aega. Nagu mullegi meelde tuletati, tuleb säilitada rahu. Kõik saab korda. 🙂

---

PS! 2 aastat tagasi sain täieliku vere uuringu perearsti suunamisel tasuta, aga seda tehti mulle Kohtla-Järvel (Quattromed). Nende esindus on Tartus ka olemas. Kodulehelt jääb natuke selgusetuks, kas Quattromed teeb analüüsid tasuta, kui saatekiri on olemas? Saatekirjata tuleb kindlasti maksta, seda tean. Eks üritan järgmisel nädalal asju perearstilt uurida. Kui Sa tead, kas ja kus mul on võimalik ise Ida-Virumaale perearsti juurde minemata (aga vajadusel tema antud saatekirjaga) Tartus korralik vereanalüüs teha lasta, siis jaga palun infot. 🙂