Nourish, Train & Flourish

Esmaspäev: JJV+BP. Ainus päev võtta need tunnid trenni tegemiseks. Või nii ma veel nädala alguses mõtlesin. Pärast pikka ja väsitavat päeva ma isegi kahtlesin korraks, kas minna jooksutrenni või teha ainult BodyPump. Võtsin jõuvarud kokku ja liigutasin end kiirelt pärast loengut koju, kaks ampsu süüa ning juba jooksin jooksma. Kuna jõudsin üpris täpselt, siis oli grupp juba läinud ja jooksin seekord üksinda Tähtveres. Aeg möödus kuidagi väga ruttu. Jõuosas tegime kerelihaseid ja täitsa intensiivseks kiskus. Mõnus. BodyPumpis olid osad lood vahetatud ja väljaastetes üks mu suur lemmik NRG 92. programmist. Olin natuke väsinud ja köha piinas, aga Pump oli väga hea. Tore trennipäev.

Teisipäev: puhkus. Käisin lihashoolduses. Valus oli.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna Novembrijooks läheneb uskumatu kiirusega, siis oli kavas väike lõigetrenn. Soojenduse ajal olid mul kõik kohad nii valusad, et korraks mõtlesin koju ära minna. 😀 Õnneks jooksuharjutuste ajal hakkas vaikselt paremaks minema ja kiirendused tulid juba täitsa inimlikud. Lõikudes oli plaanis 2 blokki 3×200 m kiiret, kiirete vahel 230 m aeeeeglast sörki ja blokkide vahel 3×230 m aeglast. Suht OK tuli välja, proovisin ilusti pöial joosta ja pulsi sai üles küll. Muidu kahtlen kogu aeg, kas minu pulss ongi seal 140 juures või kell valetab (arvan, et valetab ka). Trenni lõpus jõudsime veel paar harjutust tagareiele teha ja nii 1,5 tundi otsa saidki. Hea oli.

Neljapäev: puhkus.

Kuidas uus blogipilt paremal servas meeldib? :) — Kuidas uus blogipilt paremal servas meeldib? 🙂

Reede: BodyPump. Kuna uue kavani pole enam liiga palju aega jäänud, kõiget napilt üle kuu aja, siis on käes lugude kombineerimise aeg. Saab vanu (raskeid) lemmikuid meelde tuletada. 🙂 Kükid oli ikka 95. ehk praegusest kavast ja no ma ei saa aru, kas need kunagi lihtsamaks ka lähevad… Need aeglased kükid pole just meelakkumine, mina teen juba poole loo peal korralikke grimasse. 😀 Rinna- ja õlaloos proovisin mõned päkkadel kätekad teha: väga ilusad just polnud, aga vaikselt peab rohkem üritama hakkama, mitte ainult mugavalt põlvedel olema igas tunnis. Pärast ametliku osa lõppu nõudis rahvas veel üht kõhulugu, seega otseloomulikult saime Americanot teha. Kes ei tea, siis see on üks raskemaid kõhulugusid üldse. Palju planku. Huh. Täitsa läbi võttis. Soovijad tegid veel ‘Bring Sally Up’ push-up challenge’it. Ehk siis iga up’i peal surud end üles, iga down’i peal alla. Kokku 32 kätekat, aga ärge laske end sellel illusioonil petta. Esimesed tegin päkkadel, ülejäänu põlvituses. Järgmiste päevade lihasvalu sai 100% kindlustatud. Vabandage väljendust, aga kuradi hea trenn oli. Oli täiega minu päev.

Laupäev: puhkus.

Pühapäev: kerge jooks. Õues oli (on siiani) koerailm ja ma läksin TYSKi sisehalli jooksma. Tund aega ringitada pole just eriline meelakkumine, aga vähemalt soe ja kuiv. 😀 Sattusin täpselt sellisel ajal sinna, et peagi olid algamas laste võistlused ja hull siblimine käis. Lõpp läks juba täiesti slaalomiks kätte ära. Aga üldiselt aeg möödus päris ruttu ja lõpuks sain veel hea rulliga rullida ka. Lihased olid valusad ja tänasid.

Kokkuvõttes: 7 h 55 min (neto: 6,5 h)

Hea nädal oli. Võtsin aega iseendale. Õigesti tegin: juba tunnen end õnnelikuma inimesena. Win.

Vähem kui 2 nädala pärast hooaja lõppakord Tartu Novembrijooksul. Kes veel tuleb? 🙂

Ma hakkan ennast juba kordama, aga tere jälle üle pika aja. Lõpuks jõuan ma mingeid muid mõtteid kirja panema, mis pole trenninädala kokkuvõte. Kuidas ma jõuan? Kas elu hakkab lõpuks maha rahunema?

Ei ja jah. Töökoormus ja stress on tegelikult meeletu. Tahaks kogu selle koorma all vaikselt katki minna. Kuidagi olen aga jõudnud sinna faasi, et saan aru, et ma ei saa end hulluks mõelda, muretseda ja töötada. Ma lihtsalt tundsin, et pean tuurid maha võtma, volüümi vaiksemaks keerama ja asju rahulikult oma tempos ajama. Kui mingid asjad saavad poolikult tehtud, siis saagu. Kui mingid asjad jäävad natuke tegemata, siis… jäägu. Põhiline on kõik miskitmoodi-kuidagi ära teha, olgu siis teiste abiga või mingeid x-imemeetodeid kasutades. Üritan praegu tegeleda asjadega, millest mu jõud üle käib ja mõned murekohad olen väga mugavalt (lähi)tulevikku lükanud. Ma tean, et lähen detsembri lõpus ja jaanuaris selle tõttu ilmselt natuke/palju hulluks, aga praegu olen ma nõus sellega leppima. Sest siis jään ma vähemalt praegu ellu ja saan mingi osa asju tehtud, selle asemel, et murduda ja kõik haledalt feilida.

Keeruline mõistujutt, ma tean. Ma ei taha siin väga suure suuga ja väga avalikult teatud asjade/teemade üle vinguda ja viriseda. Poleks päris õige ja eetiline ning ilmselt ei teeks ka mitte midagi paremaks. Ilmselt saate isegi aru, millest jutt.

Olen kuidagi jõudnud täiesti mitteminuliku suhtumiseni, et ‘kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab’, ‘saaks kuidagi läbi aetud’ ja ‘tulemus pole oluline’. See on nii mitte mina. Mina tahtsin alati olla kõiges parim. Mul oli suhtumine, et kui ma midagi teen, siis maksimaalselt hästi või üldsegi mitte. Nüüd on nii palju muutunud. Ma olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud, võiks öelda, et täiesti üleväsinud. Mul on täielik motivatsioonipuudus üldse millegagi tegeleda. Mul on järsku nii ükskõik ja ma ei jaksa enam isegi stressata ja muretseda. Minu ideaalmaailm koosneks praegu ajast lähedaste inimestega, lihtsalt kodus, lihtsalt istuda ja olla ja teha mitte midagi. Mitte mõelda. Mitte planeerida. Minna lasta. Olla. Lihtsalt.

Ja magada. Viimasel ajal lisab minu väsimusele tuure uni. Õigemini selle puudus ja/või olematu kvaliteet. Täiesti ajuvaba. Oled nii väsinud, et artikleid lugedes ja kodutöid kirjutades vajuvad silmad kinni. Otsustad lõpuks võtta oma 5–6 tundi und ja magama minna. Nii, kui voodisse pikali saad, on uni läinud. Tšau-pakaa. Või: isegi kui jääd magama, siis terve öö näen ma mingeid valemeid, arvutusi, üldiselt ülikoolitemaatikat. Hell, ma töötan nüüd isegi oma unes, sest ärkvel olles ma lihtsalt ei jõua kõike tehtud. And that’s f*cked up. (Vabandage mu väljendust.)

Eks näis, mis mu uuest laissez-faire ehk minnalaskmise poliitikast välja tuleb. Ärge saage valesti aru: ma töötan, kohe päris-päris palju, ülikool peab ja on jätkuvalt prioriteet nr 1, aga ma ei kavatse end ribadeks kiskuda. Enam mitte. Mis kasu sellest on, kui ma varsti otsaga Raja tänava haiglas olen? Teen oma asju omas tempos. Töötunde tuleb nädalas korralikult, aga ma võtan aega, et teha süüa, koristada korterit, helistada emale, suhelda kallimaga, käia trennis ja magada päevas rohkem kui 5 tundi.

Elu tahab ju elamist?