Nourish, Train & Flourish

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Nädalat alustas JJV koos tempokama jooksuga. Seekord oli Treeneril meie jaoks kavas tõusvas tempos jooks: 10 minutit 2. tsoonis, 20 minutit 3. tsoonis ja 10 minutit 4. tsoonis. Esimene plokk: raske on seda ülimadalat pulssi hoida, proovisin jääda arvutusliku aeroobse läve alla, <143 l/min. Mõtled ikka juba kiiremate liigutuste peale, aga tuleb end taltsutada. 3. tsoon on mõnes mõttes üks mõnus tsoon: jalg saab kiiremas tempos astuda, samas pole pulss veel üleliia kõrge. Selline mugav tugevam pingutus. 4. tsooni 10 minutit oli juba päris raske. Üle kilomeetri päris ebamugavat pingutust. Teeb ära, on tehtud. (6 km, 6:45 min/km, 155 l/min)

Trenni lõpetasime korraliku kerelihaste ÜKEga. Kuidagi päris raske oli. Peamiselt plangud ja topispallide loopimised. Kui lõpuks matile venitama sai, siis võttis kohe täitsa ohkama. Tempokam jooks tunni alguses muudab tavapärase ÜKE hetkega raskemaks. Ma polnud ainus, kes sama tundis. (33 min, 122 l/min)

Teisipäev: stretching. Treener soovitab meil võimaluse korral alati stretchingu tundi jõuda, et natukenegi lihaseid tagasi pikemaks saada. Kodus ju nagunii ei venita: selles osas on tal õigus. Ma igatsen ikka veel vana head lihashoolduse tundi tagasi, kus saime tund aega rullida, aga kui seda ei ole, siis käib stretching kah. Kohati valus, kohati ebamugav, kindlasti kasulik. (53 min, 67 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi testi päev. Kuna järgmisel kolmapäeval olen ma Tallinnas, siis tuli minul Cooperi test enne ära teha. Teadsin seda ette ja valmistusin terve päev: pöörasin ekstra tähelepanu söögivalikutele ja -aegadele ning veejoomisele. Ometigi tundsin juba soojendusjooksu ajal, et lihtne olema ei saa (3,2 km, 7:49 min/km, 148 l/min). Pulss tõusis kõrgustesse, enesetunne oli meh. Eks omajagu oli ärevust ka, ma ju teadsin, et need 12 minutit kerged olema ei saa. Jooksuharjutused koos lahtijooksudega möödusid täpselt samuti.

Peale minu jooksis veel ainult üks noormees Cooperit, teised tegid plaanipäraselt 6x400m lõike. Õnneks keegi üksteisele vist eriti ette ei jäänud. Mul oli kellal ainult pulss ees ja isegi seda vaatasin ma vaid üksikud korrad. Vajutasin kellal ringe kinni, et pärast oleks midagi analüüsida. Esimese poole püsisin täpselt 5 min/km tempos, st lõpptulemust 2400 meetrit, siis aga kukkus tempo päris korralikult ära ja läks väga VÄGA raskeks. Kujutan ette, kui kole oli see samm kõrvalt vaadata. Lõpptulemuseks jooksin 2325 meetrit (5:10 min/km, 177 l/min). Seda on 125 meetrit rohkem kui eelmise aasta märtsi lõpus: see näitab, et aastaga on mingid sammud edasi tehtud. Tippaegadele, kui jooksin 2500–2600 meetri vahele (2018–2019.a), muidugi ligi ei saa, aga selle üle ei saa kurb olla. Palju vett on sellest ajast saati merre voolanud. Kõik on hästi.

Neljapäev: rahulik jooks. Olin valmis väga valusateks lihasteks, aga asi polnudki eriti hull. Natuke kangust siin-seal oli, aga ei miskit erilist. Eelmisel neljapäeval olin tunduvalt suuremas lihasvalus. Seadsin sammud õhtusele jooksuringile, eesmärgiga hoida väga madalat pulssi. Õnneks oli pealamp kaasas, sest Tähtvere pargi tagumises nurgas oli ikka väga pime ja väga mudane. Pulss püsis ilusti madal, tempo ühes temaga. (6,5 km, 8:10 min/km, 140 l/min)

Reede: BodyPump. Kolmas trennipäev järjest ja suuremad ootused mul puudusid. Tegelikult oli energiat piisavalt ja enamikes lugudes võtsin rohkem raskust kangile kui varem selle kavaga. Isegi väljaastete loo tegin kangiga ja õlaloos kannatasin raskema kangiga selle seti ära. Ei tea, kust see särtsakus tuli. (75 min, 120 l/min)

Laupäev: trennivaba. Ilm oli megailus ja hea meelega oleks pika jooksu ära teinud, aga võtsin asja mõistusega ja tegin ikkagi puhkepäeva, mida mu keha ilmselt vajas.

Pühapäev: pikk jooks. Täna ei püsinud see pulss kuidagi alla 143, kus ta ideaalis oleks võinud olla. Alla 150 sain õnneks probleemideta hakkama. Ei saa öelda, et oleks olnud halb enesetunne, aga kuidagi… raske ja veniv oli see jooks. Ei olnud erilist jooksurõõmu. Ainult töö selles suunas, et varsti see jooksurõõm jälle tuleks. Ega ilma tööd tegemata see jooksmine kergeks ei lähe, minul vähemalt mitte. (13,69 km, 7:56 min/km, 146 l/min)

Riietusega panin ka puusse: ei kõlba see minu Nike jooksujakk ikka kuskile. Täiesti kasvuhoone on see asi: null hingavust. See tähendab, et isegi kui tänase mõne miinuskraadi ja külma tuulega ainult õhuke meriino oli jaki all, siis korraga oli pidevalt palav, niiske ja külm, sest veeaurul pole mitte kuskile minna. Oleks pidanud ikka oma softshell jakki kandma nagu tavaliselt. Pole enam mõtet sellele Nike jakile uusi võimalusi anda. Jooksmiseks ei kõlba, niisama vaba aja tuulekaks ehk sobib.

Kokkuvõttes:

Taaskord nädal, kui sai täiesti uskumatu maht tööd ära tehtud. Selline tempo on peal ja tamp on taga, aga pole mõtet vinguda, ise olen oma tööplaanid ja ajakavad endale loonud. Arvuti kaas lendas suure hooga iga õhtu kinni, asjad turbokiirusel kokku ja jooksin ajaga võidu spordiklubisse trenni, õnneks ikka jõudsin õigeks ajaks kohale. Järgmisel nädalal saab õnneks ühel toredal tööüritusel osaleda ja abiks olla, väike vaheldus Excelitele ja aruannetele.

Et motiveerida end järgmised 5–6 nädalat kuidagi elus püsima, ostsin lennukipileteid. Hakkas parem küll. Toob selle kevade endale kiiremini lähemale.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Algasid esimesed kiiremad liigutused. Ülesanne oli 40 minutit 3. tsoonis joosta. Minu jaoks selline maratoni esimese poole pulsitsoon ja tempo. Kuna õues polnud jupp aega ainult jooksnud, siis kella sammupikkus on kõnniga segi aetud ja hallis kell õiget tempot ei näidanud. Ei viitsinud ringe lugeda, seega tempostatistika on vale, aga praeguses faasis on sellest nagunii üpris ükskõik. Enesetunne oli täitsa okei ja usun, et umbes kolmandas tsoonis ma püsisin. Tegelikkuses oleks vaja arvutuslike tsoonide asemel koormustestil ära käia. (6,08 km, 7:09 min/km, 153 l/min)

Pärast tegime lühikese ploki ÜKE harjutusi kerelihastele, loopisime topispalle ja hoidsime plankusid. Tuleb neid harjutusi teha, kuniks jooksuosad veel üleliia pikad ei ole. Need on need liigutused, mis kevadest sügiseni peavad keha vigastustevabana hoidma. (30 min, 126 l/min)

Teisipäev: stretching. Tormasin töölaua tagant spordiklubisse, et korralikult venitada. Jõudsin! Kasutasime seekord bosu palle ja ma olin esialgu skeptiline, et mida asjalikku me nendega pihta hakkame, aga kokkuvõttes oli see üks mõnusamaid stretchinguid üldse. Hästi mugav oli bosu peal olles erinevaid jalalihaseid venitada ja lõõgastuda, et asenditest maksimum võtta.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Esimene lõigutrenn üle mitme kuu. Soojendasime ära (3,06 km, 7:33 min/km, 144 l/min) ja siis sai üle väga pika aja jooksuharjtuusi teha. Kui juba teha, siis täiega, sest meie jooksuharjutuste plokk kestis kokku 40 minutit. Väga palju erinevaid harjutusi, mis palavas hallis pulsi “mõnusalt” üles viisid (1,63 km, 143 l/min).

Lõigutrennis ootas ees 4×400 meetrit. Teised tegid eelmisel nädalal paar kiiremat liigutust, aga minul oli täitsa esimene lõigutrenn sellel hooajal. Esimese asjana tundsin esimese 100 meetri peal, et pöialihased on kuskile kadunud. Väga raske on korralikku kiire jooksu asendit hoida. Võib-olla peaks ka tossud natuke asisemad olema, et tartaanil mitte jalgu lõhkuda. Lõigu lõpuks oli pulss korralikult üleval. Nii kordus see kõik neli korda, iga lõigu vahel 2–3 minutit istudes taastumist. Viimase lõigu lõpuks sain maksimumiks kätte 187-löögise pulsi. Jõuab pingutada küll. Tempod: 4:25, 4:40., 4:48, 4:38.

Neljapäev: pikk jooks. Kiire kokkuvõte: oleks pidanud tol päeval koju jääma ja pukki sõitma või lihtsalt puhkama. Panin pärast lõigutrenni kompressioonisäärised ööseks peale, aga sääred oli neljapäeva hommikuks oi-oi-oi kui kinni. Julm. Need säärelihase sisemised pead on minu Achilleuse kand. Maratonitrennid tulid kohe meelde. Mõtlesin, et ju siis nii ongi pärast hooaja esimest lõigutrenni tartaanil: lihas tahab harjumist, ehk peaks kolmapäevases lõigutrennis kasutama ka teisi jooksutosse. Paha ei teeks. Lisaks oli jooksuharjutuste plokis tehtud plank-allavaatav koer kombost õlavars jumala valus. Ma liikusin kodus nagu kange pingviin.

Plaan oli teha pikem jooks nädala sees, et nädalavahetusse tekitada üks väga lebo ja korralik puhkepäev ja üks lühikese rahuliku jooksuga päev, et esmaspäevaseks tempojooksuks olla värskem. Teoorias jube hea plaan, praktikas ei tulnud vist päris nii välja. Läksin õue ja esimesest kilomeetrist tundsin, et tallalihased on valusad. Nagu väga valusad ja kisuvad krampi. Selle kõrval säärelihase vähenenud pikkust peaaegu ei tundnudki. Lisame juurde selle tuule, mis valjult puhus, ja teed, mis olid kohati korralikult soolaplögased – tuli teha kõnnipause, et jalakesed ellu jääks. Pulsiga olid asjad isegi ootamatult okeid, aga lihaste seis oli kõva 2 viie palli skaalal. Jube jooks. Loodan, et nädal nädala haaval hakkab ikka paremaks minema. (12,21 km, 8:03 min/km, 145 l/min)

Reede: BodyPump. Ma tõsiselt kaalusin, kas üldse Pumpi kohale minna, sest mu õla- ja säärelihased olid lihtsalt nii lihasvalu täis. Lõpuks ikka läksin. Võtsin nõuks teha trenn mõõdukalt ja mitte hullu panna. Kui ikka kuskilt väga kiskuma hakkab, siis tuleb modifitseerida. Treeneril oli hea plaan teha lood plokkide kaupa, st teatud lugude vahel pausi pole ja treeningvahendid peavad kolme loo eel täpselt valmis pandud olema. Väga tõhus meetod trenni efektiivsemaks muuta, mitte nii meeldiv, kui juba ägised lihasvalu all.

Valisin raskusi ja võtsin kohati vähem, nt küki tegin ühe 5 kg kettaga, mitte 5+5 kg seljaloo kangiga. Mõjus ikka, sest jalad olid enne trenni juba makaronid. Triitseps oli korralik kannatamine, sest seal andis õlavars kiirelt endast märku. Kirss tordil oli trenni boonuslugu: Treener andis valida rinna ja kükkide vahel, enamik valis kükid ja ma oleks korraks nutta tahtnud. 😂 Poole loo pealt lubas Treener rinnaloo peale üle minna ja ma tänasin teda mõttes kõvasti. Raske trenn, aga hea, et tehtud sai. (77 min, 114 l/min)

Laupäev: trennivaba. Lõpuks oodatud puhkepäev, et valusaid lihaseid puhata.

Pühapäev: rahulik jooks. Vihm, tuul ja jää – need olid täna valikus. Meie imeline kliima. Tegin ühe rahuliku jooksu. Nüüd oli enesetunne parem, aga pulss kippus kõrgeks. Saa siis aru. Selline normaalne jooks. Jään ootele, mida toob järgmine nädal. (6,53 km, 148 l/min, 7:48 min/km)

Kokkuvõttes:

Oli väga töine ja tegus nädal. Tööd sai tehtud sellise tempo ja mahuga, et hea, et õhtuti õigeks ajaks üldse trenni jõudsin. Andmed, indikaatorid, artikkel… See hullumaja jätkub veel mõnda aega. Trennide osas sai kõik tehtud, mis vaja oli, aga natuke raskelt tuli see uue rutiini algus. Loodan, et varsti läheb kergemaks. Eks uus nädal annab arutust.