Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid. 

Esmaspäeval oli JJV-s kavas soojendusjooks ja enese proovilepanekud: kohapealt kaugushüpe, maksimumajale plank ja seina ääres istumine. Kohapealt hüppasin kaugust 1.79 meetrit, jäin endaga rahule, sest kooliajal oli see ala mul puhas kolm. Planku suutsin hoida ainult 3 minutit ja 30 sekundit, siis tegi selg põrguvalu ja pidin ära lõpetama. Nii nõrk olengi? 😦 Aga seina ääres istumine oli vägev: istusin seal 22 minutit järjest ja siis pidin BodyPumpi minema, muidu oleks veel natuke edasi ka istunud. Mulle mainiti, et pärast sellist tulemust on maratonile roheline tuli antud. PS! Maksimumaeg oli 35 minutit, vot sellised trennikaaslased on mul. Trenni lõpus saime piparkooki ka. 🙂 BodyPumpi juhendasid Maris ja Florian koos ja tegime trenni jõulumuusika saatel. Päris äge oli, kuigi kükilugu ja väljaasted olid pärast seina ääres olemist lihtsalt põrgu ka kergetele raskustele vaatamata. Trenni lõpus saime veel piparkooki. Lisaks sellele sai mul esmaspäeval edukalt tehtud viimane eksam ja lumi tuli ka jõuludeks maha. Ideaalne päev! 🙂

Teisipäeval reisin koju, küpsetasin piparkooke, meisterdasin kinke ja trenni ei teinud.

Kolmapäeval ehk jõululaupäeval käisin koeraga enne jõululauda istumist veel väikest sörki tegemas. Kuigi puhus päris kõva tuul ja kohati tuiskas lund, oli meil lõbus ja nautisime täiega. Mu koer on lihtsalt üks suur lumehull. 🙂 Sellel jooksul otsustasin ära ka oma Pekist Priiks riietuse ja tagantjärele võib öelda, et see valik läks kümnesse.

Neljapäeval võtsin enne suurt matka puhkepäeva. Käisin ainult koeraga jalutamas, millest kolmandik teed sumpasime üle põlve kõrguses lumes. Maakoht noh, siin pole mingit “iga tee on lumest lükatud” luksust. 😉

Reedel kestis trenn tervelt 7 ja pool tundi ning 48 kilomeetrit. Oli raske, aga meeletult äge ja see tunne, mis mind siiani valdab… Uhke ja hea. 🙂 Veel enne aasta lõppu tuleb selle ürituse kohta pikk postitus. 

Laupäeval taastusin. Öösel eriti magada ei saanud, sest olin vist liiga üleväsinud ja jalad tegid valu. Päeval sõna otseses mõttes liikusin trajektooril voodi-vannituba-köök ehk tegin maksimaalselt paarsada sammu. Kuna eelmisel päeval tuli samme 60 000, siis on see täitsa OK. 😀 Üpris peksa saanud tunne oli, kõige hullemad ilmselt tuhar, tagareis ja sääred. Imekombel polnud mul aga kuskil ühtegi villi ega hõõrdumisjälge. Täielik win!

Pühapäeval oli juba parem olla, tegin kodus ühe rullisessiooni ja jalutasin väljas ringi. Käisin nalja pärast ka kaalul, et vaadata, kas sain siis pekist priiks või ei. 😀 Sain küll: olin isegi pool kilo kergem kui enne jõule. Aga kui arvestada seda, et sellel aastal ma hullu ülesöömist ei korraldanud ning nautisin kõike mõistlikult, siis jõuludega võtsin ainult mõnisada grammi juurde ning seega see umbes kilogrammine kaalukaotus midagi väga muljetavaldavat tegelikult pole. Kõik ikka mõistuse piirides.

---

Kokkuvõttes: 12 h (neto: 10 h 25 min)

Mis siin ikka pikalt heietada: oli enese proovilepaneku nädal. 22 minutit seina ääres istumist, jõulude eritrennid ja lõpuks see raske, aga nii äge Pekist Priiks. Ega mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, et ma liikusin jalgsi ühe päevaga peaaegu 50 kilomeetrit. Jah, sellest palju sai kõnnitud, mitte joostud, aga siiski on tegemist päris suure saavutusega ja eriti minu jaoks, kelle jaoks enne oli pikim distants 23 km. Nihutasin oma inimvõimete piiri jällegi natuke kaugemale ja see on ikka väga võimas tunne. 

Järgmise nädala võtan kindlasti veel vaikselt ja annan kehale nii palju taastumisaega kui vähegi võimalik. Paar trenni on kavas, aga nädala teine pool on veel täiesti lahtine. Eks ma siis jooksvalt vaatan, mis tunne on ja tegutsen vastavalt.