9 nädalat maratonini (6.–12.07.2015)

6.–12.07.2015

Maratonikava 1. nädal: 41 km jooksu

Esmaspäeval alustasin lõpuks maratonikavaga. Plaanis 1 tund rahulikku jooksu. Kuna ma olin jätkuvalt aeglasem kui tavaliselt, siis läks ring natuke pikemaks kui 60 minutit. Üpris soe ja päikseline ilm oli, minu õnneks puhus jahutav tuul. Liikusin nagu tigu, aga seejuures vähemalt pulss oli enam-vähem. Midagi superhead polnud, aga halb ka mitte. Good enough.

Teisipäeval tegin ühe kerge jooksu ning jooksuharjutused. Täpselt siis, kui mina õue jõudsin, hakkas vihma sadama. Mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks muutus sadu ja valjemaks tuul. Jooksuharjutuste ajaks olin juba läbimärg ning kauaks külmetama jääda ei tahtnud, kokku ainult 10 minutit sääre- ja põlvetõsteid, ristsammu ning 2 kiirendust. Mis seal ikka, parem kui mitte midagi. Lõpuks sörkisin veel kergelt koju ka. Pulsi ja tempo suhe oli parem kui esmaspäeval, enesetunne samuti.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin varem kohale, et pikemalt joosta. Kokku tunnike aeglast sörki, ei midagi halba ega säravalt head. Lihtsalt normaalne jooks. Kerelihastes ikka topispallidega kerepöörded, seljalihaste harjutused ja lõppu 4 minutit planku. Uuh, kerge polnud, võttis mõnusalt läbi.

Neljapäeval puhkasin.

Reedel tegin esimese pika jooksu üle tüki aja. Kokku 16 km ligikaudu 2 tunniga. Keskmine pulss: 156 bpm. Keskmine tempo: 7:25 min/km. Pikemat kirjutasin reedeses postituses.

Laupäeval jälle puhkasin. Millegipärast andsid pirnlihased (eriti vasak) tunda, et nad olemas on. Proovisin neid siis sauna, vihtlemise, venitamise ja rullimisega pingest vabaks saada.

Pühapäeval tegin jälle ühe lühikese triatloniharjutuse läbi. Esmalt väntasin isa ja vennaga peaaegu tund aega rattal. Kuna maanteeratas on linnas, aga mina olin maal, siis pidin oma vana maastikurattaga rühkima. Ikka palju raskem sõita. Ratta pealt maha ja sain kohe jooksma hakata. Uuuh, see triatlonitunne tuli peale küll, kui jalad ikka üpris makaronid olid. 😀 Aga otsustasin end 10–15 minutit kiiremini liigutada ja jooksin 2,2 km tempos 5:34 min/km. Keskmine pulss: 168 bpm. Ootasin hullemat.


Kokkuvõttes: 9 h (neto: 6 h 50 min)

6.–12.07.15

Suhteliselt… eem… huvitav ja teistmoodi nädal oli. Mingit eriliselt head enesetunnet ja feelingut veel sisse ei tulnud, aga ega ma väga ei lootnudki, et asjad nüüd maagiliselt päevapealt muutuma hakkavad. Hea, et pikk jooks ilusti kulges. Tänased 2 kiiret kilomeetrit andsid ka lootust, sest kartsin, et pulss hüppab kohe punasesse. Ei hüpanud. Püsis ilusti 4. tsooni keskel. Good enough.

Halb on see, et rullimise unarusse jätnud olen. :/ Nädala esimesel poolel kuidagi unustasin selle ära ja väga ei viitsinud ning nädala teises pooles andis keha kohe märku ka, et laisk olen olnud venitamise ja rullimisega. Igatsen väga oma iganädalast lihashoolduse tundi taga, kus sai pikalt ja väga korraliku kõva rulliga kõik kohad läbi mudida. Minu rull on juba liiga pehmeks muutunud…

Lisaks sai kinnitust teadmine, et olen kohe kindlasti õhtujooksja. See hommikuti treenimine lihtsalt ei ole minu jaoks. Teoorias mulle väga meeldib see idee, et ma saan hommikul esimese asjana trenni tehtud ja võin siis muude toimetustega jätkata, aga praktikas see idee ei tööta veel väga hästi. Pärastlõunal või paar tundi enne magamaminekut on minu jaoks parim trenniaeg, pulss on kohe madalam ja enesetunne parem. Samas ma tean, et maratoni start antakse juba kell 9 ja tahan ma või mitte: pean ennast varaste jooksudega harjutama hakkama.

Maraton toimub juba kõigest 9 nädala pärast. Saan ma end selleks ajaks piisavalt heasse (loe: rahuldavasse) vormi?

Puhkus. Toidupäevik. 16 km jooks

9072015
Üks õnnelik #selfie eilsest. 🙂

Eile oli ikka tõesti hea päev. Lõuna ajal sain lõpuks oma juhendajalt kinnituse, et mu praktika on nüüd lõplikult valmis ja võin rahus suvepuhkusele minna. Juhhuu! 🙂 Ise arvasin, et ikka läheb veel aega vähemalt nädalake ja saan veel ülesandeid juurde. Aga minu tööga oldi väga rahul ning tund aega hiljem sain juba samalt organisatsioonilt väikese projektiga seotud tööpakkumise, võib-olla tuleb neid tulevikus veelgi. Väike lisaraha teenimise võimalus ei jookse küll kellelgi mööda külge maha, eriti kui tegemist on erialase tööga. Tõeline enesekindluse boost ning tore teadmine, et ma vist ikka olen natuke hea selles, mida ma õpin. 😉


Eilsest menüüst ka paar sõna. Kes übertervislikkust näha tahab, siis ärge vaadake. Suhu rändas nii mõndagi ‘huvitavat’, aga mina olen rahul. Tasakaal ennekõike.

DSC_0002

Hommikuks sõin putru marjade ja moosiga. Pudrupotti maandus mõõtmata kogus 7-viljahelbeid, kaerakliisid, piima, vett ja terake soola. Kui puder valmis oli, siis segasin sisse veel supilusikatäie magusat rosinatega kohupiima. Peale ladusin hunniku maasikaid ja magusat kodust maasikamoosi. Mmmmm… Hommikune puder on parim. 🙂

DSC_0004

Enne, kui jõudsin lõunat valmistama hakata, oli mul kõht meeletult tühjaks läinud. Haarasin kapist sellise kahtlase väärtusega vahepala nagu peotäis maisikrõpse. Väga huvitavad krõpsud on muideks, sellised vähem soolased ja vähem rasvased kui tavalised. Aga noh, kaalulangetajad-dieeditajad, ärge minust õppust võtke. Ma söön täpselt seda, mida ise tahan. 😀

DSC_0005

Kui lõpuks oma sügavkülmutatud kala ära sulatatud sain, siis polnud sellest jäähunnikust suurt midagi alles. Lõunaks maandus praetud (purunenud) kala kõrvale köögiviljaseguga kuskuss, peal natuke Parmesani, ja hunnik imemaitsvaid kirsstomateid. Magustoiduks sõin maasikaid piima ja 3–4 Domino küpsisega. Oh, kui hea on ikka suvi… 

IMG_4346

Pärast lõunat tõttasin bussijaama ning jõudsin õhtuks maale. Maal on ikka nii hea. 🙂 Esimese asjana maandusin aiamaale. 😀 Kõhtu rändas terve hunnik oma aia maasikaid, mureleid ja herneid. Imemaitsvad! Tänud emale, et viitsib kogu selle aiandusega tegeleda. (Pilt pärineb paari nädala tagusest ajast.)

DSC_0008

Õhtul olin inspireeritud Merilini blogist ning katsetasin tema õpetuse järgi tehtud pošeeritud mune. Minu esimese korra kohta tulid need täitsa head välja. Eks harjutamine teeb meistriks. Lisaks kahele uputatud munale sõin veel 2 viilu röstitud Saibi ning hunniku salatit: värske spinat, kurk, tomat ja avokaado.

Minu arvates tulid eile päris kenad fotod ka välja. Ega seda toitu polegi alati nii kerge pildile püüda. 🙂


Täna oli siis ametliku maratonikava esimene pikem jooks. Kuna mina olen aeglane ja hiljuti vigastuse seljataha jätnud, siis kohe 20+ km (ehk ligikaudu 2,5 h jooksu) pihta hakata ma ei saanud. Plaanisin joosta 1,5–2 tundi, olenevalt enesetundest. Ringi tegin ka Garminis sellise valmis, et soovi korral võis jooks kujuneda kas 12, 14 või 16 km pikkuseks. Kuna kõik sujus hästi, siis lõpuks jooksingi 16 km.

Ilm jõudis selle ligikaudu 2 tunni jooksul muutuda vist umbes 6 korda. Kolm korda sain seenevihma, sellele järgnes jälle päike, vahepeal oli jube vali tuul ka. Panin spetsiaalselt natuke paksemalt riidesse (pikad retuusid+pika varrukaga pluus), et mitte külma saada, kui vihm peaks mind vahepeal padukaga üle kallama, õues oli umbes 15 kraadi sooja. Kuna pool jooksu ajast paistis hoopis päike, siis vahepeal hakkas iga täitsa palav, aga nii kui päike pilve taha läks ja jälle seenevihma tibama hakkas, oli riietus paras.

Asjaolude sunnil kulges tee 95% mööda asfalti. Siin vanemate juures olles pole mul lihtsalt muud teekatet kuskilt võtta. Kartsin väga, et asfalt + esimene pikem jooks = põlvevalu, aga põlvega oli kõik parimas korras. 🙂 Jooksu lõpuks muidugi hakkasid jalad ära väsima ja kangeks jääma, ega sellest ei pääse. Kõige esimesena väsisid ära labajalad ja tallad. Üldiselt oleksin aga oodanud, et need 2 tundi lähevad palju raskemalt. Tore oli jälle pikemalt joosta.

Pulss muidugi pole veel kaugeltki ideaalne. Üritasin mitte kogu aeg kellas kinni olla ja rohkem enesetunnet usaldada. See muidugi on mul petlik, sest ühel hetkel ma avastasingi, et ups, olen siin juba kilomeetrikese 165 pulsiga jooksnud. Kui ma kella ei jälgi, siis jooksen automaatselt 160 pulsiga, sest see tundub veel mugav. Enamasti proovisin ikka end aeroobses tsoonis hoida, nii kaua kui vähegi võimalik.

IMG_4403

  • Aeg: 1:58:44
  • Distants: 16,02 km
  • Keskmine kiirus: 7:25 min/km
  • Keskmine pulss: 156 bpm
  • Maksimumpulss: 165 bpm
  • Kulunud kalorid: 958 kcal

Muidugi see pulsi ja kiiruse suhe on kõike muud kui hea. ‘Normaalsed’ inimesed teevad oma pikki jookse 130–140 bpm juures. Aga mina pean praegu oma olukorda arvestama. Eelmisel reedel nägin kiiruse 8:xx min/km kohta pulssi 165 bpm, seega tänane jooks oli juba väike samm edasi. Slow progress is still better than no progress.