When easy becomes difficult…

That’s exactly what LCHF has become for me: more and more difficult.

The first 3 months of LCHF was such a breeze for me. I had only weightloss weeks with a couple of zero-weeks and no actual weightgain weeks. Weight kept melting off me and I wasn’t really hungry either. The perfect combination in a way.

But right after the 3 month mark things got more complicated. I started to have weightgain weeks here and there and summer came along with all the fruits and berries.

And now the last 6 months have been tough. Honestly, LCHF has gotten more difficult for me and I have had more cheat days. And therefore more gaining weeks. I used to not cheat at all. Now there has been Christmas holidays and my backpacking vacation… All cheating. And also some random cheats here and there.

"With moderation": strugglin' with that part…
“With moderation”: strugglin’ with that part…

I am human. I do make mistakes. I do sometimes crave carbs and give in to my cravings. Maybe I’m a failure considering I have a whole blog dedicated to LOW CARB and fitness but here it is: I do make mistakes. I am not perfect!

But what worries me more than cheating now and again is the fact that I don’t know when and how much to eat. This is horrible!

For almost a year I weighed my portions, counted macronutrients and calories and based my portions around numbers. Not my actual hunger or appetite. But that strategy got tiring and also didn’t work that great. It also made me stress and obsess about food. That was just not OK.

So from the beginning of 2014 I started to try to eat according to my hunger levels, like the original LCHF theory tells you to. And what is also normal for a human being. Eat when you are hungry and until your hunger has been satisfied. Simple, right?

It sounds simple and theoretically is. But in practice – I’m struggling!

I have lost my ability to really tell when I’m full and when I’m hungry. On some days I don’t feel hungry until dinnertime but when I start to eat, I feel like I’m unfillable. I could empty out my whole fridge and more. On other days I feel like snack eating all day long but don’t want a whole meal… I rarely feel like I’m done when I finish my plate of food. I have to snack on top of it, even if it’s just some cauliflower. That’s a problem.

Either way: I eat too much. That’s my main problem. One big meal, lots of small meals – all end up being too much. I don’t feel full. I can feel hungry (kind of) and then waaaaay too full. Nothing in between!

My eating is so messed up. Even if I’m low carb, my eating habits and patterns aren’t normal.

It’s really my big goal to starting acting like a normal person in the kitchen: eat when you’re hungry until you’re full. Not stuffed but full. Don’t snack all the time. Have your plate of food and leave the kitchen. Don’t make eating a way to pass time. Don’t eat out of boredom or emotions. Be normal!

When did easy (and normal and natural) things become so difficult?

Advertisements

9 thoughts on “When easy becomes difficult…

  1. Minul on sama probleem. Ei suuda peatada söömist, “ikka ei ole isu täis”, söön lohutuseks, närvide rahustamiseks, sest “nii tahan” jne. No ikka nii, et kõht on punnis ja seedida on raske, sest kõht on liiga täis. Aga küllastusetunnet ei ole, emotsionaalselt jätkan söömist. Minul on natuke aidanud 2 strateegiat – esiteks mõte, et “minu keha ei ole prügikast, ma ei taha talle liiga teha ja ääreni täis toppida”, eriti kui sageli pole see ainult tervislik, vaid ka kräpp. No kõigest olen võimeline üle sööma. Võin teha 100% ranget LCHF, aga kogu aeg on isu kummikommide järgi jne. Kurvaks teeb see veidi, ja närvi ajab. Ja siis kui väga närvis olen, otsustan, et natuke luban endale, ja natukesest saab kohutav kogus.. Teine asi, mis kontrollida aitab viimasel ajal, on hasart näha ketostixil midagi muud, kui kerge kreemikas värv. Siis paneb käsi ise tagasi kraami, mis üleliia. Või siis see, kui palju aktiivset elustiili on ja näiteks ei taha, et punnkõht ees oleks :)) Sellised pisiasjad, neisse haakun..

  2. Oeh…Elu on näidanud ja kinnitanud, et mida rohkem sa keelad endale, seda suurem on ”craving” nende asjade järele. Luba endale meelepäraseid asju, siis ei ole stressi. Sul tundub mõte olevat stressis ja nii on keha ka stressis ning hoiab kõike kinni. Tegelikkuses sõltub KÕIK mõtlemises.Ka see, et kui sööd süsivesikuid või ei – see on vaid su hirm. Tuleb leida tasakaal, siis kaovad ka kilod iseenesest. See kõlab nagu läbi mämmutatud tarkus – aga mina leidsin, et see on ainuke viis enda elu rööbastsse saada.Ma mõtlen ise nätieks nii, et miks ma peaksin sööma kõik ära, miks ma peaks seda head asja praegu palju sööma. Ega see ju Maalt otsa lõppe täna?Lisaks, miks sul võib olla raske kaalu langetada või miks see aeglaselt kulgeb on see, et LCHF pärsib tohutult ainevahetust. Mida kiirem ainevahetus, seda kiiremini ja tõhusamalt põletab organism energiat. Lisaks on LCHF-iga meeletu oht süüa sisse liiga palju süsivesikuid, kuna kogused on väiksed ( 1g süsivesikuid = 4kcal; 1 g rasva = 9 kcal)Ometigi ei ole see toitainete liik, mis määrab kaalutõusu või languse, vaid sisse söödavate kalorite hulk ning ainevahetuse kiirus. Samas oluline roll on totiainete kvaliteedil. Kas on kiire või aeglane energia. Ning kuna sul on meeletu treeningkoormus, siis süsivesikute mitte tarbimine on täiesti aktsepteerimatu. Füüsiline võimekus ei saa areneda, kui ei tarbi süsivesikuid.Kui LCHF elustiil põhjustab sul stressi ja takistab elamast täisväärtuslikku elu, siis tuleb sul kindlasti muuta midagi. LCHF on vaid üks paljudest elustiili variantidest. Ehk on mõni muu, mis sulle toimib?Olen ka ise noorest east saati kõike püüdnud katsetada, kuni lõpuks loobusin ja otsustasin mõistliku käitumise kasuks. Harjutasin endale sisse väiksemad kogused, mitmekülgselt sööki. Süsivesikuid söön hommikul ja lõunal. Õhtul viin süsivesikute tarbimise praktiliselt miinimumini. Ning Kindlasti – kõrge toiteväärtusega täistera süsivesikuid!!! Kuid aegajalt luban endale kooki ja šokolaadi. Kuid harva. Suhkur on narkootikum – võib jääda sõltuvusse. Aga keelata ei tohi endale midagi – st aegajalt natuke lubada, et isu täis saaks.Võiksin pikalt ja laialt kirjutada, miks on oluline, et inimene sööks süsivesikuid ning miks ma ei usu LCHF-i. Vähemalt mitte selle ekstreemsesse versiooni.Soovitan sul toitumisnõustajaga rääkida, või konsulteerida mõne asjatundjaga, kes teab millised keemilised protsessid toimuvad inimorganismis, milline peaks olema toitumine teatud elustiilide juures ( vihje: sportliku eluviisi juures) jne.Oehjah, ma nii loodan, et sa leiad enda jaoks parima lahenduse ning jõuad sama tasakaaluni, kuhu suutsin ise jõuda. Loodan, et andsin sulle kasulikku nõu.Jõudu!

    1. Eks kaloritel on küll roll ka LCHFi juures, ma üldse ei vaidlegi vastu. Aga mul on tunduvalt lihtsam ahmida endale sisse süsivesikuid kui rasva. Minu probleem on ülesöömine ja näljatunde ja küllastustunde mitte tundmine. Ehk siis põhimõtteliselt kalorid.Ma ei ütleks, et mu treeningkoormus on meeletu. Iga päev võin ju trenni teha, aga samas pole iga treening intensiivne. Või noh, ükski pole üliintensiivne, isegi jooksutrennid on valdavalt alla tunni piiri, mida loetakse intensiivseks (üle 1h jooksu). Ujudes ei pigista kunagi maksimumi ja zumbatrennides ei löö ka pulssi üles. BodyPump ongi vist raskeim trenn hetkel. Samas nõustun, et ka minu koormusega taluks keha rohkem süsivesikuid.Aga probleem on selles, et suur süsivesikuallikas – teravili – lihtsalt ei sobi mulle! Olen siin paaril päeval nt putru söönud ja tunne on ikka leebelt öeldes kehv. Seedeprobleemid, gaasid, punnis kõht, kõrvetised. Olen vanasti kannatanud tihti kõrvetisi ja valulikku gastriiti. Kui söön kenasti LCHFi järgi, siis kõrvetised ja seedehäired kaovad. Nii, kui mu magu teravilja kohtab, on tervis tuksis. Samas nt igasuguste juur- ja puuviljade osakaalu suurendamine, et süsikaid saada, on täiesti mõeldav valik ka minu gastriidiajalugu arvestades.LCHF pole absoluutselt optimaalne valik kestvusalade harrastamiseks. 100% tean seda 🙂 Aga samas saab neid edukalt praktiseerida. Jah, parimaid tulemusi ei saa, aga rahuldavaid küll. Süsivesikud on raketikütus. Kas iga trenni peab tegema raketikütusel? Mina arvan, et ei pea. Võib, aga ei pea.Aitäh heade soovide eest! Loodan ka enda jaoks optimaalse eluviisini jõuda. See aga nõuab aega ja katsetamist. Kunagi jõuan enda jaoks parima lahenduseni, olen kindel :)Andsid kindasti kasulikku nõu, sellised asjalikud kommentaarid on alati VÄGA oodatud. 🙂

  3. Tere, Margit! Võib-olla on see, millest sa kirjutasid, põhjustatud sellest, et keha on menüüga ära harjunud? Et äkki peaksid lchf-i menüü ümber tõstma/muutma seda, ja siis keha reageerib jälle usina rasvapõletusega? Aga ma lihtsalt oletan. Edu sulle ja loodan, et kõik läheb sul ikka aina paremini!

    1. Olen ise oma suure numbrihullustusega oma kõhutunde ära kaotanud. Nüüd tuleb alustada selle tagasisaamisega. Eks algus on ikka raske, aga ma ei kaota lootust! 🙂 Aitäh Sulle!

  4. Ma arvan et sulle sobiks rohkem Paleo stiil. Ja kui arvesse võtta et Tais ainult kilo juurde võtsid siis nii hull see ka pole kui sööd keelatuid asju. Ja teiseks olid puhkusel, keha ei olnud stressis ja see kõik mõjub..

    1. Paleo on ka väga tore stiil. Mina aga armastan teatud piimatooteid, juustu eriti, seega päris paleo poleks ma kunagi. Laktopaleo – miks mitte? Paleo ja LCHF on siiski päris sarnased. Low carb elustiilid mõlemad, mis ütlevad “ei” teraviljale ja suhkrule, mis minu seedimisega mitte ei sobi.Ma arvan ka, et stressi puudumine oli suur faktor, miks nii vähe juurde võtsin nende toiduliikide ja -koguste juures.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.