42 195 meetrit ehk maraton – Lehekülg 40

Maraton: kas, kus ja millal?

Published on 17. august 201717. august 2017 by Margit Partei20 kommentaari

Augusti lõpp hakkab lähenema ja kuidagi olen ma jälle siia punkti jõudnud: Tallinna maraton terendab ja hammas on maratoni järele verel. No täiesti lõpp! 😀 Mäletate, mida ma oma selle aasta võistluste plaanis kirjutasin? Mäletate, mida ma pärast oma eelmist maratoni mõtlesin? Ei? Las ma meenutan teile, sest ma ise mäletan seda kõike, nagu oleks see eile olnud:

You get the picture. Ma sain eelmisel maratonil nii tugevalt kõrvetada, et tõmbasin igasugusele rekordite püüdmisele ja maratonimõtetele vee peale. Mul oli vaja restarti, uut algust, pingelangust. Nii ma seda 2017. aastat siis alustasingi: lihtsalt jooksin vaikselt ja eesmärkideta edasi, ajasin oma rida, proovisin oma tervise ja heaolu nimel uuesti kaaluteema tasa ja targu ette võtta, tegin usinalt palgatööd ja elasin rahulikku, rutiinset, ent väga õnnelikku elu.

Life is what happens when you are making other plans

*Elu on see, mis juhtub siis, kui sa teed teisi plaane

Järsku hakkas elu kuidagi väga kiireks minema, kohustusi ja toimetusi tuli aina juurde ja ning rahulikust kulgemisest polnud enam ühelgi rindel juttu. Selle aasta möödunud 7,5 kuu jooksul on mu elu ja kõik eesmärgid pea peale pööratud:

ühe töökoha asemel tegutsen kõrvalt oma niigi vähesest vabast ajast päris aktiivselt (loe: õhtuti, puhkuste ajal, nädalavahetustel, öösel…) oma fotoäriga, lisaks hakkan sügisel natuke tudengeid õpetama o_O, seega on mul mõneks ajaks praktiliselt… 3 töökohta?!
lisaks ostsime ära oma kodu, millega on l-õ-p-u-t-u-l-t tööd ja mis paneb meid nii vaimselt kui ka füüsiliselt korralikult proovile, eriti arvestades, et vahel pole mul nädalate kaupa aega seal midagi teha;
võtsin ca poole aastaga üpris muretult peaaegu 10 kg alla ja nüüd suvega jälle 2 kg juurde, sest mu keha, mõistus, hormonaalsüsteem, söögiisu ja lõualuud lihtsalt ei talu nii suurt hulka stressi;
hakkasin endale ootamatult… päris kiiresti jooksma.

How the hell did all that happen? Päriselt ka. Järsku on kohustuste hulk mitmekordistunud ja paratamatult hakkavad mingid kohustused kannatama, kui teistele rohkem tähelepanu pööran. Igav pole mul mitme kuu jooksul enam kordagi olnud, vabast ajast rääkimata. Aga mis ma siin ikka oma rasket elu kurdan. 🙂 Kui kõik muu elu kõrvale jätta, siis räägime sellest, millele see blogi siin keskendub: sport.

Be brave enough to let go

*Ole piisavalt julge, et lasta end vabaks

2c45f2fd5180381c3c7359dd541b4d3a — allikas

Kui päris ausalt üles tunnistada, siis enam-vähem esimese rahuliku jooksu järel, kui üldse suutsin oma pulssi 150 kandis hoida, mõtlesin ma sellele, kas ma suudaks sel aastal maratoni joosta. 70% lugejatest nüüd vajutab selle postituse kinni ja ei tule enam kunagi tagasi, sest arvab, et ma olen puhta peast soe. 😀 Aga nii see tõesti oli. Kunagi kevadel see juhtus. Minu viimane päriselt raske jooks oli minu sünnipäevajooks 26. veebruaril. Laias plaanis on edasi kõik (jooksurindel) paremaks läinud.

Esimene tõsine murdepunkt oli Portugali laager. Enne ärasõitu tegin veel trennis selle üle nalja, et mina lähen sinna puhkama, päevitama, sööma ja natuke jooksma. 2 korda päevas trenni teha mina küll ei kavatse. No ja mis te arvate, mida ma seal tegin? 😀 Jep, jooksin oma elu mahukaima nädala, jätsin 10 päevaga seljataha üle 110 jooksukilomeetri ja parandasin oma poolmaratoni isiklikku rekordit põrgukuumuses 4 minutit, tuues selle 2 tunni piirile juba väga lähedale. Ja see oli alles kõige algus…

Ega siin mitte mingi saladust ei olnud: et joosta, tuleb joosta. Soovituslikult tuleb seejuures normaalkaalus olla, mitte kõikuda normaalkaalu kehamassiindeksi ülemises otsas (või sellest veel kõrgemal). Kui midagi on veel viimastel kuudel võrreldes eelnevate aastatega kardinaalselt muutunud, on see minu eneseusk. Vähemasti jooksuradadel on mu vaimne meelestatus nii õiges kohas, kui olla saab. Ma usun endasse nii roppu moodi. Minu “edulool” ja arenguhüppel on kolm olulist faktorit:

kaalulangus,
rohkem jooksumahtu,
meeletu eneseusk.

Elus esimest korda tundsin tunnet, et ma võin jooksma jäädagi. Jalad elasid jooksud ilusti üle ja taastusid, isegi luuümbris tegi ülimalt harva muret. Kõige imelikum kogu asja juures oli see, et teised spordialad isegi ei tõmmanud mind. Kui varasemalt on minu jaoks emotsionaalselt väga raske olnud basseinist, rattast ja kangist eemale hoida, et selle aja arvelt rohkem joosta, siis nüüd ma muud ei tahtnudki, kui jälle rajale minna, normaalse tempo ja pulsiga joosta, endal hing sees laulmas. Tõsi, vahel tahtsin BodyPumpi ka, sest lisaks keha vormimisele (let’s face it: ainult joostes pole mul ei õlgu, selga ega tagumikku, mis peeglisse vaadates meele rõõmsaks teeks, ükskõik mida kaal seejuures näitab) annab see nii hea poweri sisse. Ma ei keelanud endale seda ega kahetse seda otsust karvavõrdki. Kui ma midagi selle aastaga õppinud olen, siis seda, et ükski äärmus ei ole hea. Kui ma tahan kooki, siis ma söön kooki; kui ma tahan BodyPumpi, siis ma lähen BodyPumpi. Tundub, et see loogika töötab, nii vaimset kui ka füüsilist vormi, õnnelikkust ja rahulolu silmas pidades.

Anyway, kuna see postitus on juba 700 sõna pikk ja ma pole selle teemani, mis pealkirjaks sai, veel üldse jõudnudki, siis võtame asja lühidalt kokku. Kes siin pikemalt lugemas on käinud, see teab, et aprill-mai-juuni olid minu jaoks väga edukad trenni- ja võistluskuud. Jooksukilomeetreid sai meeletult kogutud, isiklikud rekordid muudkui langesid ja jooksuvorm saavutas Narva Energiajooksuks kõigi aegade tipu. Kõike seda siis nende eelpool nimetatud saja muu rinde kõrval. Ma ise ka ausalt ei tea, kuidas ma selle kõigega toime tulin. Juuni lõpust juuli keskmeni lammutasime 3 nädala jooksul ära oma kodu, iseenda vaimse ja füüsilise tervise ning jooksuvormi.

Uus algus oli raske, PALJU raskem kui ma ette kujutada oskasin. Ma ei jaksanud enam joosta! Jalad olid pärast iga jooksu lihasvalu täis. Vaimselt oli jube raske, sest ma polnud enam harjunud nii aeglaselt liikuma ega sellist tempo ja pulsi suhet nägema. Hambad ristis ja hing paelaga kaelas pushisin end kaks nädalat kehvadest trennidest läbi, sest lootsin, et kui mingi maht jälle alla saab, peab keha uuesti ellu ärkama. Korrutasin endale, et “You are good enough” (“Sa oled piisavalt hea”) ja “Never stop believing” (“Ära kunagi lakka uskumast”). Keha ärkaski ellu. Nädal enne Ööjooksu jooksin pika jooksu jälle hea tundega, jalad läksid lennukaks ega teinud enam häda, pulss ja tempo hakkasid looma.

Tahtsin lühidalt kokku võtta, aga tuli ikka 200 sõna. God damn it. Täna lihtsalt ei oska lühidalt kirjutada. Mõtted on kuskil hajali.

Tartu vs Tallinn: vormikõver vs pikad jooksud

Jõudsimegi tänasesse päeva. Kui juunikuus mõtlesin ma tõsiselt sellele, et kui suvel trennid hästi lähevad, siis võiksin ma ju sügisel maratonile minna. Mitte ainult võiks, aga tahtsin. Esimene mõte, mis mul Ööjooksu finišis pärast Maria tänamist üle huulte tuli, oli: “Nii võiks ju isegi maratoni joosta.” Tunne oli hea. Midagi jäi justkui veel sisse. Pulss oli tegelikult poolmaratoni kohta isegi madal (173 bpm). Jalad pidasid vastu. Tekkis mingi enesekindlus, kuid samas ma ju tean, et poolmaratoni põhjal ei tohi maratoni jaoks liiga palju järeldada, sest maraton on midagi hoopis teisest klassist…

Noh, nüüd ma siin siis olen: tahan, aga ei julge. Olen ju kaks oma eelmisel aastal seatud kolmest kriteeriumist täitnud:

3 copy

Kaal sai alla võetud, poolik sai alla kahe tunni ära joostud. 95% kindlust, et ma suudaksin maratoni lõpuni joosta (mitte kõndida), mul veel ei ole tekkinud. Kui päris aus olla, siis senini olen teinud ma ju poolmaratoni jaoks spetsiifilist trenni. Projekti raames lubatud maratoni treeningplaani ma kahjuks kunagi kätte ei saanudki. Mul oli oma peas plaan juuli teisest poolest hakata maratonitrenni tegema: üle 20 km pikad jooksud, pikad lõigud, korralikult mahtu. Noh, siis tuli see remont, füüsiline ülekoormus, trennipõud ja pidin nullist alustama… Juulikuu maratoni mõttes pikad jooksud jäid ära, mille pealt kavatsesin otsustada, kas jah või ei. Sellepärast pole mul ka kindlust, kas see maratonile minek on õige asi. Mõtlesin enda jaoks selgeks, et kui ma üldse sel aastal maratonile lähen, siis juhtub see Tartu Linnamaratonil. Sest noh, siis on mul aega veel pikkkkki jookse teha: üks augustis, üks septembris pärast Tallinna poolmaratoni…

Aga päriselt, tõeliselt, südames ei taha ma millegipärast Tartus maratoni joosta. Mul on siin sada emotsionaalset põhjust – peab üksi keset põldu rühkima, palju vähem osalejaid ja kaasaelajaid, Tartus tead iga kilomeetrit peast, Tallinnas on see maagiline maratoni X-faktor, jooksupidu, kõik teised tuttavad, samas võib muidugi olla Tartus jahedam ilm ning kes teab, kui raske see Tallinna rada seekord on – aga eilses trennis tuli veel midagi välja, millele ma enne eriti üldse ei mõelnud.

Praegu on Tallinna maratonini jäänud veidi enam kui 3 nädalat. Tartu Linnamaratonini on jäänud veidi enam kui 7 nädalat. Eelmisel laupäeval tegelikult suhteliselt kergelt joostud Ööjooksu poolmaratoni rekord rääkis iseenda eest: viimase 2 nädala jooksul on mu vormikõver kiirelt tõusma hakanud. Kui Tallinna jaoks ei jõua see kõver ilmselt oma täielikku tippu, mis ajaliselt leiaks aset nädal või kaks hiljem, siis Tartu Linnamaratonini mu vormikõvera tõus samuti vastu ei pea. Minu tippvorm lihtsalt läheb mööda enne, kui maraton kätte jõuaks. Teoreetiliselt peaks ma septembri lõpus Berliinis maratoni jooksma, siis oleks ajastus ideaalne. 😀

Samas ei tohi unustada, et Tallinna maratoniks jõuaks ma teha veel vaid ühe 3-tunnise pika otsa järgmisel nädalal ja ilmselt siis veel ühe lühema pika otsa või pikkade lõikudega trenni. Ehk siis mida teha: kas valida Tallinna vormi mõttes parem ajastus, aga üks pikkkkk jooks vähem, või riskida Tartu ajaks vormi langusega (mis paratamatult tuleks), kuid teha üks pikk jooks (pluss poolmaraton) rohkem? Ja noh, juurde see jutt, et ma eelistaksin ise emotsionaalsel tasandil Tallinnas jooksmist. Kes see ütleb, mis praegu see õige otsus on?

Maraton – miks ma kardan?

Teiselt poolt tõi eilne trenn veel ühe selguse hetke. Mida ma seal maratonil kardan? Mis saab halvemini minna kui eelmistel kordadel? Tahtmata kõlada ülbelt või üleolevalt: ma olen praegu oma elu parimas (jooksu)vormis. Ma olen läbi teinud selle suure arenguhüppe, mille üle ma sarkastilises toonis eelmise aasta lõpus nalja heitsin. “Kui maagiliselt alla võtan või suure arenguhüppe teen, siis võin maratonile minna.” Siin ma nüüd olen. Selle aastaga esimese 7,5 kuuga jooksnud juba peaaegu sama palju (1154 km) kui tavaliselt 12 kuuga, paremas vormis kui eales varem, väikseimas kaalus kui eales varem, justkui tugevaima eneseusuga kui eales varem ning samal ajal peljates maratonile minna rohkem kui eales varem.

Mis on tõenäosus, et tuleks kehvem aeg kui eelmistel kordadel? Mis peaks juhtuma, et ma 5:08 aeglasemalt jookseks? Peaksin katkestama. Jooksja kõige kardetum stsenaarium. Kui ma mingil põhjusel peakski kõndima hakkama, siis ilmselt oleks ma eelnevad kilomeetrid nii palju aega varusse jooksnud, et jõuaksin ikka kiiremini finišisse. Ei? Liigne enesekindlus? Samas jooksen ma praegu oma madalapulsilisi (150 bpm) pikki jookse ju ka ca 30 sekundit kilomeetri kohta kiiremini (6:30 min/km), kui oli mu varasem maratoni võistlustempo 170-–180 pulsi juures (7:00 min/km). Mida ma kardan?

Ma ei tea. Tegelikult… vist tean.

Julgesin eile trenni lõppedes väikse pundi ees välja öelda, miks ma tegelikult kardan maratonile minna. Kuna tegu oleks minu kolmanda maratoniga, siis paratamatult ei rahuldu minusugune maksimalist ainult raja läbimisega, vaid oluliseks on saanud aeg, iseenda (suurelt) võitmine, unistus. Ütlesin välja, mis aega ma tegelikult joosta tahaks. Ma ei julge seda avalikult isegi kirja panna… Ma kardan, et ma ei saa sellega hakkama ja pettun iseendas nagu eelmisel aastal, kuigi Maris usub, et see ajaline eesmärk oleks tegelikult reaalne minu praegust vormi ja tulemusi arvestades.

Oeh. Lihtsalt oeh.

Eks nüüd jääb üle see 3-tunnine jooks kunagi järgmisel nädalal ära joosta ja vaadata selle pealt, mis edasi saab. Kas jooksen, kus jooksen ja millal jooksen. Kui tunne on vähem surm kui pärast eelmiste aastate 3-tunniseid jookse, siis äkki võiks isegi maratonile minna…? Tallinnasse…? Või olen ma siiski liiga toores, liiga vähe jooksnud ja peaksin kogu selle asja lihtsalt ära unustama?

2ebd3b7dad3f0b3f7648790bc9d6f460--what-if-i-fall-what-if-you-fly-tattoo-little-birds

SEB Tallinna Maraton 2016 (42,2 km)

Published on 14. september 201615. september 2016 by Margit Partei47 kommentaari

Ma ei osanud paar päeva seda postitust mitte kusagilt alustada. Aga ka selliseid postitusi on vahel vaja. Ka selliseid võistlusi on vahel vaja. Sometimes you win, sometimes you learn.

Laias laastus võib öelda, et mul oli selleks maratoniks eesmärk A ja eesmärk B. Arvasin, et üks neist täitub. Eesmärk A oli terve tee läbida joostes koos 5 tunni grupiga ja saada kirja aeg 4:5x:xx. Eesmärk B oli isiklikku rekordit kas või minut parandada, sest vorm tundub sel aastal olema parem kui eelmisel. Ma isegi ei mõelnud kordagi viimase 8-9 kuu jooksul, et oleks võimalik, et mu maratoni rekord ei parane. Seda, et mitte kumbki neist eesmärkidest ei õnnestu, ei uskunud ma isegi ilmafaktorit arvesse võttes. Aga just nii läks. Minu eesmärgid sellel korral ei täitunud.

Alustame algusest.

Maratonieelsel ööl magasin ma tõeliselt kehvasti. Nägin unes nii maratoni kui ka muud, uni oli tõeliselt pealiskaudne ja põhimõtteliselt ootasin terve öö äratuskella, et sellest painajast juba välja tulla. Äratus oli kell 6. Sõime pudru ära, vaseliinitasin end üleni sisse (ja ei ühtegi villi, kaks imepisikest hõõrumist pulsivöö serva all ja reie siseküljel, mis ei seganud joostes ega hiljem) sättisime ja jutustasime ning kella 7.30 paiku hakkasime kesklinna liikuma. Parkisime auto ära ja jalutasime Vabaduse väljakule. Materjalid olid eelmisel õhtul kätte saadud ja palju seal teha polnudki. Minu pere oli ka Tallinnas, sai nende ja jooksututtavatega juttu puhutud. Pärast mitut WC külastust läksin umbes 20 minutit enne kella 9 juba starti ootama.

Üllatus oli suur, kui 5:00 õhupallidega tuli starti hoopis tempomeister Ain-Ivar, mitte Valdo Jahilo nagu eelmistel aastatel. Eelmisel aastal kirjutas ta mu maratonipostituse kommentaaris, et ta pole rahul, et ma tema tempogruppi (4:45) ei tulnud. Noh, seekord olin seal. 😀 Tema ütles ära, et proovime hoida 7:00 min/km tempot. Sellega jõuab ilusti alla 5 tunni finišisse. Olin rõõmus, et sellel aastal natuke tagasihoidlikumas tempos alustada saab.

Lõpuks kõlas ka stardipauk. Pulss oli adrekast täiesti laes. Ma ei suutnud enam ära oodata, et need närvid maha rahuneksid. Joostes nad seda kindlasti tegid. Alguses natuke tõusu ja siis jälle omajagu langust. Ja siis see pikk pikk teekond Pirita poole peale hakkaski.

Esimesed 10 km oli jälle totaalne tšill (aeg: 1:11:06). Kõik oli ilus ja hea. Olemine oli kerge, pulss püsis mugavalt alla 170 ja mõttes olin juba selles hetkes, et äkki ma peangi täna vastu ja suudan lõpuspurti teha. Oh, kui valed ettekujutused… Natuke tekitas imelikku tunnet see, et juba esimesel ringil tulid kilomeetripostid vastu u 300–400 meetrit hiljem kui kõigi meie pulsikellade järgi. On rada siis tõesti pikem? Samuti lasin 8. km IcePoweri punktis endale käele lasta külmaspreid, mille parema reie imelikult tundlikule tagaosale peale määrisin. See aitas väga hästi.

Esimese ringi lõpuosas, millalgi pärast kaht tundi, olin ära võtnud 2 geeli (üks iga tunni tagant, High5 õunageel on parim!) ja seega sain ära visata oma geelivöö (ülejäänud 3 geeli olid pükste tagataskus). Vanemad olid täpselt õiges kohas ootamas ja vöö läks nende kätte. Vend tegi kiirelt paar pilti.

11-09-2016-109

Esimene ring möödus üldiselt väga hea enesetundega. Pulss oli piisavalt normaalne, ilm oli pilves ja veel polnud liialt palavaks läinud. Stardis oli vist 13 kraadi (+ 8 km/h edelatuul) ja esimese ringi lõpus Foorumi termomeetri järgi 18 kraadi. Ainus päriselt raske koht oli lõputõus, mis oli lihtsalt niiiiiiii pikk ja päris hull. Võttis pulsi korraks anaeroobsesse. Õnneks edasi tuli langus, mis asja kohe paremaks tegi. Poolmaratoni aeg: 2:29:16.

Päike oli välja tulnud ja temperatuur tõusis iga minutiga. Kuskil 25 km täitumisel mäletan, et mõtlesin, et veel on jäänud 17 km. Millegipärast lohutas mind teadmine, et see on vähem kui 20 km lõpuni. Miks see 20 nii maagiline oli, seda ma ei tea. Igal juhul kuskil seal hakkas minu jaoks maraton natuke raskemaks minema. Aga ma ei uskunud, et kõik hea nii kiirelt läbi saab.

11-09-2016-110

Kuskil 28. km-l olime jõudnud mere äärde, päike lõõskas pähe, meri haises ko-hu-ta-valt. Tempomeister rääkis veel anekdoodi. Lennart Meri ja Siim Kallas on mere ääres. Siim ütleb: “Meri haiseb.” Lennart ütleb: “Sest kallas on s*tane.” Tegi tuju paremaks, kuigi see hais võttis mul koos palavusega lausa iiveldama.

Haamer ja sein ootasid. 29 km joostud saades hakkas pulss anaeroobsesse kukkuma ja külmavärinad tulid peale. Olin selgelt ülekuumenenud. Jäin natuke grupist maha. Suutsin kuidagi 30 km joostes vastu pidada ja siis oli minuga kõik. 30 km aeg: 3:32:46. Tagantjärele vaadates üle 3 minuti aeglasem kui eelmisel aastal.

Hakkasin kõndima.

Silme eest virvendas ja see kõndima hakkamise hetk oli nii valus. Kõik oli valus. Paha oli olla. Pulss ei tahtnud ka kõndides alla minna. Ma olin endas pettunud. Kuidas ma nii vara jälle murdun? Miks küll?!

Aga ei olnud aega end haletseda. Ma ei peatunud sekundikski. Ma küll kõndisin kaks kilomeetrit järjest, et pulss alla saada, jõin kõnni pealt ära 2 topsi vett ja kallasin korraliku hulga endale kaela, aga ma ei peatunud. Keskendusin sellele, et ma pean varsti jooksma hakkama. Ükskõik kui valus see ka ei oleks. Ma ei saa lõpuni kõndida. Ma ei taha siin 5,5 tundi olla. Ei!

Hakkasingi jooksma. Jooksin, kõndisin umbes 9–9:30 min/km, jooksin, kõndisin. Muudkui vaheldumisi ja vaheldumisi. Vahepeal kordasin endale lausa kõva häälega, et Margit, sa oled tubli, sa suudad. Kõrvalt mööda tuhisevad poolmaratoonarid pidasid mind ilmselt puhta hulluks. Eks ma mingis imelikus haamris seal ringi liikusin. Püüdsin ainult kella nii palju vaadata, et geel sisse võtta, et mitte energiapuudusesse jääda.

Täiesti masendusse ja marru ajas see, et kui minu kella järgi oli ühel hetkel 7 km minna, siis kilomeetripostide järgi oli minna 7 km ja 700 meetrit (!!!). Kas te mõistate ka, kui masendav see on, kui sa püüad rekordit, aga rada tundub olevat 700 meetrit pikem, kui sina oma temposid kalkuleerides arvestasid? See on täiesti kohutav tunne. Oled seal oma haamris ja ilm ning rada ja üldse kõik on sinu vastu. Proovid end hoida ühel sirgel ning mitte vingerdada ja ikka mingi poolmaratoonar jookseb sulle otsa ja nügib sind. Vahepeal tahtsin neile kõigile molli anda. 😀

Vähemalt see oli tore, et kõik selja tagant tulevad tuttavad tervitasid mind hea sõnaga. 🙂 Ega neil ka seal põrgukuumuses lihtne ei olnud. Oli nii tuttavaid kui ka minu jaoks võõraid, kes ilmselt mind blogi kaudu teavad. Aitäh teile! Isegi Ain-Alar Juhanson, pooliku 1:45 tempomeister, tervitas mind kui TÜASK Fitnessklubi liiget (särk reetis). Nii tore. Maratonil teeb iga väike asi rõõmu (ja iga väike asi ajab ka marru 😀 ).

Mingil hetkel oli jäänud minu kella järgi 3 km minna, rajatähiste järgi 3,7 km. Arvutasin, et kui oleks 3 km, siis ma jõuaksin lõpuni koos väikse ajaparandusega. Aga 700 meetrit rohkem, teades, et lõpus on terve kilomeeter puhast tõusu (kui arvestada kerget tõusvat profiili, siis rohkemgi, peaaegu 2 km), see tõi lähemale mõtte, et no kurat, vist ei jõua!

Aga ega ma alla andma ka rohkem ei hakanud. Niigi olin seal liialt kõndinud ja oleks pidanud end rohkem pushima. Nõrk olin olnud, kui nüüd päris aus olla. Viimase vaimse löögi andis Foorumi termomeeter, mis oli viimase 2,5 tunniga tõusnud 7 kraadi ehk näitas numbreid 25 C. 25 kraadi sooja, must asfalt ja päike. Minu õudusunenägu ka 5 km võistlusel, rääkimata maratonist.

Proovisin endast kõik anda ja 42. km jooksin oma kella järgi ajaga 6:26. Oma kõige kiirema kilomeetriaja jooksin ma maratoni viimasel tervel kilomeetril. Vot nii suur oli see tahe isiklikku rekordit joosta, endale midagi tõestada, iseennast võita.

Ja ei õnnestunud. Sandra veel tundis mu ära (tema jooksis poolmaratoni) ja vedas mind mõnisada meetrit joostes finišile lähemale, aga poolele tõusule jõudes pidin ikka kõndima. Pulss oli ka kõndides üle 180. Oli vaja veel jõuda kirikust mööda ja siis veel pöörata ja veel kord pöörata. Ilmatuma pikk oli see tee. Läksin elu eest, aga ühel hetkel tiksus kellale aeg 5:09, mis tähendas, et ma olin iseendale kaotanud. Lonkisin lõpuni, aga mingit suurt emotsiooni ei tulnud.

5:09:50 oli minu lõplik netoaeg. Kaotust eelmisele aastale 1 minut ja 36 sekundit.

Peatumata kõndisin maratonialasse, võtsin natuke juua ja sõin ära ühe piruka. Salat ei läinud kurgust alla. Paha oli olla, olin nagu higist läbi vettinud narts, kelles tilkagi elu sees ei olnud. Üpris armetu. Peas tagus mõte: “Never again.” (Ei iial enam.) Võib-olla oleks pidanud mind lohutama, teised põlesid lõpus veel rohkem, sest minu koht paranes kogu distantsi vältel, alates 10 km punktist kokku 154 kohta. Olin siiski uhke, et olin selle elu raskeima võistlusega ühele poole saanud. Aga ka see tunne kadus õhtu lõpuks, kui koju magama sain.

Midagi ei jäänud alles. Tunne oli tühi ja on siiani tühi. Ma ei kahetse seda maratoni, seda kindlasti mitte. Olin pettunud, see tunne juba lahtub, aga… Tunnen, et jätsin sinna rajale nii palju, põhimõtteliselt kõik, aga ei saanud eriti midagi tagasi. See kõlab karmilt ja kurvalt, aga ma väga enam ei kurvasta. Ma proovin õppida, mida siit õppida annab. Kindlasti on kõik halb millekski hea ja praegu ei saagi ma seda kõike lõplikult mõista, aga küll ma kunagi mõistan. 🙂 Kunagi saan aru, miks seda maratoni minu ellu vaja oli. Ilmselt see aasta jääb siis mu elu säravaima 10 km ja ühe suurepärase ja targalt joostud poolmaratoni aastaks. Kõiki rekordeid ühe aastaga ei saagi, kui sa oled mina. Ja see on okei.

Aga mida ma siiski pärast maratoni enda kohta õppisin ja otsustasin?

1. Teist korda lihtsalt maratoni läbimine enam ei rahulda. Esimene maraton tekitas wow-efekti olenemata ajast, aga teisel tahtsin juba rohkem. Kolmandat korda ma enam maratoni jooksma minna ei taha, ilma et võin 95% kindel olla, et ma päriselt JOOKSEN selle lõpuni.

2. “Et joosta maratoni, võiks pooliku alla 2:00 ära joosta.” See vana stamplause, mida paljud kuulnud on, on minu puhul ilmselt tõsi. Mu vorm ja vastupidavus lihtsalt ei ole piisavalt hea, et maratonile minna. Ma ei ole piisavalt vastupidav, et üle 30 km joosta. Rohkem samast seisust maratonile minna – enam ei taha.

3. Kehakaalu on liiga palju. 10 kg võiks seda kaalukest vähem olla ja siis vaataks edasi, kas on maratonirajale asja või ei.

Selline oli minu elu teine maraton. Kindlasti mitte viimane, aga seda, kas ma ka järgmisel aastal 42,2 km stardis olen – seda ma lubada ei oska.

Kokkuvõttes:

Distants: 42,2 km (minu kell: 42,75 km)
Aeg: 5:09:50 (netoaeg)
Keskmine tempo: 7:20 min/km (minu kell: 7:15 min/km -> täpselt sama, mis eelmisel aastal)
Keskmine pulss: 171 bpm
Max pulss: 182 bpm
Koht: 1662 (1784-st)
Koht naiste seas: 366 (408-st)
Koht N vanusegrupis: 187 (204-st)
Kulutatud kalorid: 2950 kcal

Ennustusmängu võitjad

Minu maratoni ennustusmängus pakkus Margery minu netoajaks 5:10:00. Ta eksis kõigest 10 sekundit! Margery, tunned mu võimeid väga hästi. 🙂 Kuna ta kirjutas mulle ja otsustas auhinnast loobuda, siis auhinnad saavad järgmised 3 täpseimat. Nendeks on:

1. Hanna: 5:13:00, eksis 3:10. Sina saad auhinnaks külmasprei. Kuna sa ei lisanud enda e-maili, siis palun kirjuta mulle! Ja lisa kirja oma IP aadress, selle järgi panen kokku, et oled ikka õige inimene, kes kommenteeris ja ennustas. 🙂

2. K.: 5:05:00, eksis 4:50. Minu endine klassiõde tunneb mind hästi! K., sina võitsid külmageeli.

3. Ingrid: 5:15:04, eksis 5:14. Sina saad auhinnaks roll-on’i.

EDIT: Kuna Hanna samuti loobus auhinnast, siis järgmine täpne oli Jaana Urm (5:03:35).

Tuli välja nii, et kõige pessimistlikumad ennustajad olid seekord kõige täpsemad ja saavad auhinnad. Teistele suured tänud, et minusse nii palju uskusite ja mind kuni 27 minutit tegelikust kiiremaks pidasite. 🙂 Äkki kunagi jooksen ka selliseid aegasid.