Maratonikava 1. nädal: 41 km jooksu
Esmaspäeval alustasin lõpuks maratonikavaga. Plaanis 1 tund rahulikku jooksu. Kuna ma olin jätkuvalt aeglasem kui tavaliselt, siis läks ring natuke pikemaks kui 60 minutit. Üpris soe ja päikseline ilm oli, minu õnneks puhus jahutav tuul. Liikusin nagu tigu, aga seejuures vähemalt pulss oli enam-vähem. Midagi superhead polnud, aga halb ka mitte. Good enough.
Teisipäeval tegin ühe kerge jooksu ning jooksuharjutused. Täpselt siis, kui mina õue jõudsin, hakkas vihma sadama. Mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks muutus sadu ja valjemaks tuul. Jooksuharjutuste ajaks olin juba läbimärg ning kauaks külmetama jääda ei tahtnud, kokku ainult 10 minutit sääre- ja põlvetõsteid, ristsammu ning 2 kiirendust. Mis seal ikka, parem kui mitte midagi. Lõpuks sörkisin veel kergelt koju ka. Pulsi ja tempo suhe oli parem kui esmaspäeval, enesetunne samuti.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin varem kohale, et pikemalt joosta. Kokku tunnike aeglast sörki, ei midagi halba ega säravalt head. Lihtsalt normaalne jooks. Kerelihastes ikka topispallidega kerepöörded, seljalihaste harjutused ja lõppu 4 minutit planku. Uuh, kerge polnud, võttis mõnusalt läbi.
Neljapäeval puhkasin.
Reedel tegin esimese pika jooksu üle tüki aja. Kokku 16 km ligikaudu 2 tunniga. Keskmine pulss: 156 bpm. Keskmine tempo: 7:25 min/km. Pikemat kirjutasin reedeses postituses.
Laupäeval jälle puhkasin. Millegipärast andsid pirnlihased (eriti vasak) tunda, et nad olemas on. Proovisin neid siis sauna, vihtlemise, venitamise ja rullimisega pingest vabaks saada.
Pühapäeval tegin jälle ühe lühikese triatloniharjutuse läbi. Esmalt väntasin isa ja vennaga peaaegu tund aega rattal. Kuna maanteeratas on linnas, aga mina olin maal, siis pidin oma vana maastikurattaga rühkima. Ikka palju raskem sõita. Ratta pealt maha ja sain kohe jooksma hakata. Uuuh, see triatlonitunne tuli peale küll, kui jalad ikka üpris makaronid olid. 😀 Aga otsustasin end 10–15 minutit kiiremini liigutada ja jooksin 2,2 km tempos 5:34 min/km. Keskmine pulss: 168 bpm. Ootasin hullemat.
Kokkuvõttes: 9 h (neto: 6 h 50 min)
Suhteliselt… eem… huvitav ja teistmoodi nädal oli. Mingit eriliselt head enesetunnet ja feelingut veel sisse ei tulnud, aga ega ma väga ei lootnudki, et asjad nüüd maagiliselt päevapealt muutuma hakkavad. Hea, et pikk jooks ilusti kulges. Tänased 2 kiiret kilomeetrit andsid ka lootust, sest kartsin, et pulss hüppab kohe punasesse. Ei hüpanud. Püsis ilusti 4. tsooni keskel. Good enough.
Halb on see, et rullimise unarusse jätnud olen. 
Nädala esimesel poolel kuidagi unustasin selle ära ja väga ei viitsinud ning nädala teises pooles andis keha kohe märku ka, et laisk olen olnud venitamise ja rullimisega. Igatsen väga oma iganädalast lihashoolduse tundi taga, kus sai pikalt ja väga korraliku kõva rulliga kõik kohad läbi mudida. Minu rull on juba liiga pehmeks muutunud…
Lisaks sai kinnitust teadmine, et olen kohe kindlasti õhtujooksja. See hommikuti treenimine lihtsalt ei ole minu jaoks. Teoorias mulle väga meeldib see idee, et ma saan hommikul esimese asjana trenni tehtud ja võin siis muude toimetustega jätkata, aga praktikas see idee ei tööta veel väga hästi. Pärastlõunal või paar tundi enne magamaminekut on minu jaoks parim trenniaeg, pulss on kohe madalam ja enesetunne parem. Samas ma tean, et maratoni start antakse juba kell 9 ja tahan ma või mitte: pean ennast varaste jooksudega harjutama hakkama.
Maraton toimub juba kõigest 9 nädala pärast. Saan ma end selleks ajaks piisavalt heasse (loe: rahuldavasse) vormi?
Nourish, Train & Flourish 