42 195 meetrit ehk maraton – Lehekülg 63

Puhkus. Toidupäevik. 16 km jooks

Published on 10. juuli 2015 by Margit5 kommentaari

9072015 — Üks õnnelik #selfie eilsest. 🙂

Eile oli ikka tõesti hea päev. Lõuna ajal sain lõpuks oma juhendajalt kinnituse, et mu praktika on nüüd lõplikult valmis ja võin rahus suvepuhkusele minna. Juhhuu! 🙂 Ise arvasin, et ikka läheb veel aega vähemalt nädalake ja saan veel ülesandeid juurde. Aga minu tööga oldi väga rahul ning tund aega hiljem sain juba samalt organisatsioonilt väikese projektiga seotud tööpakkumise, võib-olla tuleb neid tulevikus veelgi. Väike lisaraha teenimise võimalus ei jookse küll kellelgi mööda külge maha, eriti kui tegemist on erialase tööga. Tõeline enesekindluse boost ning tore teadmine, et ma vist ikka olen natuke hea selles, mida ma õpin. 😉

Eilsest menüüst ka paar sõna. Kes übertervislikkust näha tahab, siis ärge vaadake. Suhu rändas nii mõndagi ‘huvitavat’, aga mina olen rahul. Tasakaal ennekõike.

Hommikuks sõin putru marjade ja moosiga. Pudrupotti maandus mõõtmata kogus 7-viljahelbeid, kaerakliisid, piima, vett ja terake soola. Kui puder valmis oli, siis segasin sisse veel supilusikatäie magusat rosinatega kohupiima. Peale ladusin hunniku maasikaid ja magusat kodust maasikamoosi. Mmmmm… Hommikune puder on parim. 🙂

Enne, kui jõudsin lõunat valmistama hakata, oli mul kõht meeletult tühjaks läinud. Haarasin kapist sellise kahtlase väärtusega vahepala nagu peotäis maisikrõpse. Väga huvitavad krõpsud on muideks, sellised vähem soolased ja vähem rasvased kui tavalised. Aga noh, kaalulangetajad-dieeditajad, ärge minust õppust võtke. Ma söön täpselt seda, mida ise tahan. 😀

Kui lõpuks oma sügavkülmutatud kala ära sulatatud sain, siis polnud sellest jäähunnikust suurt midagi alles. Lõunaks maandus praetud (purunenud) kala kõrvale köögiviljaseguga kuskuss, peal natuke Parmesani, ja hunnik imemaitsvaid kirsstomateid. Magustoiduks sõin maasikaid piima ja 3–4 Domino küpsisega. Oh, kui hea on ikka suvi…

Pärast lõunat tõttasin bussijaama ning jõudsin õhtuks maale. Maal on ikka nii hea. 🙂 Esimese asjana maandusin aiamaale. 😀 Kõhtu rändas terve hunnik oma aia maasikaid, mureleid ja herneid. Imemaitsvad! Tänud emale, et viitsib kogu selle aiandusega tegeleda. (Pilt pärineb paari nädala tagusest ajast.)

Õhtul olin inspireeritud Merilini blogist ning katsetasin tema õpetuse järgi tehtud pošeeritud mune. Minu esimese korra kohta tulid need täitsa head välja. Eks harjutamine teeb meistriks. Lisaks kahele uputatud munale sõin veel 2 viilu röstitud Saibi ning hunniku salatit: värske spinat, kurk, tomat ja avokaado.

Minu arvates tulid eile päris kenad fotod ka välja. Ega seda toitu polegi alati nii kerge pildile püüda. 🙂

Täna oli siis ametliku maratonikava esimene pikem jooks. Kuna mina olen aeglane ja hiljuti vigastuse seljataha jätnud, siis kohe 20+ km (ehk ligikaudu 2,5 h jooksu) pihta hakata ma ei saanud. Plaanisin joosta 1,5–2 tundi, olenevalt enesetundest. Ringi tegin ka Garminis sellise valmis, et soovi korral võis jooks kujuneda kas 12, 14 või 16 km pikkuseks. Kuna kõik sujus hästi, siis lõpuks jooksingi 16 km.

Ilm jõudis selle ligikaudu 2 tunni jooksul muutuda vist umbes 6 korda. Kolm korda sain seenevihma, sellele järgnes jälle päike, vahepeal oli jube vali tuul ka. Panin spetsiaalselt natuke paksemalt riidesse (pikad retuusid+pika varrukaga pluus), et mitte külma saada, kui vihm peaks mind vahepeal padukaga üle kallama, õues oli umbes 15 kraadi sooja. Kuna pool jooksu ajast paistis hoopis päike, siis vahepeal hakkas iga täitsa palav, aga nii kui päike pilve taha läks ja jälle seenevihma tibama hakkas, oli riietus paras.

Asjaolude sunnil kulges tee 95% mööda asfalti. Siin vanemate juures olles pole mul lihtsalt muud teekatet kuskilt võtta. Kartsin väga, et asfalt + esimene pikem jooks = põlvevalu, aga põlvega oli kõik parimas korras. 🙂 Jooksu lõpuks muidugi hakkasid jalad ära väsima ja kangeks jääma, ega sellest ei pääse. Kõige esimesena väsisid ära labajalad ja tallad. Üldiselt oleksin aga oodanud, et need 2 tundi lähevad palju raskemalt. Tore oli jälle pikemalt joosta.

Pulss muidugi pole veel kaugeltki ideaalne. Üritasin mitte kogu aeg kellas kinni olla ja rohkem enesetunnet usaldada. See muidugi on mul petlik, sest ühel hetkel ma avastasingi, et ups, olen siin juba kilomeetrikese 165 pulsiga jooksnud. Kui ma kella ei jälgi, siis jooksen automaatselt 160 pulsiga, sest see tundub veel mugav. Enamasti proovisin ikka end aeroobses tsoonis hoida, nii kaua kui vähegi võimalik.

Aeg: 1:58:44
Distants: 16,02 km
Keskmine kiirus: 7:25 min/km
Keskmine pulss: 156 bpm
Maksimumpulss: 165 bpm
Kulunud kalorid: 958 kcal

Muidugi see pulsi ja kiiruse suhe on kõike muud kui hea. ‘Normaalsed’ inimesed teevad oma pikki jookse 130–140 bpm juures. Aga mina pean praegu oma olukorda arvestama. Eelmisel reedel nägin kiiruse 8:xx min/km kohta pulssi 165 bpm, seega tänane jooks oli juba väike samm edasi. Slow progress is still better than no progress.

10 nädalat maratonini (29.06–5.07.2015)

Published on 5. juuli 2015 by Margit8 kommentaari

Tere-tere, mina siin hilisel õhtutunnil. Oli kiire nädalavahetus ja ei jõudnud varem siia postitust valmis kirjutama. Annate andeks? 🙂

Kui nädala algus polnud ikka üldse kiita ning reedel tahtis minust viimnegi positiivsus ära kaduda, siis lõpp korvas kõik halva kuhjaga.

Esmaspäeval käisin ma esimest korda pärast vigastuse saamist jooksmast. Jooksupausi oli kokku 15 päeva. Plaani võtsin umbes pool tundi jooksu, ringikene Tähtvere suunas. Pulss läks kohe üles ja tempo oli väga aeglane (155 bpm, 7:36 min/km). Päike küttis ka korralikult, kuigi õues oli ainult 22 kraadi. Kuulasin kogu aeg põlve. Valu polnud!!! Olin niiiiii rõõmus. 🙂 Siiski ei hakanud põlve huvides pikema ringiga riskima, olin ettevaatlik. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Teisipäeval käisin üle 3 (!) nädala BodyPumpis. Mina tegin seda 94. kava alles teist korda, oli uus ja põnev, meeldis. TYSKis on alati tore tagasi olla. Raskused olid minu jaoks tagasihoidlikud, aga ikka oli väga raske, selline tunne, nagu lihaseid polekski enam. Olen ikka tunduvalt nõrgemaks jäänud, isegi kätekõverdusi ei jaksanud teha. Regulaarsuses peitub asja võti: talvel tegin hea hulga kätekaid vähemalt 2 korda nädalas ja siis polnud need mingi probleem (aitäh, BP!). Seekord ei jaksanud isegi kahte õlaloos päkkadel korralikult ära teha… Oh well.

Väljaastetes oli põlv kahtlane, ilmselt oleks pidanud kõik kükkidega asendama. Kui ma alles vigastuse sain, siis põlve üles tõstmine valu ei põhjustanud, valu tegi sääre taha tõstmine. Sama lugu jalatrenniga: kükkida saab ilusti, aga väljaaste, kui vasak jalg taga peab olema, see on kahtlane asend. Samuti kartsin ülessurumisi, kuigi tundus, et põlvel oli neist suhteliselt ükskõik. Õnneks.

Kolmapäeval oli üle pika aja kavas Jooks Jõud Venitus. Küll üks trenn võib ikka hea olla! Esiteks jooksin hästi rahulikult ja aeglaselt 45 minutit, proovisin pulssi alla 150 hoida. Enam-vähem peaaegu õnnestus, kui tempo algas numbritega 8:xx. Edasi jätkasime kere- ja seljalihaste trenniga. Ikka vanad head topispallid, plangud, keretõsted, puusatõsted, “ujumine”. Kus alles voolas higi ja väsitas ära. Super trenn! Lihased olid eelmisest päevast ka mõnusalt valusad.

Neljapäev: puhkepäev. Lihasvalu hakkas järele andma, aga reied olid veel hellad ja istumine-püstisaamine vaevaline. Olin terve päeva kodus arvuti taga tööd teinud ja õhtul tegin enda värskendamiseks ning lihaste ‘lahti’ saamiseks kerge jalutuskäigu. Jube ilus ilm oli ja hing kohe rõkkas sees. 🙂

Reedesest jooksust sai pulsi tõttu jooks-kõnd. Kohutav oli, kui kahe sõnaga kokku võtta. Pikemalt kirjutasin juba SIIN.

Laupäev oli trennivaba, aga muidu väga aktiivne päev, sest olin Tartu Mill Triatlonil vabatahtlikuna tööl. Nii äge oli! Kui leian pilte lõpuks kuskilt, siis tuleb sellest lausa eraldi postitus. 🙂

Pühapäeval elasin terve päev professionaalsetele triatleetidele kaasa ja olin õhtuks üpris väsinud. Koju jõudes viskasin end tunnikeseks horisontaali ja olin siis valmis nädala ühe mõnusa treeninguga lukku panema. Terve nädalavahetus ainult triatloni sees olla… Muidugi oli mu trenn sellest kõigest inspireeritud.

Kõigepealt väntasin rattaga mõõdukas tempos (24 km/h, 145 bpm) umbes 45 minutit. Lausa lendasin, jalad olid kerged, pulss oli korras, ilm oli super. Kogu aeg kujutlesin end kuskil triatlonil olevat. 😀 Siis ruttu ratast mitu korrust treppe ülespoole tassida, kiiver peast minema ja jälle treppidest alla ning Ülejõe pargi poole punuma. Kartsin, et nüüd on jalad pakud all, aga – EI!

Enesetunne oli jätkuvalt superhea ning ilma igasugust pulssi vaatamata tegin kiiremaid samme. Tõesti lennukas tunne oli jalgades ja kogu kehas, ei suutnud mitte endale pidurit peale tõmmata. Ühel hetkel ikka vaatasin pulssi ja tempot ja olin positiivselt üllatunud: 5:45 min/km ja 164 bpm. Väga hea minu kohta, eriti kui reedest trenni vaadata. Kell ei valetanud, tunne oli vastav. Üritasin siis korraks aeglustada ka, et vaadata, kas saan pulsi alla 150. Kuna olin juba enne rattaga sõitnud ja kiirema lõigu jooksnud, siis ma ei uskunud, et seda suudan. Seda suurem oli mu imestus, kui pulsi umbes pooleteise minuti sörgiga 145 peale sain. Rõõmsal sammul tegin veel ühe kiirema lõigukese ja olingi koju tagasi jõudnud. Milline suurepärane lõpp sellele nädalale. 🙂

Kokkuvõttes: 7 tundi 9 minutit (neto ehk ilma kõndimise ja rullimiseta: 5,5 h)

Oli ikka täiesti ühest äärmusest teise nädal, aga mu põlv ei valuta (!!!) ning nädal lõppes täiesti suurepärase enesetunde ja emotsiooniga. Lõpuks, LÕPUKS sain jälle tunda seda tunnet, mis sportides kõige olulisem on, mis tõesti paneb hinge sees laulma ning silmad peas särama. Oh, ma olen nii õnnelik! 🙂 Täpselt sellise emotsiooniga ongi hea järgmisest nädalast oma SEB Tallinna maratoni treeningplaaniga algust teha. Loodetavasti lähebki kõik nüüd lõpuks jälle hästi ja see suurepärane tunne püsib.

10 nädalat maratonini. Let’s do this!